Vabastatud inimene ja vaba riik

Reformatsioon ei olnud ainult usuline, vaid ka poliitiline, poliitilisi tagajärgi ja arusaamu sisaldav sündmus. Kuidas peaksime reformatsiooni ja poliitilise elukorralduse vahekorda hindama?
Ühelt poolt kaldus luterlik poliitiline eetika riigi probleemsele teoloogilisele ülelegitimeerimisele, jõudes alles läbi pika õppe- ja arenguprotsessi demokraatliku, inimõigustel baseeruva riigikorra jaatamiseni. Tihti seondatakse Lutheriga just autoritaarset nõuet kuuletuda valitsejatele, eriti seoses talurahva sõjaga. Ülemad ja allaheitlik vaim on paljudele saanud luterliku poliitilise eetika sünonüümiks.
Teisalt andis just Luther ja reformatsioon impulsse tänapäevase, inimeste vabadust ja võrdsust väärtustava riigikorra tekkele. Lutheri rõhuasetus usu- ja südametunnistuse vabadusele oli tähelepanuväärsel kombel innovaatiline ja oma ajast ees.
Käesolev ettekanne osutab reformatsioonist lähtunud poliitiliste eetikate ambivalentsusele, rõhutab aga eriti reformatoorseid põhimõtted, mis on kaasa kujundanud modernse, isikuvabadusi hindava riigi arengut ning võimaldavad pluralistlikus, osalusel ja esindusel põhinevas demokraatias näha kristlusele kõige paremini vastavat riigikorda.

Õp dr Johann-Christian Põder on Kopenhaageni Ülikooli süstemaatilise teoloogia järeldoktor.