• 1
  • 2
  • 3

Rektori tervitus

EELK UI rektor Ove Sander

Miks tulla UI-sse?

Küllap on palju neid, kes on tulnud teadmiste järele. Olen täiesti veendunud, et nad ei ole pidanud pettuma – UI-d lõpetades on neil süsteemne ja klassikaline teadmiste pagas, millest on kasu mistahes elualale suundudes. Tõsi, see kasu ei ole alati rahasse arvestatav, kuid korralik, laiapõhjaline ja süvitsi minev humanitaarharidus on täna juba väärtus iseeneses. Väärtus, mis annab meile põhiväärtused, eluks möödapääsmatult vajalikud ja olulised hoiakud ja orientiirid.

Loe edasi...

Jeesuse tähendus inimese usule ja üldse isikule on alust rajav nii siis kui ta on koguduse liige, teoloog kui ka siis, kui ta Jeesuse kutset veel tähele ei ole pannud.
Miks järgis Jeesust tema maapealse elu ajal nii palju inimesi ja pärast seda veel rohkem? Oleme 2000 aastat peale kristluse sündi status questionis olukorras ja õigete küsimuste leidmine on korraga tõenäolisim tee mingite tulemuste saamiseks.

James D.G. Dunn on ühe oma uuringu jaoks eristanud kolm küsimust: (1) Mis oli Jeesuse juures see otsustav mõjur põhjendamaks nii tema poolt avaldatud mõju kui ka seda, miks ta risti löödi? (2) Kuidas ja miks juhtus see, et Jeesusest alguse saanud liikumine ei jäänud peale tema missiooni lõppu üksnes juutluse sisse ja miks muutus Jeesuse liikumine rabiinlikule juutlusele vastuvõetamatuks? (3) Kas teise sajandi kasvav pagankristlus oli loomult samalaadne kui esimese sajandi liikumine või sellest erinev?[1]


Minevik, ajalugu ja mineviku isikud
Tänasel konverentsil Usuteaduse Instituudis peatume lühidalt kahel esimesel küsimusel. Tõepoolest, kange püüd pääseda nn „dogma Kristuse“ taha „ajaloo Jeesuse“ juurde on osutunud ühekülgseks ja ositi naiivseks ning see saab toota vaid halba ajalugu. Oleme nüüd sellevõrra arukamad, et väited objektiivse ajalookirjutuse ning väärtusvaba hoiaku järele uurimistöös ei ole enam veenvad. Martin Kähleri arutlused mõistete Historie (tähistades üksnes andmeid) ja Geschichte (Historie selle tähenduslikkuses) [2] üle on viinud meid edasi otsima ka Piibli jutustustes seda, mis oli tähenduslik, miks see oli tähenduslik ja kuidas see võis selleks taas saada.
Algkristlikke tekste ei oleks saanud sündida kui nende algpõhjus Jeesus ei oleks olnud tähenduslik. Piibli Kristus on siis Jeesus nähtuna tema tähenduslikkuses. See arusaam on ka minu ja käesoleva kirjutise juhtmõte.

Seal, kus James Dunn vaatleb Jeesuse isiku uurimisvõimalusi ajaloo, hermeneutika ja usu koostoimes, püüab ta selgitada mitte üksnes seda, mis juhtus, vaid ka seda, miks see juhtus. Ajaloo, õigemini möödunu minevikulisus ja teistsugusus panevad meid küsima, missugused õigused on möödunul? Missugused õigused mineviku sikutel? Kindlasti on mineviku isikutel õigus sellele reputatsioonile, millega neid jäädvustasid need, kellele nad olid tähenduslikud. Mineviku isikute reputatsiooni kaitsevad need, kes austavad nende mälestust. Teave Jeesuse kohta sündis austava mälestuse pinnalt.
Ajaloolise Jeesuse mõiste on problemaatiline, kuna sisaldab nii ajaloolise uurimise poolt konstrueeritud Jeesuse kujundit kui ka Galilea kallastel kõndinud Jeesuse kuju. Meie teejuhid on tema jüngrid, kellel kujunes algne Jeesus-taju, kes siis andsid sellele tajule kuju ja millest siis kujunes esmane traditsioon. Dunn lähtubki iga Jeesuse ütluse, dialoogi ja jutustuse puhul eeldusest, et meil on traditsioonile tuginev aruanne sellest, missugune oli Jeesuse mõju (the impact made by Jesus). Meil ei ole aga võimalik mõju mõistmise taha minna.


