avajumalateenistus 2018 v

Akadeemilise aasta algus

EELK Usuteaduse Instituut alustas sügisest õppetööd jumalateenistusega Tallinn Toomkirikus, kus jutlustas Siimon Haamer ning kaasa teenisid peapiiskop Urmas Viilma, Ove Sander, Steven Knowers, Kerstin Kask, Randar Tasmuth, Marek Alveus, Ulvar Kullerkupp ja orelil Kersti Petermann.

Aktusel instituudi ruumes tervitasid üliõpilasi peapiiskop Urmas Viilma, rektor Ove Sander, kõne pidas dekaan Randar Tasmuth, tervitused tõi Sankt Georgeni Kõrgkooli professor Johannes Arnold, Andrus Lukas tervitas üliõpilasesinduse poolt. Muusikaga kaunistas aktust kirikumuusika osakond.

Õpinguraamatud said 8 usuteaduse rakenduskõrghariduse ja 5 kristliku kultuuriloo magistriõppe uut üliõpilast. Kirikumuusika osakonnas alustas C-kursustel 1 õpilane.

Dekaan Randar Tasmuthi aktusel peetud kõnet saab lugeda allpool.

EELK UI


Aktuse kõne EELK Usuteaduse Instituudis sügisel 2018

Dekaan Randar Tasmuth

Austatud peapiiskop, vaimulikud, õppejõud, üliõpilased, majatöötajad

Tänane päev Usuteaduse Instituudis tunnistab soovist rikastada oma elu uue etapiga, et jätkata kasvamist ja teenimist avastatud ja valitud teel. Üliõpilaselu missiooniga õppeasutuses on eesmärgipärane siis kui õppimine ja mistahes vormis kiriklik teenimine käsikäes käivad. Selle üle mõtlemiseks peatume esmalt usu kandval teemal.
Usk. Küsmusega Eesti usust on Eesti Kirikute Nõukogu alustanud seda aastat ja hiljutisel arvamusfestivalil oli uskumise teema ka esindatud. Usuteaduse Instituudis on usul ja teadmisel keskne koht. Usk uskumisena on psühholoogiline nähtus ning omane igale inimesele ja rahvale. Usk (ingl k „belief“) ei ole arvamus, usk eeldab püsivat religioosset veendumust, millel on kognitiivne (keda ja mida ja kuidas usun?), emotsionaalne (missuguse tundega usun?), kogemuslik (miks usun ja kuidas see minu eluga kokku on käinud ja käib?) aspekt.
Usk eeldab usutunnistuse (ingl k „creed“) olemasolu. Seega, tõelisel usul on usutunnistus, formuleeritud objekt, funktsioon, tähendus, samuti enesekohane rakendus, mis algab sõnadega „Mina usun ...“. Martin Luther on Suures Katekismuses iseloomustanud usku kui selle näitajat, kelle küljes minu süda ripub. Me oleme usklikud kui meie süda ripub Jumala küljes. See on see süda, mida omades laulame, mu süda ärka üles.
Usu kindluse osas on meil kõigil küllalt ruumi kasvada. Ent minu hinnangul on ristiusk siin meie maal kindlasti tugevam kui sotsioloogilised küsitlused näitavad.Arutlen nõnda, et samasugust uskumist puudutavat sotsioloogilist küsimust kuuldes vastab nt prantslane, kellel on positiivse suunaga hoiak ristiusu suhtes ja kes end usklikuks ei pea ega kirikus ei käi, jaatavalt. Statistikasse läheb ta uskujana.
Eestlane vastab samale küsimusele eitavalt: positiivne hoiak ei ole talle piisav, sest „kui ma ikka kirikus ei käi ega osale aktiivselt koguduses, siis ma ei ole usklik.“ Kahel eri maal sünnib psühholoogiliste hoiakute ja kultuurilise ajaloo erinevuste põhjal erinev statistika. Eestlane nõuab usult rohkemat. Aga anname siis ka rohkemat, eks ole meie ülesanne kaasa aidata suurema selguse poole usus ja usu nähtavusele ühiskonnas.
Püüdkem anda usu väljendusele suurem veenvus ja täpsus. Austagem oma eesti usukeelt. Miks me ütleme, et päike läheb looja (mitte „Sonnenuntergang“ ega „sunset“ ehk päikese pelgalt füüsiline allapoole liikumine)? Sest oleme unustanud selle, et päike läheb õhtul Looja juurde! Aga see on alateadlik ja peidus olev element nn Eesti usust.
Meil on kiriklikus kõnepruugis teistele rahvastele tõlkimatud ja väga sügavad sõnad, nagu ARMUlaud, RISTIinimene, ABIelu. Võrratud vaimsed ja vaimulikud väärtused, mille sisu on ette antud ega allu muutmisele. See on meie suur teadvustamata varamu. Oleme sajandeid tagasi oma keeleloomes väga sügavale kaevanud, leidkem see nüüd uuesti üles. Eesti usus nagu ka pärimuskultuuris peituvad niisugused päritud ehk pärandiks saadud väärtused, mille ülesanne on hoida meid rahvana sellel teel, mis on osutunud tõeseks. Elagem siis vastavalt tõele ja aidakem kaasa viia kristlikud väärtused tagasi sinna, kuhu nad peavad kuuluma, nimelt sügavamale rahva tunnetusse ja ellu.
Loodus. Suhe Jumala looduga on üks usu väljundeid ja näitajaid. Eesti öko-üksusena. Looduse tasakaalu uuringute kohaselt sai augusti alguses täis aasta peale jaotatud looduse taastumisvõime mõõt. Selle aasta augusti alguseks oli planeedil elatud nii, et keskkond võib taastuda. Võlamaksepäev jõudis kätte kuu aega tagasi. Mis siis edasi? Me elame võlgu Looja vastu ja laste ees. Üks suur rõõmu allikas on tselluloositehase ohu vastu koondunud rahvas ja teiseks rõõmu allikaks on eestlaste maailmakoristuspäeva korraldamine, ajaloo suurima kodanikuaktsiooni käivitamine.

