Reformatsiooni vaimsus täna: otsides iseennast ja õnnestuvat elu

Vaimsus (spiritualiteet, spirituaalsus) on postkristlikus ühiskonnas populaarne ja laia tähendusväljaga termin, mis seostub eelkõige inimese eneseotsingutega: igatsusega elada terviklikku, eesmärgipärast, tähendusrikast ja õnnestuvat elu. Vaimsusest kõneldaks nii ajalooliste religioossete traditsioonide kui ka esoteerikast ja uuest vaimsusest mõjutatud elukäsitluste ja praktikate kontekstis. Luterlike teoloogide hulgas on suhtumine vaimsusesse või spiritualiteeti ambivalentne: ühelt poolt viidatakse selle fenomeni ebamäärasusele ja sellesse kätketud sünkretistlikele tendentsidele, teiselt poolt aga sellele, et spiritualiteet kui usu ja jumalasuhte väljendusvorm (fides qua creditur) kuulub lahutamatult luterliku usu ja õpetuse (fides quae creditur) juurde.
Ettekande esimeses pooles otsitakse vastust küsimusele, kas ja millistel eeldustel ning tingimustel on meil põhjust kõnelda luterlikust spiritualiteedist (vaimsusest) ning millised on luterliku spiritualiteedi (luterliku teoloogia kontekstis mõistetud ja viljeldud spiritualiteedi) olulisemad tunnused.
Ettekande teises pooles viidatakse lähemalt mõnedele luterliku spiritualiteedi karakteristikutele või rõhuasetustele, mis on ühelt poolt aidanud kujundada tänase eestlase vaimsust ja väärtushinnanguid, teisalt aga pakuvad jätkuvalt väljakutseid loova ja kriitilise dialoogi sünnitamiseks ja edendamiseks luterliku teoloogia ja spiritualiteedi ning sekulaarse kultuuri ja elulaadi vahel postkristlikus Eestis: õppimise ja hariduse väärtustamine, perekesksus, elukutse ja selle raames tehtava töö mõistmine vaimuliku kutsena, looduse ja loodu pühaks pidamine, isikliku (müstilise) jumalakogemuse rõhutamine.

Õp mag Marko Tiitus on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja, Viljandi praostkonna praost, konsistooriumi assessor ja EELK Usuteaduse Instituudi praktilise teoloogia lektor.

.