Kirikulugu

I Kirikuajaloo distsipliini ajaloost

Kirikuajaloo kui distsipliini arenemisele protestantlikes ülikoolides aitas kaasa üldajaloo politiseerumine. 16. sajandi lõpuks olid üksteisest eristunud kolm ajalookirjutuse ala: poliitiline-, kiriku- ja kirjandus- e pedagoogikaajalugu. Sellise jaotuse kohaselt oli kiriku ajalugu osa üldisest inimkonna ajaloost, mille uuritavaks objektiks oli empiiriline institutsiooniline kirik. Teoloogias nähti kiriku ajalugu endiselt kui püha ajalugu (historia sacra), mida peeti ühtlasi maailma loomisest alanud õige religiooni ajalooks.

1650. aastal sai Helmstedti ülikoolis kirikuajaloost oma iseseisva õppetooliga (historia ecclesiastica et patres) iseseisev distsipliin. Sealt eeskuju saades hakati kirikuajaloo õppetoole looma ka Euroopa teistes protestantlikes ülikoolides ja akadeemiates. Areng ei jätnud lõpuks mõjutamata ka katoliiklike ülikoole, kus kirikuajalugu jõudis iseseisva distsipliini staatuseni 18. sajandil.

Teoloogias valitsev metafüüsiline ajaloo tõlgenduspärand murti akadeemilises maailmas valgustusajal. Helmstedti ülikooli professor ja hilisem Göttingeni ülikooli kantsler Johann Lorenz von Mosheim (1694–1755) lõi 1725.–1755. aastatel kirjutatud mahuka teosega “Institutiones Historiae Ecclesiasticae” uusaegse kirikuajaloo käsitluse, milles kiriku ajalugu minetas lõplikult oma püha ajaloo staatuse. Kiriku ajaloost sai inimeste ning nende poolt langetatud otsuste ajalugu, seda tuli edaspidi käsitleda inimtegevuse ajaloona.

Olulise pöörde kirikuajaloo uurimisse tõid idealistid, kes võtsid teoloogiavälisest ajaloouurimisest üle teksti- ja allikakriitika. Tübingeni ülikooli professor Ferdinand Christian von Baurist (1792–1860) sai ajaloolis-kriitilise koolkonna looja kirikuajaloo distsipliinis ja selle kaudu jõudis ajaloolis-kriitiline meetod ka teoloogia teistesse distsipliinidesse.

Loe edasi...

II Kirikuajaloo distsipliini ajaloost Usuteaduse Instituudis

Eesti kirikuajaloo iseseisev õpetamine Tartu Ülikooli usuteaduskonnas algas 1920. aastal. Aluse luterlik-rahvuslikule ja eestikesksele kirikuajaloole pani professor Olaf Sild (1880–1944). Usuteaduskonna likvideerimisega 1940. aasta 31. augustil katkes ülikooli kontekstis kirikuloo iseseisev õpetamine. Ülesande võttis üle 1943. aasta veebruaris asutatud Usuteaduse Instituut Tartus, kus kirikuloo õpetamist ja eksamineerimist jätkas professor Olaf Sild.

Pärast sõda Tallinnas tegevust jätkanud Usuteaduse Instituudis vastutas kirikuajaloo õpetamise eest 1946. aasta oktoobrist kuni arreteerimiseni 1948. aasta veebruaris professori kohusetäitja ülesannetes mag.theol Adolf Horn. 1949. aasta aprillis jätkas selles ülesandes mag.theol Lembit Tedder, kelle ootamatu surm 1954. aastal avas võimaluse omakorda Hillar Põllule, kellest sai 1955. aastal ajaloolise usuteaduse õppeülesannete täitja. Eesti kirikulooga tegelemine jäi Põllul tahaplaanile. Tema panuseks jäi üldise kirikuloo õppematerjali (ca 2100 lk) koostamine.

See jättis ruumi omal initsiatiivil Eesti kirikulooga tegeleda Usuteaduse Instituudis ka Uku Masingul, kes tõi oma loengutega keskaja pöördeliste sündmuste harjunud ja omaksvõetud tõlgenduste kõrvale teistsuguse teedrajava vaate. Eesti vennastekoguduse ajaloo allikapõhise uurimisega ja kirikuloo õpetamisega tegeles korrapärasemalt vaimulik Voldemar Ilja, kes jõudis 1995. aastal Helsingi Ülikoolis ka doktoritöö kaitsmiseni. 1990ndatel õpetasid reorganiseeritud Usuteaduse Instituudis nii üldist kui ka Eesti kiriku ajalugu vaheldumisi Pille Valk ja Riho Altnurme ning 1998. aastast Riho Saard, 2017. aastast koos Priit Rohtmetsaga.

Loe edasi...

III Inimesed ja teadustöö

Korralised õppejõud:

Riho Saard, dr.theol., kirikuloo professor
Kontakt: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Akadeemiline CV Eesti Teadusinfosüsteemis https://www.etis.ee/CV/Riho_Saard/est

Peamised uurimissuunad:
19. ja 20. sajandi Eesti kristluse ajalugu; valdkonna ampluaa: kirikute- ja usuliikumiste ajalugu, kohaajalugu, kirjanduse- ja tõlkelugu, ideede- ja mõttelugu, biograafia, historiograafia.

Valik publikatsioone:
- Helsingin virolainen Pyhän Paavalin seurakunta ja sen pastori August Nigol. − Suomen kirkkohistoriallisen seuran vuosikirja 87−88 (1997−1998). Toim. H. Mustakallio. Jyväskylä 1999, lk 287−318.