Ent tegemist ei ole ühe päeva teemaga. Seepärast on maailmakoristamine pool rehkendust ja uks suurepärasele võimalususele, mis on kordades suurem kui kogutud prügi maht. See on hoiaku küsimus, terve elulaadi küsimus, igapäeva elu korraldamise ja mõtlemise küsimus. Täiuse saavutab maailmakoristamise algatus siis kui see aitab teadlikult muuta meie endi ja siis ka paljude inimeste jooksva elu käitumist. Riigi ja rahva esimene rikkus on üks tõeline ristiinimene, kes õigesti haldab oma maad, metsa, vett, õhku. Mahe maa ja mahe ilm, mahedalt mõtlev ja tegutsev ristiinimene, keda sellele teele suunab jumalalapse seisus.

Eesti nö „ühe sajandiline“ kontekst. Esimese maailmasõja lõpul sai võimalikuks Eesti Vabariigi sünd, teise sõja lähenedes see kadus ja selles kadumises ei puudunud ka sisemise moraalse tagasimineku märgid, millele juhtis tähelepanu prohvet Karl Reits. Nüüd mõtleme läbi olukorda ja väljavaateid Eesti 100 valguses, millele on ehitatud mõttealgatus Eesti 200. Kas see tuleb, kes on need kes saavad seda näha ja mis tingimustel seda üldse näha võiks? Me elame praegu nii-öelda „Vabadus-sõda 100“ päevi ja kuid. Austades nende mälestust, kellele oma riik oli väärtus, mille nimel elu ohtu panna. Nüüd hetkelise heaolu keskel peab olema meil moraali ja väärtusi neid säilitada ja mitte muganduda uuele poliitilisele survele ja ideoloogiale, mis elujõu alussambaid murendavad ja rahva allakäigule viivad. Nimelt oleneb aastatest 2018-2020 paljus see, kas, kuidas ja mis tingimustel me rahvusena püsima jääme.

Edward Lucas on kirjutanud läänemaailma logisemisest. Õnneks näevad seda ikka rohkemad inimesed, kuna eesti talupojatarkus ei ole veel päriselt kadunud ja ristiusu juured ja taust kumavad ka vaistlikult läbi ilmalikustunud sugupõlvede mentaliteedi. Hea kolleeg Tartu Ülikoolist Marju Lepajõe on korduvalt osutanud sellele, kuidas nn vana Euroopa häbeneb kristlust ja ka rahvuslikkust. Eesti ei pea kellelegi „meeldima“, meie oma väikese rahvana peame liikuma nende kahe ilmingu osas nn vana Euroopa suhtes vastassuunas.

Veelgi enam, meie võiksime olla lisaks maailma koristamisele ka meelepuhtuse eeskujudeks, näitama Läänele teed tagasi puhaste vaimsete ja vaimulike allikate juurde, milleks on pööre tervenemise poole on oma usuliste juurte tunnistamine, elu jaatav ja elu toetav ilmavaade. Siis taastub loomulikku rada pidi ka õnnetunne ning hakkavad lahenema vaimse tervisega, mõnuainete kasutamisega ja ebausule toetumisest tingitud probleemid.

