Kristliku väärtusõpetuse peegeldusi Eesti (kirjandus)kultuuris

Igasugune väärtusõpetus saab alguse asjade ja nähtuste ning nendevaheliste seoste nimetamisest ehk siis keelest. „Keele sisu on kultuuriga lähedalt seotud," on väitnud keelelise relativismi üks rajajaid Edward Sapir, väide, mis Sapiri kõrval või talle koguni eelnevalt on leidnud kirgliku laienduse Uku Masingu raamatus „Keelest ja meelest." Miks seda keelsuse ja meelsuse vastastikku tingitust siinkohal rõhutan, tuleneb sellest, mida viimastel aegadel üha enam ja enam kogen – meie igapäevase suhtlemise keelelisest erodeerumisest. Mõistete, väljendite, tervete suhtlustasandite piltlikult öeldes ujuvus, dialoogide taandumine haugatusteks või siis hoopis enesekeskseteks monoloogideks annavad märku ka väärtusilma erosioonist.


Seepärast, kristliku väärtusõpetuse kirjanduslikest peegeldustest juttu tehes peangi vajalikuks alustada allikatest. Eestlaste varaseimast kokkupuutest kristlusega annavad tunnistust tõenäoliselt kagust siia maile jõudnud misjonitöö käigus juurdunud vanavenekeelsed laensõnad „rist" 'krĭstŭ', „raamat" 'gramota' (tõsi küll, see omakorda on vanakreeka 'grámmata') ja papp 'popŭ'. Huvitav on täheldada, et Wiedemanni sõnaraamatus esineb „raamat" küll kirikuraamatu või siis piibliraamatu tähenduses, mitte aga piibli üldnimetusena, millisena tunneme seda soome keeles – 'raamattu'. Sakraalse varjundi hakkas sõna „raamat" omandama 1930-ndate keskel, kui tähistati eestikeelse raamatu, Wanradt-Koelli katekismuse 400. aastapäeva, eriti aga 1950. – 1980. aastatel, mil raamatute ostmine kodudesse oli eestlastele prestiiži küsimus ja raamatute lugemine osa toonasest vastukultuurist. Siis sündis ka kujund eestlastest kui raamaturahvast, mis küll nüüdseks on vajumas kuldsesse minevikku. Taasiseseisvumise järel on trükisõna tähendus kardinaalselt muutunud, kaotades oma tähtsuse inimeste ühendaja ning vaba aja sisustajana. „Ilukirjanduse lugemine on tugevasti vähenenud, eriti eestlaste ja eriti noorte hulgas," tõdevad aastatel 1965 – 2004 meediasüsteemi ja meediakasutust uurinud Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin. Kui raamatuostjate osakaal eestlaste hulgas oli veel 1990-ndate algul 91 protsenti, siis kümne järgneva aasta jooksul vähenes see enam kui kaks korda, 43-le protsendile. Niipalju siis raamatust ja selle lugemisest.


Sõnad „rist" ja „papp" paistavad aga algusest peale silma ideoloogilise – või peaks ütlema intentsionaalse, kavatsusliku? – laetusega, mis eesti keeles teiste rohkete laensõnade puhul võib alles hiljem lisanduda, nagu „raamatu" puhul võib seda näha. Seesama Wiedemann registreerib neutraalsena vaid „sõrmed või käed risti panema" ning „hambad ristis", ülejäänud rahva keelekasutusest korjatud väljendid on kõik religioosset päritolu või sakraalse varjundiga. Juhan Peegli koostatud raamatu "Nimisõnade poeetilised sünonüümid eesti regivärssides" leiame „risti" sünonüümina taevase „tähe", järgnevad „ristihing" vaese inimese, „ristirind" neiu või talutütre, „ristiliiv" haua ning „ristipuu" kadaka sünonüümina. Viimatinimetatu võis viidata hauaristi valmistamise materjalile. Folklorist Marju Kõivupuul on põhjalik käsitlus Kagu-Eesti ristipuudest ja ristimetsast, milleks oli enamasti okaspuumets. Ristimärgi tegemine puule tähistas surnud lähedase inimese teekonda matmispaika, ühtlasi oli see linnu kuju võtnud lahkunud hingele märgiks oma kadunud keha ülesleidmisel. Kõik nimetatud sünonüümid esindavad ühemõttelist sakraalsussuhet.


