Konverents teadus ja usk

Konverents „Teadus ja usk“

Usuteaduse Instituudi nimi tähendab viidet usu ja teaduse dialoogi vajalikkusele. Konverents „Teadus ja usk“ toimus 28. septembril 2018 algusega kell 10.00 MTÜ Tallinna Teadlaste Maja ning EELK UI koostöös.

Konverentsi ajendiks on professor Hubert Kahni raamat „Teadus ja usk“. Konverentsi esimese pooles rajasid vestlustele aluse loodusteadusliku põhjaga ettekanded arstiteadlaselt Hubert Kahnilt pealkirjaga „Teadus ja usk on partnerid“. Esitati küsimus, kas on võimalik teadust täiendada humanitoloogiaga, mis aitaks inimesi ette valmistada rahumeelseks ning eetikast juhitud elamiseks inimlikkuse ajastul. Koos astrofüüsik Laurits Leedjärvega sai arutletud teemal „Kas universum on kavandatud inimese jaoks?“ Mitmete universaalkonstantide ja neist tuletatud suuruste väärtused universumis / multiversumis / on just niisugused, mis on võimaldanud Vaatleja ilmumist. Teoloog Riho Saard arutles, kuidas teoloogia teaduslikkuse teema on ilmnenud läbi sajandites piikuse ajaloo ja kuidas seda väljendatakse täna erinevate mõtlejate poolt.

Päeva teises pooles asetas teoloog Randar Tasmuth teaduse ja usu mõisted seitsme muu mõiste konteksti iseloomustades neid ning püüdes lõpuks koostada üheksast mõistest koosnevat mõistekaarti. Loodusteaduslikult aluselt peetud ettekandes rõhutas Arvo Sirendi seda, kuidas protestantismis suurenes inimese isikliku vastutustunde tähendus. Samuti ei alanud niinimetatud valgustusaeg mingi valgusega, vaid terror tabas nii usklikke kui teadlasi. Tapmisi põhjendas Robespierre muu hulgas sellega et revolutsioon ei vaja teadlasi. Professor Rein Veidemanni ettekanne „Möbiuse leht“ tõi esile palju kirjanduslikke, hermeneutilisi ja filosoofilisi vaatenurki. Teaduse ja usu vahekorra osas sai esile toodud nende komplementaarsus ja eksistentsiaalne võrdsus. Kasutades mitte mõisted „usklikud“ ja „teadlased“, kuna inimesed ei moodusta lahutatud gruppe, vaid mõlemas rühmas on alati teise rühma liikmeid, veendusid kuulajad tema sõnades, et usus ja teaduses olijad vajavad teineteist. Euroopa parlamendi liige Tunne Kelam tuletas meelde L. Pasteuri mõtet, et pisut teadust viib Jumalast eemale, palju teadust aga toob Jumala juurde tagasi. Euroopa Liit on aga praegu kaotanud palju R. Schumanni aegsest mõttest ning kristluse mitte tunnistamisega alusprintsiibiks on tekitanud raskused, mida ilma kristluseta lahendada ei saa.

Iga ettekande järel oli küsimuste ja arutluste osa ning arutlused moodustasid lõpuks ligi kolmandiku kogu huvitava konvetentsi ajast.

Konverentsi kava:

EELK UI

Järgnevalt Randar Tasmuthi ettekanne „Uskumus, usk, teadmine, teadus“.


Uskumus, usk, teadmine, teadus

Randar Tasmuth, EELK Usuteaduse Instituut

28.09.2018

Kui püüame vaadelda teaduse ja usu vahekorda puudutavaid küsimusi, siis avastame peagi, et kahest mõistest jääb väheks niipea kui püüame küsida, missugune on nende kahe mõiste sisu, tähendusväli, omavaheline suhe ja missugused on teadusega ja usuga tihedalt piirnevad teised mõisted. Mõeldes mõistelikkusele otsustasingi teha lühikese ettekande raames ülevaate laiemast mõistete ringist.

Raskeid lähteküsimusi sain kolm:

1) kas ja kui palju on võimalik neid kahte mõistet laiemale alusele taandada ehk neile ühist nimetajat leida? Mis oleks see nimetaja?

2) alternatiivina – kui palju on võimalik neid mõisteid avardada?

