„Kiri algab kirikust“. Eesti kirjakeele ja eestikeelse kirjanduse sünd ja areng

Eesti kirjakeel sündis vaimuliku erialakeelena. Selle lõid kahe reformatsioonijärgse sajandi jooksul peamiselt saksa emakeelega luteri pastorid, tõlkides katekismuseid, kirikulaule, perikoope ja muidugi Piiblit. Rikka ja nõtke kirjakeele kujundamiseks on kaks sajandit, mis kulus esimese eestikeelset teksti sisaldanud raamatu ilmumisest 1525 kuni esimese eestikeelse Piibli ilmumiseni 1739, lühike aeg. Samas jõuavad arusaamad ilusast kirjakeelest ja heast tõlkest kahesaja aasta jooksul mitu korda muutuda, mistõttu eelkäijate tööd tuleb ikka ja jälle otsast alustada ja ümber teha.
Kõigi nende katsetuste jäljed on tõlkeloos tallel. Eesti kirjakeele arendamiseks andis algtõuke Martin Lutheri käsitus emakeelse hariduse tähtsusest ja Piibli tõlkimisest. Paraku ei jõutud 16. sajandil kirjakeelt nii kaugele arendada, et võinuksid sündida luterlikele ideaalidele vastavad eesti tõlked, ehkki jälgi sellesuunalistest püüdlustest võib varastest tekstidest leida. 17. sajandi keskpaiku hakkasid kirjakeele kujundamisel tooni andma barokiajastule omased ratsionaalset selgust ja vormiilu hindavad hoiakud. Eesti tollased kirikulaulu- ja piiblitõlked pakuvad barokse tehisliku kirjakeele uhkeid näiteid. Sajandi lõpus hakati aga taas väärtustama tegelikku keelekasutust. Viimane lihv loodavale kirjakeelele anti 18. sajandi esimesel poolel Halle pietismi voolusängis.

Dr Kristiina Ross on Eesti Keele Instituudi vanemteadur.