Ambivalentsem on olnud „papp" Jumala sõnumi vahendaja või kristluse tunnistajana, mis osutab sellele, et vanade eestlaste kristluse omaksvõtt polnud voolujooneline. Nagu mitmed ajaloolased, aga ka Toomas Paul oma „Eesti piiblitõlke ajaloos" on kinnitanud, ei pruukinud põhjus olla selles, et kristlus usutunnistuse ja õpetusena oleks olnud jäägitult vastukarva seni haldja-usulistele ehk animismiga seotud eestlaste esivanematele, pigem ikka selles, et koos kristlusega tuli ka võõras võim. Üks esimesi eesti keele mälestisi, Läti Henriku kroonikast pärit ning täna fraseologismina võetav „Laula! Laula! Pappi!" toob üpriski ilmekalt esile toonase vastasseisu. Tsistertslaste preestri Frederici ja ta kaaslaste surmamisele saarlaste käe läbi Vana-Liivimaal Ogre jõe kaldal eelnes mäletatavasti pühamehe palverituaali mõnitamine. Fraasis endas, mille adressaadina ei pruugita enam ammugi näha usklikku, pigem keda tahes silmakirjalikkuses kahtlustatavat kuldsuud, heiastub nüüd üksnes sõbralik pilge. Eesti keele seletav sõnaraamat registreerib samuti sõnas „rehepapp" papi ajaloos kinnistunud kavalat või petmisvalmist nimbust. Kuid paradoksaalsel kombel hoopis mõisa vastu ja talupoegade kasuks. Mäletan oma lapsepõlveski loetud muinasjuttudest rehepappi kui targa ja kavala mehe kehastust. Andrus Kivirähi romaan „Rehepapp" on aga võimendanud seda kui mitte just kõige ausamat ellujäämisstrateegiat, mis on andnud üldkeelde mõiste „rehepaplus". Öeldu sobib ühtlasi näitlikustama väärtussuhete muutumist ajaloos.


Eestlaste lülitamist läänekristlikku tsivilisatsiooni selle piirialana on käsitletud nn ristimistraumana. Kuid aastasadade veerult sellele kultuurisemiootilisest vaatepunktist tagasi vaadates võiks seda võtta ka kui lahknemispunkti, plahvatust, mille tulemust me ei saa enam hinnata selle punkti või plahvatushetke mõõtkavas, vaid sellele järgnenud pöördumatuste ajareas: eestlaste jäämine sajanditeks üheseisulikuks rahvaks, kinnistatud maa külge mitte ainult selle maa omanike kaudu, vaid ka metafoorselt, maarahvana, koos sellega kaasneva elutunnetuse, oskuste ja väärtusilmaga; sõltuvus lääne tsivilisatsioonis toimuvast, teatava ajanihkega küll, nagu see perifeeriale kohane, kuid samas perifeeriale omaste protsesside kiirendusega. Tõesti, eesti kultuuri kujunemine alates reformatsioonist rahvusliku eneseteadvuse kultuuriks ja sealt edasi kõigis diapasoonides viljeldavaks Euroopa kultuuriks, nii nagu see suurrahvaste kultuuride puhul täheldatav, on toimunud kiirendusega, mida arvukama asurkonna ja territooriumiga kultuurid ei tunne. Nõnda on see siis olnud ka tõestuseks Juri Lotmani teesile kultuuri perifeerias toimuvate protsesside semiootilisest aktiivsusest. Söandaksin osutada, et kunstiteos, milles eestlaste ajaloo sattumuslikkus muutub paratamatuse ülevaks tunnetuseks, on helilooja Lepo Sumera kirjutatud histoorium „Tule ja verega". Kes mäletab Eesti Vabariigi 80. sünnipäeva aktust 1998. aastal, kus see esiettekandele tuli, üks meie esinäitlejatest, Ain Lutsepp lugemas katkendeid Henriku kroonikast muusikaliste osade vahele, sellele meenub ka teose finaal, mis ei manifesteeri kaotajarahva allaandmist, vaid pigem valmisolekut võtta vastu oma saatus ja tõusta ühel päeval ise selle valitsejaks. Just see – ellujäämine ajalookeeriste kiuste ja suutlikkus püsida oma eesmärkide püstitamisel ning nendeni jõudmisel teiste rahvaste kõrval esiridades või vähemalt kusagil keskel – see on suur narratiiv, mida eestlaste kollektiivne eneseteadvus täna enim vajab.