3) või on arukam veel üks alternatiiv: kirjeldada teadusega ja usuga külgnevat suuremat mõistete hulka ja püüda siis neist mõistekaarti kujundada?

Ma lähtun täna kolmandast küsimusest ja vaatan, missuguseks kujunevad seosed teise ja esimese küsimusega, sealhulgas seoses tähelepanekutega mõistete tavakasutusest.

Seepärast siis olgu siin esmalt üks rida mõisteid, mida seejärel vaatleme:

arvamus; uskumus; ideoloogia; usk; teadmine; teadus; tõde; mõistus; tarkus

Muuseas, EE 9/1996 toob küll ära „tarkvara“, kuid hoidub tarkuse määratlemisest! Väike analoogia – nii nagu EE 3/1988 kõneleb küll ihunuhtlusest ja ihukaitsest, aga ei teata lugejale, mis on see nuheldav või kaitstav ihu. Pole nimetatud ka ihuarsti!

Arvamus

Arvamus on seisukohavõtt või vaatenurk.

Arvamus on ka otsustus või järeldus, mille tõesust ei ole kontrollitud (ENE 1/1985, 317). Minnes kõrgemale kindlusastmele võib öelda, et kontrollitud arvamust võib nimetada veendumuseks.

Arvamus eeldab otseselt teise, alternatiivse arvamuse olemasolu. Aga olgu ette rutates öeldud, et tõe puhul ei ole sobiv alternatiivsuse mõistet kasutada.

Arvamus võiks olla ka nn hinnanguline uskumus. Siit jõuame avara ja mitmetähendusliku mõiste juurde, mille tegelikku tähtsust alahinnatakse. Selleks on uskumus.

Uskumus

Nimelt võib uskumust leida igas meie elu mõtlemisvaldkonnas.

Uskumus hõlmab nii faktidega opereerimise kui ka hinnangu andmise aspekti ja on samuti lähedane veendumusele. Seetõttu on uskumustel nii kognitiivsed kui eetilised funktsioonid.

Uskumustel on ka tuntav emotsionaalne laeng, sageli aga väljendab inimene mõnd uskumust väljendades hoopis uskumise läbi – näiteks see, et ma usun, et küllap ikka eelarve arutluses see kärbe läbi ei lähe jne.

Ent ka täpsema teadmise kategooria puhul ei ole me uskumuse mõiste kasutamisest vabad. Jääb igaühe otsustada:

· Kui paljus on näiteks kosmoloogilised teooriad universumist / universumitest / multiversumist uskumuse kategooria alla asetatavad?

Ka esteetilised ja eetilised valikud ning otsustused kuuluvad uskumuse laiema kategooria alla.

Uskumuste tüüpidest toon van Dijk Ideoloogia. Multidistsiplinaarne käsitlus 2005, 58 abil välja kaks vastandust:

· faktiline uskumus versus hinnanguline uskumus ehk arvamus või hoiak

· tõene faktiline uskumus (kontrollitud teadmine) versus väär faktiline uskumus ehk viga või illusioon

Võiks siis öelda nii, et päris teadmine on tõene faktiline uskumus

Nüüd aga ideoloogia. Miks siis ideoloogia?

Ideoloogia ja religioon laiemalt nähtuna võivad olla määratletavad kui ulatuslikud uskumuste süsteemid. Ideoloogia on mistahes grupi uskumuste alus ja koondaja, mille komponendid on teadmised, arvamused ja hinnangud.

Ideoloogia mõjutab teadust ja usku ning on mõjukaim siis kui keegi seda eriti ei märka. Kui ideoloogia on suutnud end rüütada „terve mõistuse“ mantliga ja seda ka usutakse, siis selle „avaliku arvamuse“ varjus määratletakse ideoloogia abil avalikkuse jaoks ka „terve mõistuse“ tähendus.

Siis aga saab hõlpsasti tekkida olukord, kus nii teadus kui ka usk saavad märkamatult ideoloogiasse haaratud ja ideoloogiliselt raamistatud (van Dijk 2005, 69). Ideoloogia kaudu püütakse määratleda, mida üksikud teadmised kui teaduse ehituskivid tähendavad ja mis on nende ühiskondlik kaal.

Kui üksik teadlane või uurimisrühm tegeleb andunult oma valdkonnas, püüab valitsev ideoloogia ikkagi mõjutada valdkonna hierarhilist kohta, finantseeringut või üldse tulevikku talle endale sobivas ja huvidega kokku langevas suunas. Ideoloogia püüab kujundada valitsevaid uskumusi.

