Evangeelium ja usuvabadus: reformatsiooni teoloogia ja vaimsuse põhijooni

Vabadus on kujunenud uusajal mõisteks, mis väljendab põhjapanevat arusaama inimeseksolemisest ning on keskse tähendusega kaasaja ühiskondlik-poliitilises kooselus. Vabadust mõistetakse seejuures tüüpiliselt või vähemalt sageli iseseisvuse ja enesemääramise kujutluste kaudu ning inimesele kui inimesele iseloomuliku ja omase võimena.
Kristliku mõtte ja spirituaalsuse ajaloos tõuseb vabaduse kategooria tähelepanu keskmesse seoses reformatsiooniga. Ettekandes visandatakse Martin Lutheri teoloogilise pärandi näitel reformatsiooni teoloogia ja vaimsuse põhijooni, avades Lutheri näiliselt vastuolulisi väiteid kristlase vabaduse, inimese orjastatud tahte ja kiriku vangistatuse kohta.
Kui reformatsiooni ehk usupuhastuse keskmes on vabadus – ennekõike ühenduses usuga –, siis võib seda uus- ja kaasajal levinud vabadusekäsituse horisondil mõista individuaalse usulise enesemääramise võtmes. Ometi ei võta selline lähenemine tõsiselt usupuhastuse vaimsust ja väge ning pärsib nägemast, milles võiks seisneda evangeelne luterlik käsitus kristlikust usust ja kirikust täna.
Reformatsiooni jaoks sõltub vabadus e usu vabadus radikaalselt evangeeliumist ja on üksnes selle kaudu piiritletav. Ühtaegu kehtib see ka kiriku – usuosaduse – kohta. Reformatsiooni kui usupuhastust tuleks teoloogiliselt mõista seetõttu esmajoones usu kaudu vabastatud, puhastatud ja uuendatud saamisena. See on ennekõike radikaalne muutus enesemääramises, perspektiivimuutus kõiges, mitte enesemääramine ühenduses mingi ühe (nn religioosse) valdkonna küsimustega. Asjaolus, et usupuhastus on evangeeliumist lähtuv ja evangeeliumile keskenduv puhastatud saamise ja vabanemise liikumine, avaneb ka reformatsiooni oikumeeniline taotlus ja mõõde.
Eelneva horisondil saab nähtavaks, mida tähendab usupuhastuslikust perspektiivist kristlik vaimsus. Ühtlasi saab vastata, miks ja millises radikaalses võtmes on reformatsioonis kätketud ka tunnustus ja aktiivne toetus sellele, mida täna nimetatakse usu- ja südametunnistusvabaduseks. See on üks näide sellest, kuidas reformatsiooni vägi võib – osalt kahetsusväärse hilinemisega – toetada elu religioosse ja maailmavaatelise paljususe tingimustes.

Õp dr Thomas-Andreas Põder on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia dotsent ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor.