Kristlikud väärtused väärtuste turul: arutlus inimlikust eristusvõimest

Kui rahandusminister Jürgen Ligi ja haridusminister Jevgeni Ossinovski väljaütlemiste vahel oli sündinud avalik konflikt, ütles J. Ligi: Olgem ikka kristlased! Mis võiks olla niisuguse ütluse tähendus? Selles olukorras? Aga mida see tähendab teoreetiliselt, nö ajatult ehk mitte-kontekstuaalselt? Mida võib ütleja ise mõelda ja mida võib eeldada auditooriumi osas? Mida eeldada kuulajatelt sõnumi vastu võtmisel ja selle oodataval mõistmisel? Antud olukorras küllap seda, et kristluse juurde kuulub väikese vääratuse andestamine. Ja nii see ongi.

Ma tõin antud näite mitte sündmusele või konkreetsetele inimestele mingi hinnangu andmisena vaid hermeneutilise harjutusena. See näide on siinses kontekstis poliitiliselt neutraalne võimaldamaks esitada ühte kristluse tähendust puudutavat küsimust sotsiaalses plaanis, niiöelda reflektiivselt. Ma mõtlen seda just nii, et kuidas mõistab seda kujutletav kuulja oma oletatava arusaama kohaselt. Mind huvitab see, mida kuulaja mõistab selle all kui õhutatakse olema kristlased?

Missugune saab siis ikkagi tänases Eestis olla lause „Olgem ikka kristlased" oodatav mõistmine? Kui paljud inimesed seda lauset samalaadselt mõistavad? Ja missugune on siis see samalaadsus? Need on iseenesest ka sotsioloogilise uurimuse küsimused ja mitte tänase teema fookus, aga ikkagi olulised ja huvitavad. Kuidas saame me sobitada üleskutset „Olgem ikka kristlased" Eesti loo edasi kujundamisega ja parema kodumaa ehitamisega? See on juba meie teema.

Väärtused on nagu paljud tarbesõnad — kasutatud, justkui mõistetud ja siiski ebaselged. Ühe religioonipedagoogika magistritöö teema juures tekkis arutlus, missugused käsitletavatest väärtustest on kristlikud ja mida mõista üldinimlikena. Kumbagi kategooriat ei jõutud palju arutada, sest lihtväide, et rida kristlikke väärtusi on samas nagu üldinimlikud ei ole piisav. Kuidas nn üldinimlikud väärtused Lääne kultuuriruumis oma kuju said ja mis on ikkagi nendegi tähendus Eestis, islamimaailmas, Põhja Koreas või kus tahes mujal. Kui demokraatia on (või kas üldsegi on?) ka üks üldinimlik väärtus, siis mis on tema tähendus Süürias, tänasel Venemaal või mujal? Kui paljud inimesed saavad sellest samamoodi aru?

Väärtust võib mõista kui reaalmaailma nähtust, suhet või objekti, mis on nii üksikisiku kui ka sootsiumi vaatepunktist oluline, tähenduslik, ihaldatav. Väärtus on üldreeglina positiivne ja inimese jaoks olulist tähtsust omav hinnanguline tunnus. Väärtustamine on siis nähtusele, suhtele või objektile positiivse ja ihaldatava tähenduse omistamine. Väärtustamine on eetilise põhitooniga kognitiivne ja sotsiaalne protsess, mis leiab aset ajas ning hõlmab inimese arusaamist, aga tugevasti ka inimese tahet ja emotsioone. Seetõttu on väärtustamine tundlik populismi, demagoogia ja igasuguse manipuleerimise suhtes.

Kui Paulus saatjatega Ateenasse jõudis oli väärtuste turg juba avatud (Ap 17). Paulus arutles ja väitles nüüd sünagoogis juutidega ja proselüütidega ning turul (agoraal) iga päev nendega, kes tema juurde tulid (Ap 17:17). Turuplats (kr. agoraa; ld. forum) on inimestele oma kauba pakkumise ja soovitava kauba otsimise koht. Leiva, liha, õli, veini müüjate vahel jalutavad ka filosoofid, eriti sofistid, ja pakuvad — vahel tasuta ja vahel raha eest — oma ideid.