Mõjust mäletamiseni ja evangeeliumideni
Sünoptiline traditsioon peegeldab suurel määral Jeesuse poolt öeldu ja tehtu mõju. See on jäädvustus mäletatud Jeesusest. Jeesuse traditsioonile pani aluse usu väljendamine tema järgijate poolt, mis kindlasti ei alanud alles peale Ülestõusnuga kohtumiste kogemusi, vaid neil väljendustel oli tähendus juba varem. Jeesust saab paremini mõista püüdes märgata seda mõju, mida ta avaldas juba oma esimestele kutsututele. Nii on meil juba Jeesus-traditsiooni sünnist alates olemas ajalooline usk, usk, mis väljendus ja mida elati ajas. Usu algus on isikliku uskumise algamises. Jüngrite usuvastuste küllaltki suur omavaheline kooskõlalisus andis Jeesus-traditsioonile selle kooskõlalisuse (consistency).[3]

Iga inimgrupp vajab toimimiseks oma pärinemisjutustust. Jeesuse järelkäijad, mõnedele tuntud kui naatsaretlaste lahkkond (Ap 24:5), said kasutada mitte ühte või kahte, aga paljusid suulisi allikaid. Hästi sobib siia hüpotees Q- allikast, Jeesuse sõnade kogum, mida sotsioloogilises ja traditsiooniloolises mõttes kandis kogukond, kes tõenäoliselt paigutus Galileasse. Kristuse mälestust edasi kandes ja teda austades ristuvad selle grupi ja Pauluseni jõudnud traditsioonide tunnistused Jeesusest väljendis minu mälestuseks eis ten emen anamnesin (nii Lk 22:19 kui ka 1Kr 11:24j). Püha õhtusöömaaja, mälestamine ja tunnistamine said unustamatuks elemendiks uute gruppide identiteedi rajamisel. Püha Õhtusöömaaja mälestuse kaudu näeme seost Pauluse ja ilmselt Q- rühma kaudu Luuka evangeeliumisse jõudnud traditsioonide vahel.

Sünoptilist traditsiooni esineb mõnevõrra ka Pauluse kirjades. Võib oletada, et tema kõnede ja kirjade kuulajad ja lugejad võisid täita Jeesust puudutavate viidete vahel olevaid lünki ise, kuna nad olid tuttavad sünoptilise traditsiooniga. [4] Kirjaliku kuju saanud evangeeliumid olid aga antiiksed elulood ehk bioi selles mõttes, et nende jutustuste keskmes oli peategelase karakteri ehk iseloomu varustamine sõnadega ja tegudega, mida teati traditsioonist.[5]
Jeesuse poolt öeldud sarnaste korduvate väljendite puhul on mõistetav, et kui Jeesus ütles samalaadset asja rohkem kui ühe või paar korda, siis ei ole olemas nende sõnanduste nn „originaale“. Sõnu jäädvustati ja anti siis juba edasi avaliku esitamiste kontekstides, kusjuures sõna, kõne, dialoogi iga uusesitus uues olukorras oli ka omamoodi uuslooming. Kogukond teostas oma austatud isikusse puutuvais asjus kontrolli, mida Kenneth Bailey nimetab ’informal controlled tradition’.[6] Püüdes avada konkreetse sündmuse tausta on loomulik otsida seda esmalt analoogiate põhjal jutustuste esitamise protsessist ja alles siis erinevate kirjanduslike kihististe lahti harutamisest.

Tähenduslikkust otsides on vaja Jeesuse isik hermeneutiliselt endile „lähedamale tuua“, sest Jeesuse tähenduslik lähedus oli algkristlaste elu kandev jõud ning on ka meie teoloogia lähe. Uurimistöö jaoks hea meeles pidada seda, et (1) lähenemine Jeesuse kirjeldamisele saab ka meie puhul toimuda mäletatud Jeesuse kaudu; (2) evangeeliumides olev kirja pandud traditsioon annab tunnistust jüngrite vajadusest meenutada ja mäletada Jeesust; (3) alles Jeesus-traditsioonist näeme, kuidas Jeesust mäletati; (4) traditsiooni esialgne kuju tekkis Jeesuse isiku poolt avaldatud vahetust muljest, kelle sõnad ja teod esmased pealtnägijad omapoolsetesse vormidesse valasid.

