Reformatoorseid lähtekohti vaimuliku ameti mõistmisel ja rakendamisel

Vaimuliku ameti käsitlus luterlikus kirikus on vägagi eripalgeline nii selle teoloogilises mõtestatuses kui praktilises teostuses. Suur osa sellise “mitmekesisuse” põhjustest ulatub tagasi 16. sajandisse, mil oli märkimisväärseid erisusi reformaatorite asjakohastes käsitlustes. Loomulikult on tänast luterlikku ametimõistmist mõjutanud viie sajandi pikkune luterluse ajalugu selle erinevates teoloogilistes rõhuasetustes ja ühiskondlikes eripärades. Suureks mõjuteguriks on olnud 20. sajandi oikumeeniline liikumine.
Ettekanne käsitleb lähemalt järgmisi teemasid – üldine preesterlus ja ametipreesterlus ning nende vahelised seosed, apostliku suktsessiooni mõistmisvõimalused, character indelibilis, amet kui Jumala and, kutse ja seadmine ning ordinatsiooni laiem sisuline tähendus. Eelnevaid üksikküsimusi püütakse vaadelda üheaegselt nende endi sisemises muutumises ja luterlikest usutunnistuskirjadest lähtuva eklesioloogia ja ametikäsitluse kontekstis.

Õp dr Ove Sander on EELK Usuteaduse Instituudi rektor, Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja konsistooriumi assessor.