Usk

Esmalt on üks võimalus mitmest mõista usku kui inimese olemuslikku sõltumist isikulisest pühast ja Loojast. See on suhe, kus loodu tunnistab oma olemist, mis pärineb Loojalt ja arvestab Looja loodud seaduspärasustega ning — öeldes loodusteaduslikus keeles — konstantidega. Sarnanedes veendumusele on usk tõekspidamisest ja uskumusest kaugemale minev suhe ja hoiak. Kindlasti on usu põhiline element usaldus ja seda nii kreeka (pistis) kui ka ladina (fides / fiducia) keele alustelt nähtuna.

· Piiblist: Hb 11:1 kohaselt usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.

Huvitav on siin nähtavuse ja nähtamatuse teema esile tulemine. Tumeaine on ka nähtamatu, ent seda püütakse tõendada, et tõelisuseks pidada.

Usu juures ja usus tõusebki usalduse aste eksistentsiaalses mõttes kõrgele ja siin näen alust ka kõrgemale vastutamise astmele.

· Juhtimisteoorias hinnatakse ikka rohkem ja rohkem usaldusväärset juhti! John Blakey raamat Usaldusväärne juht avaldati EBS poolt ja annab õpiku vormis näite usaldusest kui kandvast sotsiaalsest kapitalist. Leheküljel 192 on kirjutatud autorist, et ta on kõigele lisaks kena inimene, perekonnapea ja pühendunud kristlane.

Usu juurde kuulub Jumala austamine ja armastamine, mis on kolmanda „a“ tähega algava sõna — autoriteet — alus. Jumala armastamine ajab kartuse välja, ent jääb aukartus. Aukartus ja lummatus.

· Usul on usku piiritlev ja määratlev usutunnistus, mille tõlgendamine on kognitiivne ülesanne. Ristiusus on selleks esmalt Apostlik usutunnistus.

Teadmine

Teadmine kutsutakse ellu teadvuse tegevuse produktina ja eksisteerib teadvuse toime läbi. Kes on see, kes teab? isikuline teadvus, isikuline teadlikkus?

Teadvus on uskumuste ja teadmiste isikupärane ainulaadne ning kordumatu funktsionaalne kogum. Sokratese, Pasteuri, Lutheri, Masingu, Einsteini kordumatu teadvus.

Teadmine võiks olla mõistetav kui inimese vaimse tegevuse läbi saadud ja pidevalt uuesti saadav tunnetuslik kujund, mis esitab tegelikkust keelevormis seaduspärasustena ja seostena. See mõte on EE 9/1996, 316 järgi kujundatud. Platoni järgi saab eristada teadmist (episteme) ja arvamust (doxa).

Veel kord, teadmine võiks olla mõistetav kui kontrollitud paikapidav uskumus. Päris teadmine on siis tõene faktiline uskumus (van Dijk 2005,50).

Teadmise definitsioon satub ohtu olla grupist (valitsevast grupist) sõltuv, sest ideoloogia valvab grupi hoiakuid ja mõjutab grupi tegevust.

Teadmine eeldab tõekriteeriumi ehk õigustuse aluse olemasolu. Teadmist võib jagada mitut moodi, siinkohal näitena kaksikjaotuse kujul:

kultuurharjumuslik akadeemiline (looduslik, täppis-, humanitaar-) teadmine teadmine

Ideoloogia kasutamine avaldub teadmise ja teaduse valdkonnas selles, et (huvi)grupid diskussiooni käigus nimetavad enda uskumust teadmiseks või teaduseks ja teiste usukumust arvamuseks.

Teadmist saavad osaliselt määratleda need, kellel on ühiskonnas tähendusi määratlev ja tõde (vähemalt oma hinnangul) või tegelikult tõekspidamisi kehtestav võim.

Tõde

Kui tõde nn kehtestatakse, siis ei ole enam teistsugust tõde ja erinevalt mõtlejaid saab sildistada ilma silti selgemalt defineerimata. Defineerimata sildistus toimib efektiivsemalt, kuna tundub juba omaks võetuna ja kasutajale turvalisemana. Defineerijate jaoks „nende teiste“ tõekspidamine on pelk arvamus ja nende arvamuse avaldamist võib hakata „demokraatlikult“ takistama. Tõde ei avaldu kohe.