James Dunn kujundab selle alusel metoodilise kava: (1) On vajalik keskenduda Jeesus-traditsiooni kõige iseloomulikumatele joontele; (2) Tähelepanu tuleb suunata evangeeliumide traditsioonide püsima jäänud vormidele küsides, mida need jutustavad traditsiooni algupärast ja ajaloost; (3) Arvestada sellega, et evangelistid on tundnud üksteisest sõltumatult mitmeid suulisi traditsioone lahus meile tuntud kirjalikest märkmetest.[7]

Jeesuse missiooni kuvamisest
Jeesuse tegevuse algust märgib tema ristimine Johannese poolt, mida Luukas Ap 1:21j Jeesuse eluloo kestuse tähisena ja tema järgijate jaoks autoriteedi kriteeriumina esile tõstab. Püha Vaimuga võidmise rõhutamine Ap 10:37j tähistab Jeesuse kui MAŠIAH’i uut teatavaks ja avalikuks tegemist Apostlite tegude raamatu kuulajaile ja lugejaile peale sünptiliste evangeeliumide ristimisjutustuste esitamist. Aga see on ka mõistetav, sest mis on siis loomulikum kui Jumala kuningriigi sidumine Jumala salvituga? Jumala kuningriik (kingship, reign, God’s sovereignty) Jumala valitsemise mõttes oli Iisraelile ajaloost tuttav, ent siin ei olnud tegemist niivõrd kontseptuaalse mõistega kui just sümboliga, mille tunnused olid:
1) Kuningriik on juba lähedale tulnud (engiken – perfekt), mis viitab teostatud tegevusele, mille tulemus jätkub olevikus. Samas on see ka tulevane tegelikkus nagu näitab Meie Isa palve koos mitmesuguste sündmustega:
2) Toimub praeguste asjaolude eshatoloogiline ümberpööramine, millele viitavad õndsakskiitmised ja hädahüüud. Aset leiavad eshatoloogilised sünnitusvalud (Mk 13 par) ja suur kohtupidamine (vt kohtupidamise tähendamissõnad). Aga on ka tasu ja on taevane pidulaud. Kuningriigi teema juurde kuulub igal juhul aja täitumine – see tegelikkus läheneb kohe peale Ristija Johannese tegevuse lõppu Mk 1:14jj.[8]

Kogu meie teave tugineb nende inimeste muljetele ja neile osaks saanud mõjude jäädvustustele, kes vastasid Jeesuse sõnumile jaatavalt! Kuidas siis ikkagi kuuldi Jeesuse kõnet nende poolt, kes talle järgnesid ja tegid seda otsustavalt ning püsivalt? Jeesus ise ütles: Õnnis on see kuulajaskond, kes minu sõnu kuuleb! Mt 13:16j ja kes teeb nende järele (Mt 7:24jj). Lausungi toetuspind oli Vanast Testamendist tuntud šema ehk: kuule! 5Ms 6:4jj: Kuule, Iisrael! Ja Jeesus lisas: Kellel on kõrvad, see kuulgu! (Mk 4:9 par). Jumala kuningriigi evangeeliumi kuulutuse võib tinglikult mahutada kolme teema alla:
1) Kutse meeleparandusele. See on tagasipöördumine šub tulla tagasi Iisraeli Jumala juurde.
2) Usk, Jeesuse kutse: „Uskuge minu sõnu.“
3) Jeesuse kutse: „Järgige mind.“