Kristlik väärtusõpetus, mille kvintessentsiks võib pidada kümmet käsku ja meieisapalvet, jõuab aga siiamaile koos katekismuste ja kirikujutlustega, ehk siis koos Lutheri algatatud reformatsiooniga. Jutlus kuulub suulisse kultuuri, ehkki see võib olla kirikuõpetaja jaoks üles kirjutatud, kas siis sujuva ettekandmise eesmärgil või välise ettekirjutuse tõttu, nagu oletab Uku Masing Georg Mülleri jutluste puhul. Mülleri 39 jutlust toovad ilmekalt esile suhte muutumise, mis erinevalt katoliku kirikust valitseb kirikuliste (just kirikuliste, sest me ei saa automaatselt pidada kirikus käijaid usklikeks) ja õpetaja/preestri vahel. Kui katolikus traditsioonis prevaleeris visuaalne-riituslik pool ja vahendatava sõnumi mõistmiseks vajati ladina keele oskust, siis reformeeritud kirikus koondus kuulajatele arusaadavas keeles peetud jutluses kõik Sanale ehk siis pühale sõnumile, milles piiblitekst oli metateksti staatuses, ülejäänu oli ja on jätkuvalt aga tuletis või selle õpetuslik edasiarendus. Kirik on nagu täiskasvanute väärtuskoolitus. See asjaolu tähtsustab nimelt keelekasutust. Siin kuulatakse sõna mitte ainult kuuletumise eesmärgil, mida implitsiitselt kirik võib ju tahta, vaid sõna ennast selle sõnumiväärtuslikkuse pärast. Pangem tähele, et see, millest jutlustatakse alates Georg Müllerist kuni tänaseni, on ikka üks ja seesama, võib-olla küll ajakohastatud ja seostatud kirikuvälises maailmas toimuvaga, aga ikkagi invariantne, kuid see, mida kuulatakse, on kuulajas endas sündiv kaja jutlustatavale. Ja see kaja on inimeseti erinev ning muutuv. Kirikus jagatav õpetus ei ole mõeldud erisuste allasurumiseks, tasalülitamiseks. Koguduse mõte on selles, et erinevatena ollakse võrdsed ühe sõnumi ees, milleks on normide või tabude süsteem ning seda ümbritsevad/ilmestavad mõistulood.


Kristliku väärtusõpetuse avaldumisest ja käekäigust eesti kirjanduskultuuris pakub hea ülevaate Aarne Vinkeli raamat sümboolse pealkirjaga „Eesti rahvaraamat". Mõjutatud küll oma kirjutamis- ja ilmumisaja ideoloogilis-retoorilisest mustrist – raamat ilmus 1966 –, on see ometi usaldusväärne sissevaade eesti talurahva lugemisvarasse 18. – 19. sajandil, ajal, mida võiksime pidada kogu rahva algkooliks. Selleks on kõigepealt kalendrikirjandus. Nii jutustati näiteks 1731. aastal trükitud „Eesti-Ma Rahwa Kalendris" ümber eesti keeles veel ilmumata vana testamendi tekste. Esimesed ilukirjanduslikud tekstidki olid piiblilugude mugandused, millest levinuim oli jutustus Jeruusalemma hävitamisest. Esimene eestikeelne luuletus, Käsu Hansu eleegia „Oh! Ma vaene Tarto liin" kannab üle ajaloosügavikus aset leidnud sündmuse kujundina Põhjasõjas hävitatud Tartu linnale, seejuures moraliseeriva sõnumiga mitte elada patuelu.