Kreeka sõna aksios oli kaubandusest võetud mõiste, mis tähendas mingit mõõtmist ja mida kasutati ikka võrdluse mõttes. Kui miski oli aksios, siis oli sellel mingi „väärtus". Siit siis ka aksioloogia kui väärtuste omistamine ja arutlus väärtuste üle. Väärtused muidugi pannakse olenevalt arutlejast kas loendisse või moodustatakse neist mingi muu kujund. Pauluse arutlustes kuulajatega neid väärtuse mõistel põhinevaid sõnu olulisel määral ilmselt ei kasutatud. Kreeka keeles käibis inimsuhete ja isikuomaduste osas hoopis teiselaadne alusmõiste — voorus (aretē).

Sokrates sidus omavahel vooruse ja teadmise ning arvas, et voorust ehk eetilist head on võimalik tunnetada ja selge teadmisega ka elus kasutada. Ka järgnev Platoni filosoofia oli kantud eetilisest huvist ja võib öelda, et Platoni ideedeõpetus oli mõeldud tegeliku elukõlbluse teoreetilise alusteõpetusena. Platoni mõtete kohaselt sai asjade tõelist olemust tunnetada üksnes meenutava mõtlemise abil ja seetõttu on kõikide asjade päris sisuks ideedemaailmast pärinev meenutatud idee. Kõik asjad aga vastavad oma ideele üksnes osaliselt ega kattu sellega kunagi täiel määral. Platon kujutas ideesid kas astmestikuna või püramiidina ja seetõttu saab kaudselt väita, et ta omistas ideedele erinevad väärtused. Ideede tipus oli hüve idee, mis oli korraga nii alusprintsiip kui ka eesmärk. Hüve idees kätkeb kogu olemise otstarve ja hüve ideest sõltuvad teised ideed teleoloogiliselt, seega ka voorused.

Vooruste osas täpsustas Platon põhivoorusi (kardinaalvoorusi) nii, et pani need vastavama hinge osadele ja võimetele. Põhilised voorused on:
tarkus (sophia) on mõistusliku osa voorus
vaprus või mehisus (andreia) iseloomustab tahtmust või tahtejõudu
mõõdukus (sōphrosynē) on enesevalitsemine
õiglus (dikaiosynē) on küll täpsemini õigusmeel või õigusele vastavus, õigemeelsus

Nende kõigi põhjal sai turul rahvaga vestelda ja nende vooruste niiöelda väärtust kaaluda nagu seda tehakse kaupade puhul. Erinevus on siiski selles, et voorused on inimese omadused ja mitte kaupadele omistatavad hinnalipikud. Aga turg on turg, sest ka ideoloogiad on kujundatavad, pakutavad, peale surutavad, omandatavad. Antiikaja ideoloogiad ehk filosoofiad erinesidki selle poolest, missuguse tähenduse omistasid nad tarkusele, vaprusele, õigusele ja nii edasi. Seetõttu oli agoraa ideoloogiate lett sama rikkalik kui leiva, liha, oliivide, kruuside laud.

Nii võime öelda, et aksioloogia on arutlus hea, halva, õige, väära, ausa, ebaausa, armastusväärse, õnne, heaolu jne üle ning samas ka nende mõistete määratlus mingite kriteeriumite alusel ja hinnangute kujundamine nende suhtes. Väärtus(hinnang) näib tekkivat siis kui inimesed asetavad nähtuse, eseme, suhte või mõiste mingite printsiipide alusel kujundatud hindamisskaalale. Siit tuleneb tulevaste arutluste jaoks rida küsimusi:
(1) Vooruste ja väärtuste nö kontekstiülesuse ja üldise kehtivuse küsimus. Siingi kerkib taas üles alusprintsiipide teema. Millest lähtudes kehtib mõni voorus alati ja kõikjal ning kuidas see välja näeks?
(2) Väärtuse ja normi vahekorra küsimus. Missugune väärtushinnang võiks olla normeeriv?
(3) Väärtuse ja poliitika vahekord. Poliitika on polise ehk linnriigi heaolu teenistuses olev ühine tegevus. Missugused väärtused on selle tegevuse aluseks ja kuidas neid rakendatakse?
(4) Väärtused ja võim. On erinevad huvigrupid, varjatud agendad, ausus, avatus jne. Mis on väärtuste puhul senises praktikas olnud müüdav või loovutatav? Kui nii on olnud, kas see on olnud õige?

