”ON KÜLL KAHJU...” Luteri kiriku vaimulike välissõitudest ja välismaa kirikutegelaste külaskäikudest Eesti NSVsse

Käesolev artikkel tegeleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku külma sõja aegsete välissuhetega. Nende üheks eesmärgiks oli murda kiriku kui rahvusvaheliste kontaktidega ja rahvusvahelistesse liitudesse kuuluva institutsiooni isoleeritus, kuid need suhted olid samas ka võimuorganite ettekirjutatud või kaudselt soovitud ülesannete teenistuses.


Käsitluse allikateks on peamiselt kiriku enda arhiivi talletatud väliskirikutega peetud kirjavahetus ja ENSV Ministrite Nõukogu juures olnud Usuasjade Nõukogu voliniku materjalid. Viimased sisaldavad näiteks vaimulike välissõidu raporteid, millesse tuleb siiski suhtuda allikakriitiliselt. Need, tihti kaheksa- kuni kümneleheküljelised tekstid on koostatud tüüpküsimustiku põhjal. Kui keegi viibis ametliku delegatsiooni koosseisus välismaal, või kui välismaalased külastasid Eesti NSVd, tuli alati ka kirjeldada nende positsiooni kodumaal ja milline oli kasu, et nad viibisid ENSV-s või milline oli kasu, kui kohtuti välismaal teiste kirikute esindajatega. Peapiiskopil, metodistide superintendendil, evangeeliumikristlaste ja baptistide vanempresbüteril või nende asetäitjatel tuli raportid usuasjade volinikule kirjutada tavaliselt kahes eksemplaris.[1] Peapiiskop Jaan Kiivit noorema sõnul võis ainuüksi nende stiil juba reeta kelle korraldusel need olid kirjutatud.[2] Tuleb tõdeda, et EELK peapiiskopi Edgar Hargiga suhtlemisel omandasid vohava sovetliku retoorika ja stiili ka Soome luterliku kiriku soometunud esindajad. "Veendunud selles, et meie kirikute suhete tugevnemine edendab Nõukogude Liidu ja Soome riikide kestvat teineteisemõistmist ja siirast soovi arendada rahuliku kooseksisteerimise eesmärgil kultuurivahetuse edendamist," kirjutasid Soome kiriku välistoimkonna sekretär Jaakko Launikari ja peapiiskop Mikko Juva.[3]


Joosep Tammo sõnul ei maksa raportite kogu sisu tõsiselt võtta, sest "tolleaja menufilmiks oli "Seitseteist kevadist hetke" ja mõnegi asjaajamise puhul pühitses eesmärk abinõu. Seda on aga tagantjärele väga raske hinnata, milline oli eesmärk ja milline abinõu."[4] Kahtlemata oli avameelsus eesmärkide ja abinõude valiku valiku puhul raske. Pole teada, kui palju vaimulikke oma välissõitude raportite sisust üldse ametivendadele rääkisid. Nagu pole näiteks teada ka, kui paljud vaimulikud KGB organiseeritud vestlusele kutsumisest teistele ametivendadele rääkisid. Näiteks selgub Tarmo Soomere ülekuulamistoimikust[5], et 1985. aasta varasuvest kuni oktoobrini kuulati üle viiskümmend üks isikut, põhiliselt EELK liikmeid, Usuteaduse Instituudi õppejõude ja üliõpilasi, ning neis kolmkümmend kirjutas seletuskirja. Ainult tosin neist väljakutsutuist pidas vajalikuks seda öelda ka isiklikult Soomerele[6]. Selle konkreetse näite järgi otsustades oli avameelsuse ja vaikimise suhe umbes üks viiele. Kiiviti sõnul polnud kirikul sellisteks juhtumiteks kindlat käitumismudelit, "näiteks tollane Saarte praost Toomas Paul soovitas niisugustest jutuajamistest teistele mitte rääkida.[7] Selline taktika näis meeldivat ka "organitele", kes Soomerele vestlemisel noomituse tegid, et ta oma "asjadest" nii paljudele oli rääkinud, mis tegi olukorra ka "organite" jaoks keerulisemaks.[8] Mõnikord paljastasid asjaosalised ehk raporti koostamise kohuslased aga ise oma ülesande. Näiteks olevat konsistooriumi assessor aastatel 1948-1954 Lembit Tedder öelnud päris avalikult, et ta peab raporti koostama, ning hoidis konsistooriumi koosolekutel alati käes lahtist märkmikku, andes sellega mõista, et ametivennad hoolega oma sõnu valiksid.[9]

PEAPIISKOP JAAN KIIVIT – VÄLISKONTAKTIDE TAASTAJA JA LOOJA

1950. aastate alguseks oli Moskva aru saanud sellest, et läbimurdmiseks Läände on arukas ära kasutada Balti luteri kirikuid, kellel vastu seal oli suurem usaldus, kui Vene Õigeusu Kiriku puhul.[10] Ka EELK peapiiskoppi Jaan Kiivitit taheti kasutada välismaal korraldatavates operatsioonides. ENSV Ministrite Nõukogu juures oleva KGB 4. osakond oli 1954. aastal vastastikusel arusaamisel KGB 4. valitsuse 7. osakonnaga otsustanud, et Kiivit saadetakse NSV Liidu kirikute ja usuühingute delegatsiooni liikmena 1955. aasta juunis Helsingis toimuvale Maailma Rahunõukogu (World Peace Counsil) konverentsile. Kiiviti ülesandeks oli sõlmida isiklikud suhted Soome kiriku peapiiskopi Ilmari Salomiehega, et tema abil kohtuda Rootsi peapiiskopi Yngve Briliothiga. Eesmärgiks oli sõlmida leping või saavutada kindel kokkulepe selle kohta, et mõned eesti teoloogid ja veel teoloogiat õppivad isikud oleks saanud oma õpinguid jätkata Stockholmi Teoloogilises Instituudis. Selle kanali kaudu oleks olnud hiljem võimalik saata luteri kiriku koolitatud kvalifitseeritud agente Rootsi, kus nad oleksid infiltreerunud emigrantlikesse organisatsioonidesse.[11]