Esimene poolilmalik juturaamat ilmus lõuna-eesti keeles Urvaste pastorilt Johann Christian Quandtilt, kelle sünnist, muide, täitus sel aastal 310 aastat. Paneme tähele, et esimesed kirjanikud olidki Eestis pastorid, alates Qandtist ja lõpetades Johann Voldemar Jannseniga. 20. sajandi kirjanikest-pastoritest on end lausa klassikuks kirjutanud Ain Kalmus (kodanikunimega Evald Mänd).
Aarne Vinkel peab poolilmalikkuse all aga silmas seda, et raamatu süžees ei sisaldu piiblist tulenevaid otseseid ettekirjutusi või viiteid piiblile. Karistuse ähvardusega kaasnev käsuõpetus andis ruumi kujundlikumale, mõistukõnelisemale esitusele. Ometi nii nende kui ka juba järgnevate ilmalike tekstide puhul oli moraal selgelt nähtav ja see oli suunatud lugejas vooruslikkuse äratamisele, vagadusele ning õiglusele ehk siis neile samadele väärtustele, mida kandsid endas positiivsete eeskujudena pakutavad piiblikangelased.
Kristlik väärtusõpetus, nii nagu see tollases rahvaraamatus ilmneb, näib olevat mõeldud vaeste lohutuseks. Põltsamaal trükikoja asutanud arsti Peter Ernst Wilde ja pastor August Wilhelm Hupeli 1766. – 1767 ilmunud „Lühikesest õpetusest" alates hakatakse aga usaldama talupoega ennast, tema võimet ise ilma Jumala abita kasvada, areneda ja eluga hakkama saada. Selgelt on siin tajutav Euroopas vallandunud valgustuse mõju. 19. sajandi esimestel kümnenditel keskendub sotsiaalpedagoogiline kirjandus eestlaste uue pahe, liigjoomise tõrjumisele. Enne Kreutzwaldi „Viinakatku" (1840) ilmub mitu raamatut, milles manitsetakse kasinusele ning näidatakse puust ja punaselt ette, millise allakäiguni võib viia viinatõbi. Huvitav on märgata, et juba siis käsitlesid toonased kirjamehed, Kreutzwald nende hulgas, alkoholismi patoloogiana, mille vastu saab üksnes jäägitu karskusega. Mitte aga nii, nagu hilisemas tõlgenduspraktikas on ette tulnud: viinajoomine kui üksnes sotsiaalselt tingitud pahe.


Kui eespool sai öeldud, et eestlaste varasemas lugemisvaras domineerinud kristliku väärtusõpetuse kopeerimine otse piiblist käsuõpetusena hakkab taanduma 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, siis 19. sajandi lõpus näeme juba seda õpetust ilmnemas probleemina. Tähtteoseks on siin Eduard Vilde romaan „Külmale maale" (1896), omamoodi esimene, tõsi küll kirikuvastasusest kantud sümbolistliku lõpuga inimese „õndsaks saamise" romaan. Vaesuses vaevlev Väljaotsa Jaan, tema armastatu Virgu Anni, Virgu talu peremees Andres – kõik nad on ümbritsetavad ka Piibli metafoorikaga. Lisaks muidugi kirikuõpetaja enda kuju romaanis. Vilde ise on küll esitlenud seda kui sotsialistist kirjaniku ühiskonnakriitilist teost, ent pole raske märgata romaani läbivat motiivi „kurjusega silditatust", kes jääbki selle vangi. Virgu Annis kehastub kristlik ohvrimeelne armastus. Seesugust tõlgendusmustrit romaani käsitlemisel võiks jätkata.