Antiikse terminoloogia kaunidus ilmnebki selles kui mõista voorusi (aretai) iga üksiku isiku loomutäiusena. Nii olid voorused püüdlemise objektid eetilise eesmärgi mõttes.

See, mida nüüdisajal tähistatakse tavaliselt väärtustena olid antiigi filosoofias ideed, mida saavad realiseerida vaid vooruslikud inimesed. Olemegi jõudnud mõistete vaheliste vahekordade selgitamiseni. Ehkki voorus kui niisugune ise on ka idee, on ta põhimiselt siiski isikuomadus ja seega midagi hoopis reaalsemat, dünaamilist, igapäevaelu liikuma panevat. Niinimetatud väärtusi „kutsuvad ellu" ehk realiseerivad üksnes vooruslikud inimesed, kelles on piisaval määral loomutäiust.

Missuguse eristust võimaldava aluse tõi apostel Paulus endaga kaasa vooruste turule? Esmalt Paulus tunnustab kohalike inimeste jumalakartlikkust ehk teisi sõnu nende voorusi (või, kui soovime, väärtussüsteemi) — teil on altarid, te olete igati jumalakartlikud! Siis aga, pidades oluliseks viia arutlus üle uuele alusele, esitab ta maailmavaate ja käitumise alusena ehk alusprintsiibina Jumala ja tema tegude tunnustamise. Esimest järeldust sellest tõsiasjast väljendab Luukas nõnda: ...kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada (Ap 17:30b).

Meeleparandus ehk ümber mõtlemine lähtub uuelt aluselt, milleks on Jumala poolt meile ilmutatud tahte tundmine. Aga meelt parandada peab ka tahtma ja suutma. Siin on vaja põhjapanevat tegurit, on vaja niisugust jõuallikat, mis teeks inimese suutlikuks tegelikult taotleda meeleparandust ja paremat eluviisi.

Tänase teema kontekstis toon nüüd väärtuste ja vooruste mõistete juurde kolmanda osa, mida Paulus otsesõnu vaimu viljadena määratles. Miks viljad? Sest viljad ei ole põhimiselt mitte arutlused heast või hüvest, vaid reaalsed tulemid, mida inimesed kasutada saavad ja millest kõik viimselt elavad. Viljad kasvavad Looja antud ja seatud väest ega ole lihtsalt inimese teod, ehkki saavad sageli inimliku teo kuju. Pauluse tuntuim vaimu viljade esitus on kirjas galaatlastele 5:13-23. Ta loetleb:
armastus
rõõm
rahu
pikk meel
lahkus
headus
ustavus
tasadus
enesevalitsus
Alusteõpetuse aset täidab siin Pauluse viide Jumala Vaimu poolsele juhtimisele inimese elus. See ei ole aga mingi kaootiline inimlik emotsionaalne tegutsemine, vaid Paulus on selle juhtimise tulemi sõnastanud voorustena, kui me niimoodi soovime öelda. Nende viljade hulgas on mitmeid antiigis üldtuntud voorusi, teisi sõnu loomutäiuse aspekte.

Vormiliselt on needki kreeka keele mõisted laiemalt tuntud, seega pärinevad nagu mõistete turult. Pauluse soov oli aga, et need voorused oleksid täidetud tõega, usutavusega, et nendes oleks olemas eluks tarbitav sisu. Formaalselt võttes on ju väärtused ja voorused agoraal muidu kõik reas nagu ka tänapäeval – erinevate pakkumistena, müügiks ja kindlasti üles kiidetud. Kuidas teha vahet?

Toon paralleeli tähelepaneliku ostjaga tänases poes. Meil on müügil mahlad ja on ka mahlajoogid, kus mahla on mingi osa, määratud protsent. Kui sa pakud mahla pähe mahlajooki ja paned tootele vale sildi, siis sa tegelikult valetad, ehkki suur hulk ostjaid – või valijaid – ei pruugi vahet nähagi. Teiseks, meil on riiulis ka maheleivad – jälle väliselt sarnased ja ühel või mitmel riiulil reas, aga alles eristusvõime abil suudame teha vahet puhaste leibade ja „üldleibade" vahel. Platon oleks ilmselt öelnud, et maheleib on lähedamal leiva ideele. Aga algselt ongi meie esivanemad küpsetanud üksnes maheleiba. See ongi leib ja tasapisi võime me ümber mõelda nii, et nimetame vaid kodumaist maheleiba leivaks ja siis vaid seda ostame. Väikese osakesena Eesti loost, mis koosneb ka osakestest...