Kutsed olid esitatud kogu Iisraelile ja vähe leiab tuge niisugusele vahel esitatud oletusele, et Jeesus pööras tähelepanu kohalike kogukondade uueks kujundamisele. Ent elu võis ikkagi uueks kujundada, aga vaid nõnda kui Toora ettekirjutusi peeti silmas lähtudes ligimesearmastusest. selleks, et võiks kujuneda andeks saanute suutlikkus ise andestada ja et niisugusel pinnal lihtsalt kujuneks uuelaadne „perekond“ ning avatud sõpruskond.
Jeesuse enesemõistmise küsimused
Jeesuse eneseteadvuse selgitamise alus on küsimus, kuidas mäletati teda ennast esitavat. Mitte ainult sõnades, vaid loomu poolest, sest meelde jääb just karakter. Jeesuse tajumise taustana arvame, et Taaveti liini järgi tuleva Messia ootus oli Iisraelis igatahes olemas nii enne kui pärast Jeesuse aega.
Esiteks toetab Messia nimetuse varajast seostamist Jeesusega ajalooline tõsiasi, et Jeesus hukati talle messialikku taotlust süüks pannes. Sisuliselt toetas niisugust mõtet ju Jeesuse kuulutus Jumala kuningriigist igal juhul ja seda kinnitavad kohtupidamine ja süüdi mõistmine Mk 15:1-39 par., arutlus Taaveti pojaks olemise üle Ps 110 alusel, templi puhastamine koos vastavate ütlustega, pimeda mehe hüüded Jeesuse poole Taavet pojana, eriline sissesõit Jeruusalemma, Peetruse tunnistus Mk 8:27-30 jm.

Siin aga üllatavad meid Messia tiitli ignoreerimine Jeesuse enda poolt ja Messia tähenduse muutmine / muutmine tema järelkäijate poolt, mis on kujunenud esialgse taju põhjal ja järgneva tradeerimise käigus. Messialiku preestri kuju ei sobi hästi kokku Jeesust meenutava materjaliga, milles Hb kirja erand eriti selgelt esile tõuseb. Pigem on näha seost salvitud prohveti kujutlusega (Mk 6:15 par Ml 3:23j kohaselt), kes on kas nagu Moosese taoline prohvet 5Ms 18:15jj või nagu keegi nimetu eshatoloogiline prohvet (Js 61:1-3). Me näeme, et Lk 13:31-33 järgi kasutas Jeesus prohveti nimetust ka enda kohta. Jeesust nähti ja ta ilmselt ise nägi end (ka) prohvetina. [9]

Teiseks mäletati Jeesust kui niisuguse autoriteediga õpetajat, mis üllatas ja pahandas ning andis alust järeldusele, et siin on rohkem kui õpetaja. Mingisuguse eristuva missiooniga õpetaja, nimelt Jumala kuningriigi õpetaja. Siit edasi astudes saab küsida, millal tekkis mõte Jeesuse Jumala-poegsuse erilisusest, teistsugusest seosest Jumalaga kui sai olla mineviku kuningail? Missugused olid selle kujutluse paasa-eelsed juured? Peale selle, millele annab juba alust abba palve.
Kolmas aspekt viib meid kokku Inimese Poja nimetusega. Üksmeelse arusaama kohaselt kasutas Jeesus endast kõneledes Inimese Poja nimetust. Inimese Poja sarnase isiku kujutluse alusel Tn 7:13 põhjal hakkas kujunema juudi apokalüptilises kirjanduses Inimese Poja sarnase isiku kirjeldusi. Seetõttu on omaette teemad, missugune suhe Jeesuse traditsioonis oli filoloogilise Inimese Poja ja apokalüptilise Inimese Poja kujutluste vahel? Kas traditsiooni mõlema aspekti algus on Jeesuse enda juures? Kuidas need aspektid kombineerusid Jeesuse enda kujutluses? Kuidas kujunes vaade, et need aspektid kuidagi ühildusid Jeesuse enda kujutluses, keda teiste poolt kunagi ei kõnetata Inimese Pojana?[10]

On huvitav märgata mingit enesestmõistetavust, sest juba nii vara kui alates Mk 2:10 ei ole märgata mingit üllatust ega selgituse vajadust Inimese Poja nimetuse kasutamise pärast. Mida arvata seoses Inimese Pojaga? Kas evangelistil ei olnudki mingit muret selle nimetuse mõistmise pärast oma laialdase potentsiaalse lugejaskonna hulgas? Vastuseid ei ole palju, aga Jeesuse poolse Inimese Poja tuumjutustuste liini kuulub vähemalt üks Jeesuse enda mõistatuslik vastus ülempreestrile Mk 14:61-64 ja on ilmne, et nõnda seda episoodi ka mäletati ja edastati.[11]