20. sajandi eesti kirjanduse üks religioossemaid teoseid, nagu on osutanud akadeemik Jaan Undusk – ta on seda ka Piibli arhetüüpseid tegelasi romaanis iseloomustades avanud – on Oskar Lutsu „Kevade". „Kevade" väärtusõpetuslik sõnum on paradiisliku lapsepõlvekodu meenutamises, kristliku (halastava, ühendava) armuõpetuse kuulutamises. See on ühtaegu eestlaste kui ajalukku astunud rahva lapsepõlvelugu, teiselt poolt – kui nii tohiks öelda – eksistentsiaalne kristlus, küsimus lootuse ja lohutuse olemusest. Näeme seda Arno mitmes monoloogis, aga ka näiteks õpetaja Lauri (muuseas, „Kevades" on kolm erinevat õpetaja kuju, praost, köster ja ilmalik koolmeister) kutses harida oma vaimu kõigile takistustele vaatamata. Seesugust eksistentsiaalset kristlust, aga sedapuhku tõe, õiguse ja õigluse teljel on kahtlemata enim väljendanud Anton Hansen Tammsaare kõigis oma „Tõe ja õiguse" köidetes. Tammsaaret lugedes kogeme nimelt seda, kuidas üks ja seesama väärtussüsteem avaneb paradoksina. Võrrelgem kasvõi Andrest ja Pearut võitluses oma õiguste eest, jälgigem Indreku mässu Jumala vastu ja ometi nõustumist jumaliku ime olemasoluga. Või Andrese kõnelusi iseendaga läbi Piibli uurimise. Paradoks avaldub juba kasvõi selles, üldkeelde läinud vana Andrese lauses „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus", millele poeg Andres vastab, et tema ju, isa Andres on seda näinud, aga armastust pole Vargamäele tulnud. „Tõde ja õigust" võib võtta kui eestlaste lõppematu liikumise metafoori oma Tõotatud maa poole. Ning otsekui selle pessimistlikuks krooniks kirjutab Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana" – sügavalt eksistentsialistliku romaani 20.sajandi eestlase õndsaks saamise tungist, mis Piibli metafoorikat kasutades, dialoogis, koguni vaidluses kristliku väärtusõpetusega paneb meid järele mõtlema hea ja kurja, mõttetuna näiva töö ja elumõtte, kohustuse ja vastutuse dialektika üle. Saksa keele- ja kirjandusteadlane, suurteose „Baltikumi kirjandused" autor Friedrich Scholtz, üks tersemaid Tammsaare epopöa kommenteerijaid, on nimetanud Tammsaare viimast romaani „paradoksaalseks süntagmaks". Scholtziga tuleb nõustuda, et Tammsaare „Põrgupõhja uues Vanapaganas" „käiakse halastamatut kohut Jumala ja maailmaga ühes kõigi selle pahede ja nõrkustega", kuid selle kohtuskäigu eesmärk pole mitte jumalaeitus, vaid tõeseletuse otsing, mille transtsendentaalsust ja seetõttu ka leidmata jäämist aitab inimesena taluda vaid absurditunne, iroonia ning naer.


Asjata ei nimetanud Tammsaare ise oma mantlipärijaks Karl Ristikivi, kelle romaanidest loeme ristisõdade ummikujooksust („Põlev lipp", „Viimne linn" ja „Surma ratsanikud"), kes „Mõrsjalinikus" jälgib katoliku pühaku saatust, aga kelle „Inimese teekond" on ehedaimal kujul tõdemus inimolendi tühisusest ja nõrkusest kõiksuse ehk Jumala ees, kuid kes poleks siiski inimese nime väärt, kui ta vähemalt ei püüdleks enesest suurema poole, olla rohkem kui inimene.


Võiks ju oletada, et nõukogudeaegsest eesti kirjandusest on mõttetu otsida kristliku väärtusõpetuse jälgi, või kui, siis üksnes ateistliku agressiivsusega ümbritsetult. Kuid, nagu selle aja kirjandusele omaselt, oli religioossus siingi peidetud ridade vahele. Üks nende aegade ilmutuslikumaid tekste on 1983. aastal ilmunud Hando Runneli luuletsükkel „Ilus maa", hümn truudusele, armastusele, perele – kristlikuski väärtusõpetuses kesksetele mõistetele. Juba ülalnimetatud Jaan Undusk on uurinud ja tuvastanud Juhan Smuuli sügavat religioossust, mis omamoodi värdjalikul kujul avaldus „Poeemis Stalinile", teisalt aga vägagi tajutava probleemina näidendis „Lea".
On oluline osutada sellelegi, et iga sügavusele pretendeeriv kirjandusteos, olgu see romaan või luule, võimendab oma sõnumit Piiblist pärit kujundite või motiivistikuga. Olen juba varem käsitlenud piiblit eesti kirjanduse ühe tüvitekstina. See on igasuguse esteetiliselt ja eetiliselt tõsiseltvõetava kirjanduse infrastruktuur. See ei pruugi olla nähtaval, aga kui selle avastamiseni jõutakse, siis seda võimsamalt üks või teine kirjandusteos meid kõnetab. Milan Kundera on öelnud, et romaan peaks olema eksistentsiaalne uurimus. Kuid nõustugem, Piibel kristluse metatekstina – nii on Toomas Paul piiblit kutsunud – on samuti ennekõike uurimus inimesest ning tema väärtusilmast.

 

Dr Rein Veidemann, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor

Ettekanne visioonikonverentsil 3. detsembril 2014 EELK Usuteaduse Instituudis, Tallinnas