Sarnane on lugu ka osade kristlike väärtustega ja nendega sarnaste nn üldinimlike väärtustega, kus viimastest paljud on oma sünni ja sisu saanud kristlikelt voorustelt, mida varem leeriõpetuses, lauluraamatust ja kiriku kantslist õpetati ja mis inimeste elu suunasid. Nõnda kasvanud inimene suudab ka täna teha asjadel vahet, sest tal on teadmisi ja tahet. Kui kristliku päritoluga väärtushinnangud on andnud sisu ja ka vormi paljudele üldkasutatavatele hinnangutele, siis on nende algupära tundmiseks vaja samalaadset oskust nagu siis kui on vaja näha mahlas mahlajoogi väärtuse tekitajat. Mahla väärtus toimib küll ka läbi mahlajoogi, aga mahl ise on kogu joogi põhitunnus ja varjatuks jäänud sisu.

Jäin mõtlema selle üle, missugused on Pauluse poolt esile toodud vaimu viljade voorus- ja väärtusvasted. Loetletud 9 vaimu vilja ei ole mõeldud ammendava loendina, aga need on samas ka voorused kui isiku loomutäiuse tunnused. Peale selle on need vaimu viljad ka väärtused nii üksikult vaadatuna kui ka võimalike abstraktsemate väärtuste kandjatena. Vili on tulem, mis tuleb esile alati siis kui taim on ehtne ja tingimused normaalsed. Siis kui on tegemist taimega, mille juur on päris mullas ja mitte mullase porgandiga laudlina peal!

VAIMU VILJAD ISE KANNAVAD VOORUSI, ET VOORUSED SAAKSID VÄLJA KUJUNEDA. ILMA SUUREMA SÜVENEMISETA NIMETAME ME TÄNAPÄEVA EUROOPAS NEID VAIMU VILJADEST TOIDETUD VOORUSI ÜLDISTATULT VÄÄRTUSTEKS.

Niisugusena näen seesmist dünaamikat kristlike põhimõtete ja ilmalikult lihtsalt üldinimlikeks nimetatud väärtuste vahel. Pean silmas seda, et viljakas elu on ka tahte asi ja selle teostamine sõltub meie eluviisist. Eesti keeles on palju kauneid ja sisukalt analüüsitavaid sõnu nagu abi – elu, armu – laud, maailma – vaade, meele – vald. Üheks niisuguseks sõnaks on ka eluviis. Elu – viis on kui meloodia, mille saatel ja mille kohaselt ma elan ja elada püüan. Me saame nüüd igaüks iseendalt küsida, missuguse on see meloodia, see minu elu – viis?

Ehitades edasi meie kätte antud Eesti Vabariiki ja minnes vastu selle suurele sünnipäevale vajame Eesti riigi mõtte taas-kordset värskendamist. Riigi tähenduse uuesti mõtestamist esmalt endale ja siis kõikidele siin elavatele rahvastele. Alustades sellest nagu pöörduti kord kõikide Eestimaa rahvaste poole 1918. aasta Iseseisvusmanifestis. Hans Georg Gadameri mõtteviisi parafraseerides ütlen, et tähenduse andmine on olemise mõttekuse uuesti üles leidmine keele kaudu.

Missugune on kristlike väärtuste mõtestatus nüüd, peale inimliku eristusvõime üle mõtisklemist? Ütleme uuesti nagu ütles minister Jürgen Ligi: Olgem ikka kristlased! Täie tõsidusega ja seda ka olla püüdes. Nii, et me arvestame selles lauses peituva mõistmise ootusega, kristlike voorustega ja neile tuginevate väärtustega. Mõistes pisut sügavamalt ka ise, mida kristlus tähendab ja kaasa toob ning harjutades seda teoks tegema.

Prof Randar Tasmuth

Ettekanne visioonikonverentsil 3. detsembril 2014 EELK Usuteaduse Instituudis, Tallinnas