Jeesuse missiooni finaal
Jeesuse vahistamise ja hukkamise juures oli loomulik eeldada, et esimeste jüngrite vastus sellele ehk õigemini vastuste otsimise protsess juhtunule viis neid kõige kindlama teguri juurde mis neil kasutada oli – oma Pühakirja juurde, mis oli neile nii juhtnöör, valgus kui ka elu (Ps 22 jm). Jeesuse matmise jutustused on ilmselt ühed täpsemad võimalikud jäädvustused. Kui kogu hukkamiseni viinud protsess algas, siis variserid ei esine enam aktiivsete tegelastena, selle asemel küll aga ülempreestrid. Ent miks Jeesus läks niisugusel kombel Jeruusalemma? Kas JHWH kuningluse keskuse pärast? Kas Jumala kuningriigi pärast? Kas Jeesus aimas ette oma surma? Võib arvata, et Mk 8:31 ja 9:31 par. tõendavad Jeesuse kannatusele viitavate sõnanduste poolt jäetud muljete ehtsust.
Kas Jeesus omistas oma oletatavale surmale erilise tähenduse? Võimalike kinnitavate tõendite alust võib taas näha Tn 7, Tn 12 jm, kus Makkabeide ajal tõstatunud teema õigete ja märtrite kannatustest ning üles äratamisest oma alguse saab. Siin tuleb juurde tasulootus Tn 7:14, kus tasuks on kuningriik. Jumala ustavate märtrite surnuist üles äratamise lootus oli Teise templi ajastul kujunenud idee hüvitamisest 2 Mak 7, 9, 14 motiividel, mida kohtab juba Mk 6:14jj par. Ristija Johannese kohta rakendatuna.

Jeesuse üles äratamist kuvavad traditsioonid
Jeesuse üles äratamine surnuist on iga kristliku traditsiooni taga olev eeldus ja alus, mis ilmneb UT kirjadest ja evangeeliumeist ja mille mõju mäletati. Jeesuse tühja haua ja selle külastamiste episoodide kohta pidi olema liikvel erinevaid traditsioone. Iseloomulik on üks ühine nn negatiivne tunnus – meil ei ole jälgi, et mingilgi kombel oleks kujunenud Jeesuse tühja haua austamist. Varakristlased ei saanud austada ühtegi hauda, kuna nad ei uskunud üheski neist asuvat ihulikke säilmeid.[12]

Jeesuse ilmumisjutustused olid vastusteks küsimustele edasiste sündmuste kohta ja neil olid mitmed ühised tunnused. Inimesed nägid Jeesust. Paradoksaalsel viisil ei suudetud teda mitmel korral ära tunda. Jeesus andis teda näinutele ülesande kõnelda ja kuulutada. Esineb ka paar ühise söömaaja traditsiooni. Ilmumiste juures märgitakse ära ka nädala esimest päeva (Mk 16:9; Jh 20:19). Pauluse vaadete kohaselt esines varakult mõte, et Jeesuse üles äratamine surnuist oli nagu üldise surnute üles äratamise esmane lõikus, uudsevili (Rm 1:3jj; 1Kr 15), ent koos sellega kujundas Paulus ka pildi vaimsest ihulikkusest.
Kõige varasema kuulutuse keskmes ei ole mitte Jeesuse kuulutuse (gospel) kuulutamine vaid tema üles äratamise kuulutamine (gospel about Jesus). Selles tuleb näha üles äratamise sündmuse mõju! Meil kasutada olevad andmed kõnelevadki tühjast hauast ja Jeesuse ilmumistest. Jeesuse üles äratamine metafoorina on tegelikkuse ümber kirjeldamine olukorras, kus reaalsus on otsesele kirjeldamisele ligipääsmatu.[13]