Rõhutagem siis olulist. Üksnes tugeva moraaliga ehitatakse üles kodu, kirik ja ühiskond. Meie ülesanne on püüda tugevdada meie ümber keerleva ideoloogilise segaduse keskel moraalset kompassi Eestimaa inimeste arusaamades ja südames.

Mina ja minu missioon. Elule annab mõtte aadete kandmine ja nende ellu viimine. Meie jaoks on olulised kristlus ja eestlus - Eesti idee ja parimad rahvusega seotud väärtused. Esmalt rahvuslikkuse aluseks olev juba nimetatud keel, meie omakeelne terminoloogia ja mõistemaailm, mis on osa poeetilisest emakeelsest „omailmast“, kus peegeldub kõik tunnetuseks vajalik, ehk meie maine maailm loodusega, inimesed meie ümber ja meie usuline vertikaalside, meie jumalasuhe.

Just praegusel ajal oleme meie siin üheks lootusrikkaks vastuseks Eesti tuleviku jaoks. Lootust annab meie ühine äratundmine ja tahe osaleda Jumala töös, töötada õppeasutuses, mis aitab tervendada ühiskonda seda toetades ning vajaduse korral prohvetlikku teisitimõtlemist esile tuues selleks, et vaimne tervis võiks rahva hulgas alles jääda.

Seepärast on hea kui me toidame oma tunnetatud vajadust tõelise kasvamise järele, luterliku mõttekultuuri viljelemise ja vaimsete väärtuste järele avaldades seda, kes me oleme ja kelleks pidevalt saada püüame.

Meie ülesanne on vaadata paljudeks aastateks ettepoole. See ülesanne on vaimulike järelkasvu tagamine, aga ka teoloogiliste põhiainete süvatundjate järelkasvu tagamine. Ma räägin siinkohal soovist uudishimu ja innust suurema järele kui on diplom või pastoraalseminari pääsemise madalam lävi. Meil on vajadus niisuguste magistriõpingute lõpetajate järele, kes on omandanud ühel usuteaduse põhialadest suurema kompetentsi kui lihtsalt keskmiseks lõpetamiseks ja diplomi saamiseks vaja läheb.

Võimalused ja vahendid ülesande täitmiseks peituvad hariduses, vaimsuses ja traditsioonis. Eesti Wabariigi esimene haridusminister Peeter Põld kirjutas 100 aastat tagasi, et wabariik meil on, nüüd kasvatagem ka kodanik. Peeter Põllul oli 11 last. Tema kasvatamise alased põhimõtted eitasid poputamist ja toetusid väärtuspõhisele alusele.

Kool peab püüdma õpilasele edasiseks eluks meetodid kätte anda, mille üks väljund on see, et ratsionaalsele ja ausale tasandile on vaja jääda ka siis kui ei ole mõttekaaslasi. Vajadusel saab tunda heameelt olemisest samal joonel mineviku suurte mõtlejatega. Lisan siia vahele tsitaadi Toomas Paulilt: traditsioon on kui tara, mis kaitseb meie eripära. (Rubriigist Eesti vabariik 100. Maaleht 1. veebruar 2018).

Laste väärtushinnangute mõõdupuuks sobib kõlblus, kus väärtused on vanemad, perekond ja sõbrad. Haridusahela kõrgemal astmel oleva instituudina ei ole ülearu meenutada neid põhitõdesid ja osaleda oma õpetamistöös nende elluviimisel nüüd, 100 aastat hiljem. Mõni nn progressitaotleja ehk edasi sammuja ei tea vaid üksnes kujutleb kuhu ta tahab minna ning kus olla. Sellest ei piisa. Ajaloo tundja teab minevikust olusid, missugustes ta tahab olla.

Meid aitab traditsioon, mis kindlustab kõige selle jätkumise, mis kunagi on alustatud ja mis kannab. Traditsioon on alust panev kultuuriprotsess, milleta ei suuda eksisteerida kõrgetasemeline ühiskond ega kirik. Traditsioon on osa jätkuvusest, kontiinumist, mis ulatub minevikust tulevikku ja mis jätkamise kaudu aitab kinkida tasakaalu ja kindlustunnet kasvavatele põlvkondadele.

Võimalused. Meie saavutused valitud teel olenevad võimaluste kasutamisest. Üheks arengut soodustavaks eelduseks on õige eluviis. Meie eluviisi juurde kuulub kristlik osadus, see aastasadadega kujunenud tervistav tava. See on eluviis, mille värskena hoidmine on profülaktilise mõjuga hingele ja ihule, mille toime on elustav ja jõustav. Just meie endi elu saab mõjuda kaasakutsuvalt, innustavalt, eeskuju näitavalt ja misjoneerivalt.