Väär faktiline uskumus: päike liigub ümber maa. Uskumus kestis aastatuhandeid.

Tõene faktiline uskumus: maa liigub ümber päikese. Uskumus on kestnud mõned sajandid.

Olen seisukohal, et usul puudub vajadus näiteks seesuguste sedastuste puhul aina nende avaldamise hetkel seisukohta võtta.

Universumi struktuurist saab olla korraga mitmeid pooltõeseid vaateid ehk teooriaid, sest me lihtsalt ei tea paljut. Päris teadmine on siis tõene faktiline uskumus.

Teadus on tegevus, mille eesmärk on uue, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemas olevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine (EE 9, 1996, 317). Eriti saab rakendamise juures oluliseks eetiline aspekt, millele peab eelnema uue teadmise sügavama tähenduse mõistmine.

Mõistmine

Mõtlemine on paljus mõisteline (ka kujundlik, emotsionaalne jne) mõtlemine, mille tõhususe määrab paljus kasutatavate mõistete paikapidavus. Ongi väga valgustav mõelda, kuidas eesti keeles on mõistus, mõistusepärasus, mõistlikkus jne otseselt mõistetega seotud. On veel erilises staatuses olev sõna, mõistatus. Hindan mõistatuse rolli mõistmise kasvamise protsessis, kuna mõistatuse üle juurdlemisest saab sageli alguse mõistmine.

Tarkus

Järgin taas üksikteadmiste kogumi, entsüklopeedia, koostumust. Näiteks EE 9/1996 võime leida märksõna „tark“. ’Tark’ – rahvaluules heatahtlik, nõid, rahvaarst ja ennustaja, nimetus on tuntud eeskätt kirjanduse kaudu. Siis on veel olemas ka märksõna ’tarkvara’, aga ’tarkus’ puudub. Kas liiga raske? Kas jäi kahe silma vahele, kas keegi ei tundnud kogumis puudust mõne kokku võtva mõiste järele?

Tarkvara juba on. Aga mis ehk õigemini KES teeb selle ’vara’ targaks? Aga kui tarkust ei ole määratletud, muutub liitsõna ’tarkvara’ ju sisutühjaks. Teen katse.

Ehk on tarkus üks mõistusepärane (+ intuitiivne?) võime maailma tõepäraselt mõista ja teha elus kaugele ulatuvalt õigeid valikuid?

Kui nii usk kui teadus on usu perspektiivist vaadatuna Jumalalt saadud kingid, siis võib neil olla ka ühine nimetaja ja otstarve. Nad on mõlemad tarkuse poolt hõlmatavad ja inimese hüvanguks kasutatavad.

Suure Piibli apokrüüfsete raamatute hulgas oleva Siiraki Tarkuseraamatu kohaselt (Srk 1:14) loeme: Jumalakartus on tarkuse algus, see on usklikele kaasa sündinud emaihust alates. Jumalakartus on tarkuse jaoks alus, baas, algus. Peapiiskop Jaan Kiivit juunior ütles vahel, et ainult algus, aga ilma alguseta ei saa olla järgnevat. Siin ei ole piiratud suunda ega kõrgust, kuhu, milleni ja kelleni võib tarkus tõusta.

Seega on olemas võimalus, et aukartus Jumala ees suunab nii teadmiste hankimist kui ka kasutamist.

Mõistekaart pakub mõistete kombineerimise võimalusi, vaja on aga igal juhul piiri pidada. Olen püüdnud eelneva esituse põhjal leida vaadeldud mõistetele paigutus, kus tähtsamad mõisted omavahel sisuliselt, mahuliselt ja funktsionaalselt komplementaarsetes seostes seisavad. Näiteks taotlevad nii teadus kui usk tõde, tarkus kujundab kogu mõistete ja tegevuste välja, mõistus asub funktsionaalselt tarkuse lähedal. Ebatäpse arvamuse ja sihipäraselt toimiva ideoloogia aga paigutasin polaarselt teineteise vastu. Mõtisklust saab avatult jätkata.

TEADMINE TEADUS

ARVAMUS MÕISTUS TARKUS TÕDE IDEOLOOGIA

USKUMUS USK

Jumalakartus on tarkuse algus

Tänan!