Jeesuse mäletamine ja austamine kuuluvad kokku
Mitte igasuguse mäletamise ja ükskõik kelle mäletamise korral ei kaasne austamine, veel vähem pühendumine sellele, keda mäletatakse. samuti ei pälvi olulisemat mäletamist need, keda ei austata. Kuid just pühendumiseks on sobiv nimetada Larry Hurtado esitust algkristlusele aluse pannud isikust ja tema mõjust. Pühendumises avaldub usu põhjahoovus, see reaalne alus, mis murdumatult kandis algkristlaste elu ja Jeesust austavat traditsiooni. Seepärast nimetan sõna devotion pühendumuseks.
Pühendumus Jeesusele on tähelepanuväärne ajalooline nähtus. Pühendumus Kristusele näitab Jeesus Kristuse isiku tähendust, tema tähenduslikkust ja rolli mis tal oli usulises elus ja mõtlemises.[14] Siinjuures tõstan ma esile kahte metoodilist eeldust:
I. Pühendumus ajaloolise nähtusena on ajalooliselt uuritav.
II. See nähtus iseenesest ei ole aga kaugeltki lihtsalt seletatav.
Selle pühendumuse jälgimiseks esitab Hurtado mõned tähelepanekud: (1) Pühendumus Jeesusele algas varakult, aastail 30-50 ja see on nähtav juba Pauluse kirjades; (2) Pühendumust esitati erilise intensiivsusega ja mitmekülgselt; (3) Jeesuse austamine jumalikuna leidis aset monoteistliku raamistuse rüpes; (4) Pühendumus Jeesusele ei piirdunud väikegruppidega; (5) Niisugusele pühendumusele puuduvad analoogid kogu kreeka-rooma maailmas. See viimane oma ainukordsuses tekitab uurimisele lisaraskusi. Kuidas küll tõusis Jeesuse isik, tema kuju, Jumala kõrvale? Seejuures oli pühendumus Jeesusele keskne nii varakristlikele gruppidele kui ka mõjukas ilming kristluse hilisemas ajaloos.[15]

Ei ole lihtne selgitada, miks ei olnud Inimese Poja tiitel varakristliku usutunnistuse osa ega objekt, küll aga kujunes viide Jeesusele Issandana algusest peale usku konstitueerivaks tunnistuseks. Seesuguse tunnistuse võimalus toetus Vana Testamendi sõnavarale, kuid ei lase selle tunnistuse sündi lihtsalt seletada.[16] Mida ebatavalisem on mingi nähtus, seda raskem on uurimine, sest meie kaasaegne ajaloomõistmine toetub analoogiatele. Kus analoogiat ei ole, seisame seda suurema mõistatuse ees.

Püüdes leida tegureid, mis panid liikuma pühendumuse Kristusele ja kujundasid seda kahe esimese sajandi jooksul, näeme tegurite paljusust ja nende omavahelise mõju keerukust. Oli ju nii, et iga üksik kristlaseks saanu alustas varajasimal ajal oma teekonda Iisraeli usulise traditsiooni sees. Eksklusiivne monoteism oli peamine 1. sajandi juutluse eri rühmi ühendav ja ühine element, selle sisu ja telg. Hurtado üks tees on, et eksklusiivne monoteism aitas kaasa Kristus-pühendumuse niisugusele pretsedenditule tekkimisele nagu me seda kristluse ajaloos näeme.[17] Pühendumus algas Pauluse kaudu meile teada olevast tunnistusest „Jeesus on Issand.“

Ent pühendumus Kristusele jäi alati hoolitsema üheainsa Jumala kummardamise eest. Kas kristlus tajus end olevat monoteismi variandina? Küsimusi jätkub. Me näeme, et see oli „Üks ja Ainus Jumal“, kes ise andis Jeesusele au, mida kõik peavad andma, ning me näeme seda juba nii varakult nagu Fl 2:5-11 kuju saanud hümnis. Hurtado toonitab, et see oli otsese kogemuse toime, mille tõttu Kristus-liikumise liikmed olid veendunud, et nende usul on nii ilmutuslik põhjendatus kui ka piisav vägi kujundada oma religioosne praktika uut laadi monoteistliku mustri järgi.[18]

Kuna kristlaste elu oli niisugune, mis võimaldas soovitada oma usku, siis sündis uus praktika, mis liitis endaga uusi inimesi. See kõik toimus aga kolmelt suunalt tulevas opositsioonilises vastutuules nii juutide, paganate kui ka riigivõimu poolt.[19]

Paulus annab Jeesusele pühendumisest esmast tunnistust, paralleelselt teevad seda Jeesuse järgijad Galileas ehk Q- allika kandjad ja kogujad ja siis evangelistid: Jeesus kui Issand, Jeesus kui Jumala Poeg, Jeesus pre-eksistentse isikuna ja lõpuks neist tulenev järeldus, et Jeesuse algupära ja tähendus on Jumalas.[20]

Jeesuse binitaarne palvelemine tähendas seda, et Jeesust austati koos Jumalaga niisugusel viisil nagu austatakse Jumalat. Jeesuse austamise vormid olid: palve, Jeesuse appi hüüdmine, usu tunnistamine, ristimine, euharistia, hümnid ja doksoloogiad. Kirjast korintlastele (1Kr 1:2) saame teada, kuidas kõik kõigis paigus hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nimes. Võrrelda vaid, et 1Ms 4:26 teatab, et Seti poja Enosi päevil hakati hüüdma Issanda nimes!