Meil ongi võimalus Kristust kuulutada, kusjuures me tunneme sageli oma küündimatust. Reaalsuse tajumine on tegelikult õige ning hea, kuna see avab silmad edasi liikumise võimalustele. Head õppijad! Leidke usuteaduse põhiainete hulgast endale need valdkonnad ja kitsamad teemad, mida enda jaoks ja teaduslikult tähtsateks peate ja ületage siis juba õpingute ajal nende valdkondade osas vajalikud teadmised ülevaruga. Siin täna olijate hulgas on need, keda on mõne aasta pärast vaja asjatundjatena.

Meil on võimalused süvendavaks õppe- ja teadusalaseks tegevuseks kahel spetsiifilisel alal. Üheks on Uue Testamendi foorum ja teiseks süstemaatilise teoloogia eriseminari. Nendel akadeemilistel kokkusaamistel me mõtleme järele ja uurime usuteaduse alusmõisteid, pürgime selle poole, et suuta eristada tõde ja tõepärasust, valet ja poolvalet ning paremini kujundada oma uurimistööd. Samuti on meie üliõpilastel, kes oma õppekava korralised ained õigeaegselt sooritavad ja õppeteenustasu maksavad, võimalus ja õigus tasuta külastada meie kõikidel õppekavadel õpetatavaid teisi, endale huvi pakkuvaid aineid.

Kindlasti huvitab meid, missugune protsess on õppimine ja kuidas sellega hakkama saada. Õppimise põhitingimus on sama, mis Piibli lugemisel ja isiklikul elul – järjekindlus. Siis tuleb ka edenemine. Olen formuleerinud mõned õppimist iseloomustavad laused.

• Õppimine on avastusretk, matk, kus parim tee ei lähe otse läbi linna, vaid nagu Valdur Mikita mõttest järeldub, kulgeb küla kaudu. Kus teekonnal on aega vaadata ja mõtestada. Kui siht on teada ja õige, võib pikem teekond olla rikastavam.
• Õppimine ei või olla tekstikatkenditel hüplemine või ühelt kokkuvõttelt teisele liikumine. Õppimisel on oluline pikemate ja alust rajavate tekstide ning lugude lugemine ning nende väärtuse taas ausse tõstmine. Lahkunud semiootik Umberto Eco kirjas oma lapselapsele on kirjas targa inimese nõuanne õppida palju väärtuslikke asju pähe, ei piisa arvamusest, kust neid kusagilt järele vaadata saaks.
• Õppimine on teoloogi enesehinnangu kujundamine. Õppimine on rikastav ühistegevus, milles omavahel kokku lepitakse.
• Õppimine on oma kutsumuse ja missiooni läbi katsumine ja võimekuse kasvatamine.

Õppimist ei pea ära segama tarkusega, õppimine on tarkuse eeldus. Ladinakeelset lauset „Repetitio est mater studiorum“ on vahel valesti tõlgitud. See lause ütleb täpselt, et kordamine on õppimise ema. Mitte tarkuse ema. Tarkus kas saadakse või seda ei saada õppimise, ausa elu, pühendumise ja harjutamise kaudu. Aga Jumala kartus ja õppimine rajavad tarkusele hakatuse. Jumala kartus on tarkuse alus ja õppimine selle instrument.

Me oleme edukad siis kui oleme need, kes ühelt poolt kokku hoiame, üksteist toetame nende akadeemiliste nõuete täitmisel, kus me ei saa oma ülesande ja staatuse pärast teha akadeemilisi või institutsionaalseid järeleandmisi, aga kus koostöös on kõik ette tulevad raskused ületatavad. Teiselt poolt me kasvame siis kui me edendame oma kooli ja selle tuntust, kui me otsime vahendeid selle ainelise aluse tugevdamiseks ning hoiame siinses hoones asuvat vara sellel omaniku viisil silma peal hoides.

Ei ole vaja vaevate end loosungitega pääseda kahekümne õnnelikuma Euroopa rahva hulka nagu seda tehakse 12. septembri 2018 Päevalehes. Õnnistuse ja õndsuseta puudub õnnel alus. Ent üheskoos samades ühiskondlikes oludes töötades me kogume jõudu, me kogeme õnnestumisi ja üksteise õnnestamist, me suudame sirutuda väljapoole ning aidata õgvendada ligimeste keerulisi teeradu. Me aitame seal kus vaja sellisel viisil mis on õige ja kuidas me ise suudame. Siis on asjal mõtet kui me oma eluga aitame muuta asjade kulgu seal, kus see on võimalik ja kus meil selleks avaneb võimalus.

Õnnistatud uue akadeemilise aasta algust!