- ”Rõõmustame selle üle...” Usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest Eestisse 1950.−1980. aastatel. – Akadeemia 4/2004, lk 844−869.

- ”Suurenmoinen rakkauden näytelmä” – Suomen evankelis-luterilaisen ja Venäjän ortodoksisen kirkon oppineuvottelut kylmän sodan vuosina. Tallinn: Argo 2006.

- Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis: peatükk XX sajandi Eesti teoloogilises mõtteloos. Tallinn 2008.

- Hiiumaa ja hiidlased usutuultest tormatud ja piiratud. Usu ja kiriku ajalugu Hiiumaal XIII sajandist Eesti taasiseseisvumiseni. Vaimulikkond, pühakojad, kogudused, usuliikumised. Tallinn 2009.

- Mustas talaaris must-valge lipu all. Vabadussõjalaste rahvaliikumise religioonipoliitika ja kirik. – TUNA 3/2009, lk 63–79.

- Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähemuskirikute konverents Tallinnas 1980. – Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis. Toim R. Saard. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXI. Tallinn 2011, lk 164−191.

- Aktiivsetest režiimivastastest Eesti luterliku kiriku kontekstis 1970. ja 1980. aastatel. – Suomen kirkkohistoriallisen seuran Vuosikirja 102 (2012). Helsinki 2012, lk 77−110.

- Katoliiklik vagadusvool 1970. ja 1980. aastate Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus. – Usuteaduslik Ajakiri 1 (63), 2012, lk 36−62.

- Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo 2013.

- Tartusse asutatavast eestlaste kirikuvalitsusega vabakiriku eelnõust Eesti Evangeelse Luteriusu vaba rahvakiriku asutamiseni. 1917 ja 1919 kirikukongressid, historiograafia ja retseptsioon. – Acta Historica Tallinnensia 20, 2014, lk 96–131.

- Vilde kui maltsvetluse konstrueerija. – Keel ja Kirjandus nr 5, 2015, lk 333−350.

- Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni (Usuteaduse Instituudi) õppijaskond 1946−1991. − Riho Saard (Toim.). EELK Usuteaduse Instituut 70. Ajalugu ja tagasivaated (60−123). Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised; XXIII) 2016.

- Ristitud eestlane. Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Tallinn: Argo 2018.

- Härraskirikust rahvakirikuks. Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna kujunemine ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünd. Tallinn: Argo 2020.

Käimasolevad uurimisprojektid
- Usuteaduse Instituudi esimese dekaani ja vanatestamentlase Evald Saagi (1912−2004) biograafia.

Käimasolevad doktoritööde juhendamised
- Helsingi Ülikooli doktorand Jussi Rytkönen, Soome ja Ungari kirikute külma-sõja aegsed suhted. (väitekirja kaasjuhendaja)

 

Priit Rohtmets, PhD (teoloogia), kirikuloo professor
Kontakt: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Akadeemiline CV Eesti Teadusinfosüsteemis https://www.etis.ee/CV/Priit_Rohtmets/est

Peamised uurimissuunad:
19. ja 20. sajandi Eesti kirikulugu; Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja teoloogilise mõtte ajalugu; oikumeenilise liikumise ja kirikute välissuhete ajalugu, õigeusu kiriku ajalugu.

Valik publikatsioone:
- Rektor Johan Kõpp. Tallinn: Aasta Raamat, 2007

- Triin Vakker, Priit Rohtmets. Estonia: Relations between Christian and Non-Christian Religious Organisations and the State of Religious Freedom. Religion, State & Society, 36 (1), 2008, 45–53.

- Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012.

- Jouko Talonen, Priit Rohtmets. The Birth and Development of National Evangelical Lutheran Theology in the Baltics from 1918 to 1940. Journal of Baltic Studies, 45 (3), 2013, 345–373.

- Ecumenical peace organisation “The world alliance for promoting international friendship through the churches” and resistance to totalitarian regimes between two world wars. Usuteaduslik Ajakiri, 64 (1), 2013, 62–83.

- Priit Rohtmets, Ringo Ringvee. Religious Revival and the Political Activity of Religious Communities in Estonia during the Process of Liberation and the Collapse of the Soviet Union 1985–1991. Religion, State & Society, 41 (4), 2013, 355–393.

- Priit Rohtmets, Radmila Radič. The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches and the process of religious and political rapprochement between Bulgaria and Yugoslavia in 1920s and 1930. Journal of Ecumenical Studies, 50 (4), 2015, 583–605.

- Priit Rohtmets, Valdis Tēraudkalns. Taking Legitimacy to Exile: Baltic Orthodox Churches and the intepretation of the concept of legal continuity during and after the Soviet occupation of the Baltic states. Journal of Church and State, 58 (4), 2016, 633–665.

- Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium, 2018.

Riik ja usulised ühendused

- Eesti usuelu 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2019.

Eesti usuelu 100 aastat

Käimasolevad uurimisteemad:
- Usuline sallivus ja rahu (1.05.2018−30.04.2022) (Tartu Ülikool), projekti põhitäitja

- Riigivanem Friedrich Akeli akadeemilise biograafia kirjutamine (ilmub 2020. aastal)

Käimasolevad doktoritööde juhendamised:
- Veikko Varik. Kultuuriline difusioon eesti matusekultuuris 1561 kuni 1833. Sakraalhoonetesse rajatud pärusmatusepaikade näitel. Tartu Ülikool.
- Oona Leiviskä. Archbishop Jaan Kiivit junior's role in the foreign relations of the EELC. Helsingi ülikool. Juhendajad Mikko Ketola, Priit Rohtmets