Jeesuse järgijate üks kogukonna pilt Jeesusest kujunes Galileast pärineva pärimuse põhjal, mida eksegeedid on salmide kaupa välja sõelunud ja seda kogumit ütluste evangeeliumiks nimetanud.[21] Jeesuse tähenduse tunnistamine tema järgijate poolt on võtmetähendusega Jumala kuningriigi eshatoloogilise kohalolu / läheduse tunnistamiseks. Jeesuse üks autoriteetütlus Q- rühmituse rüpes ongi olnud eriti mõjukas toimides järgijaid väestavalt ja väljendades pühendumist: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja (Q/Lk 10:16). Q- allikale omistatavad salmid peegeldavad Jeesuse isiku mõju selle liikumise liikmetele, kelle poolt see koostati.

Kõik neli kanoonilist evangeeliumi ühtivad suures osas Jeesust austavate nimetuste (Messia, Issand, Inimese Poeg) kasutamise osas. Sünoptiliste evangeeliumide jutustustes kangastus läbiva lõimena Jumala kuningriik, mis üksnes Jeesuse isiku kaudu lähedale tuleb. Ja see kuningriigi lähedale tulemine on esitatud Rooma maailmariigi Juuda provintsi hästi ära tuntavas olustikus. Evangeeliumid on siis varasema suulise diskursuse kirjanduslikud väljundid, selle kirjanduslikustamised - literaturizations.[22] Liigume siis edasi kirjalikku liini pidi.

Markuse imeline algatus ja Matteuse sihipärane arendus
Kirjanduslikult on imetlusväärselt jälgitav kuidas Mk 1:1 kohaselt arhē (algus) ja evangeelium kindlasti viitavad esiteks järgnevusele Jeesus – tema järgijad – kõik austajad. Teiseks antakse siin kohe märku kogu jutustuse kulgemise suunale, mille kaudu pühendumus Jeesusele esile tuuakse ja üsna varsti ka tema vastastega kontrasti asetatakse. Järgnev Matteuse evangeelium on kasutanud ära ca 90% Markuse teksti materjalist ja on sellele struktuuriliselt lähedane.

Markuse tekstis puuduvad Jeesuse sünnilood. Jeesuse sündimise reaalajaloolistel sündmustel aga ei saanudki olla otsest mõju ega seetõttu ka mäletatavaid jälgi. Kui aga näiteks pärimus Jeesuse imelisest sündimisest oli varasem kui Mk 6:3 kirja panemine ja piisavalt levinud, siis võis imelise sünni pärimus olla aluseks Mt ja Lk evangeeliumide sünnijutustustele. Ent paneme tähele, et sünnijutustustest ei saanud kunagi kuulutuse ega varajase usutunnistuse elemente ja ilmselt olid need mõeldud üksnes kristlikule lugejale ning mitte väljapoole.[23]

Matteuse jutustuses lisandub Jeesuse ülevusele uusi tunnuseid. Jeesuse üles äratamise järgsest sündmustikust (Mt 28) lisanduvad Jeesuse meelevallale veel mitmed aspektid ja need teevad Jeesuse kuningluse üleilmseks ja ajastut ületavaks. On veel üks ülevuse rõhutamise tunnus. Matteuse tekstis Jeesuse ette kummardamise väljendamiseks kasutatud sõna proskynein kirjeldab niisugust austust, mida osutatakse endast kõrgemale siis kui palutakse tema poolset halastust või soosingut. Ja veel, kui Taaveti poja nimetust kasutas Markus 3 korda, siis Matteuse tekstis leiab seda kuninglikku tähistust 9 korda.[24]

Johannese eriline viis Jeesust austada ja Jeesusele pühenduda
Viimases evangeelium suunab inimest Jeesust uskuma ja Johannese kirjad asetavad rõhu õigele usule Jeesusesse. Alates Ristija Johannese püsivast Jeesuse tunnistamisest Jh 1 haaratakse Jeesuse tunnistamisse variser ja juutide ülem Nikodeemos (Jh 3), seejärel Samaaria naine (Jh 4) ja lõpuks on kreeklased need, kes saavad otsekui „teiste lammastena“ (Jh 12) Jeesuse poole liikujatena kaasa haaratud. See on huvi ärkamise ja süvenemise ajalugu, kus kreeklaste soov Jeesust näha annab märku Jeesuse kirgastamise tunni lähedusest (Jh 12:23). Samas ei kao Iisrael ja tema eripära kunagi jutustuste fookusest.

Inimesed võivad saada Jumala lasteks (Jh 1:12j), kuid üksnes Jeesus ise on Ainusündinud Poeg, monogenēs. Evangeeliumi proloog on kujundatud lugejat juhtiva diskursusena, mille kohaselt Jeesuse kosmiline prioriteet ja taevane päritolu olid tähenduslikud nendele usklikele, kelle pühendumist Jeesusele Johannese evangeelium peegeldab.[25]

Evangeeliumile iseloomulikud Jeesuse enesekohased „Mina olen“ ütlused tõusevad esile ning lausa samasugusele viitamise kõrgtasemele nagu me näeme LXX-s olevaid viiteid Jumala enda ilmutusele. Ent siiski saab öelda, et Isa ja Poeg on Johannese evangeeliumis samavõrra selgelt eraldatud kuivõrd on samaaegselt rõhutatud Poja osalemine

Randar Tasmuth

Artikli aluseks on 12. aprillil 2017. a. EELK Usuteaduse Instituudis toimunud konverentsil „Varajane kristlus antiigi kontekstis“ peetud ettekanne.


[1] James D.G. Dunn, 2003. Jesus Remembered. Christianity in the Making, Vol I. Michigan / Cambridge, UK: William B. Eerdmans Publishing Company Grand Rapids, 3.
[2] Martin Kähler, 1964 (1982). The So-Called Historical Jesus and the Historic Biblical Christ. Philadelphia: Fortress, 63.66.

[3] Dunn 2003, 134.
[4] Vt võrdlused Pauluse kirjade ja sünoptilise traditsiooni vahel Dunn 2003, 182.
[5] Burridge, Richard A. 1992. What are the Gospels? A Comparison with Graeco-Roman Biography. SNTSMS 70. Cambridge: Cambridge University, 183-184.

[6] Bailey, Kenneth E. „Informal Controlled Oral Tradition and the Synoptic Gospels“, Asia Journal of Theology 5 (1991), 34-54. 1991.
[7] Dunn 2003, 335j.
[8] Dunn 2003, 437. 456.

[9] Dunn 2003, 662. 666.

[10] Dunn 2003, 735. 737.
[11] Dunn 2003, 759-761.
[12] Dunn 2003, 831. 837.

[13] Dunn 2003, 878. 879.
[14] Larry W. Hurtado, 2003. Lord Jesus Christ. Devotion to Jesus in Earliest Christianity. Michigan / Cambridge, UK: William B. Eerdmans Publishing Company Grand Rapids, 3.
[15] Hurtado 2003, 7.
[16] Hurtado 2003, 21.

[17] Hurtado 2003, 48.
[18] 1Kr 15; 2Kr 12; Ap 7:54jj; Ilm 5:1-14.
[19] Hurtado 2003, 75.
[20] Hurtado 2003, 126.
[21] Logia ehk Jeesuse sõnade allikas ehk Q- allikas.

[22] Hurtado 2003, 272.
[23] Hurtado 2003, 322-330. Hurtado ka küsib, kas võib Mk 6:3 juures näha kaudset viidet juutide poolsele laimule Jeesuse sündimise ja päritolu kohta?
[24] Hurtado 2003, 339.

[25] Hurtado 2003, 368.

 

  • ÕIS
  • Moodle
  • Facebook
  • Opus Lingua Keeltekool

E-õppe kursused - Moodle

Usuteaduskonna õppetöö sisaldab ka e-õpe. Selleks me kasutame e-õppe keskkonda Moodle. Seal tuleb ennast kasutajaks registreerida. Täpsemad juhised saate kursuse korraldajalt.

Liitu UI Facebook lehega