Selle ülesande teostamiseks oli Kiiviti usaldusväärsust kontrollitud kvalifitseeritud agendi "Ego" (konsistooriumi assessori Edgar Hargi) ja salajaste pealtkuulamisseadmete abil (Jürjo 1996: 163)[12]. Kiivit täitis ülesande Helsingis ainult osaliselt, sest tal ei õnnestunud kohtuda peapiiskop Salomiehega. Siiski olid "organid" rahul, et suhted Soome kirikuga oli Tampere piiskopi Eelis Gulini abil siiski loodud ning esialgne lubadus EELK teoloogiaõpilaste Helsingisse õppima saatmiseks saadud[13]. Pärast seda anti Kiivitile samasugune ülesanne ka Inglismaa jaoks, kuhu ta juba 1955. aasta juulis Briti Kirikute Liidu kutsel Nõukogude Liidu kirikute delegatsiooni sõprusvisiidi raames sõitis.[14] 1955. aasta detsembris tegi KGB Kiivitile ülesandeks saata kirjad piiskop Gulinile ja Inglismaa anglikaani kiriku kanoonik Herbert M. Waddamsile[15], milles teatas, et kirik on valmis saatma ENSVst kaks-kolm inimest Soome ja Inglismaa ülikoolidesse teoloogiat õppima. KGB-l oli kavas neid kanaleid kasutades saata välismaale õppima agendid "Sergei" ja "Djadja"[16].


Jaan Kiivit vanem pidas "organite" soosival teadmisel eesti teoloogide Soomes koolitamise küsimuses Salomiehega kirjavahetust ka 1956. aastal. Rootsi kiriku peapiiskopiga ei olnud tal õnnestunud kontakti luua, aga 24. märtsist kuni 4. aprillini 1956. aastal Nõukogude Liidus ja sh 29. märtsist kuni 1. aprillini Eestis viibinud Rootsi Baptistiliidu viieliikmeline delegatsioon tegi visiidi ka EELK peapiiskopile ning andis edasi peapiiskop Briliothi tervitused[17].


1957. aasta jaanuariks oli Salomiehelt ja Waddamsilt saadud ametlikud positiivsed vastused. KGB oli värvanud luteri kirikust 1956. aastal kolm uut agenti, kes õppisid Usuteaduse Instituudis[18]. Usuteaduse Instituudi mõne õpilase koostööd KGBga ei ole eitanud ka Jaan Kiivit noorem[19]. 1958. aasta oktoobris suundus kaheks aastaks Oxfordi õppima Tallinna Kaarli koguduse 2. pihtkonna õpetaja ja Usuteaduse Instituudis eelmisel aastal kreeka keele õpetajana alustanud Kaide Rätsep (Mikk 2011: 12-13, 16).
Soome luterlased hakkasid 1950. aastate keskel ettevaatlikult sõlmima suhteid Vene Õigeusu Kirikuga. Kirikute Maailmanõukogu (KMN) Bossey (Chateau de Bossey) Oikumeenilises Instituudis hakati üha enam tähelepanu pöörama ortodokside ja protestantide vahelistele põletavatele vastuoludele[20]. Maailmanõukogu silmis oli Soomel eriasend ida ja lääne piiril elavate rahvaste hulgas. Teiseks oli Soomes kaks rahvakirikut, luteri- ja ortodokskirik elanud kõrvuti juba sajandeid[21]. KMN soovis, et luterlik Soome looks arutelusidemed Vene kirikuga[22].


Esimene rahvusvaheline Ida ja Lääne probleeme käsitlev kinnine konverents toimus 1958. aasta mais Soomes. Vene kiriku esindajad kohale ei ilmunud[23]. Teisele rahvusvahelisele konverentsile 1959. aasta mais oli aga peale Vene kiriku esindajatele kutsutud ka peapiiskop Jaan Kiivit[24]. Kutse põhjuseks võis olla 1958. aasta juunis Varssavis toimunud Kirikute Maailmanõukogu peasekretäri Visser 't Hoofti ja asepresidendi Clark Frey ja Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretäri Carl Lund-Quisti kohtumine Kiivitiga, mille käigus tunti huvi, kas Vene kirik ja EELK oleksid huvitatud liitumisest KMNiga. Visser't Hooftil õnnestus veenda Kiivitit, et ta esitaks vastava avalduse 1961. aastal KMNi kolmandal täiskogul New Delhis (Saard 2006: 32). Moskva oli jõudnud arusaamisele, et läänes laialt ka kirikutes levinud nõukogudevastasele propagandale piiri panemiseks oli kasulik liita Vene kirik ja teised Ida-Euroopa kirikud rahvusvaheliste kirikuorganisatsioonidega.


1959. aasta augustis saatis Kiivit peapiiskop Salomiehele ja piiskop Gulinile küllakutse Eesti NSVsse, millele oli lisatud kutse ka Läti NSVsse[25]. Visiit tuli siiski edasi lükata järgmisesse aastasse ja Salomiehe asemel pidi Eestisse tulema Helsingi piiskop Martti Simojoki[26]. Kiivit lootis, et suhted vennaskirikuga muutuvad siitpeale loomulikumaks[27]. 1960. aasta juunis teatas Kiivit Gulinile, et Simojoel oli viisa saamisega probleeme ja küsis, kas Gulin oleks olnud valmis sõitma Eestisse, kui teda Soome-Nõukogude Liidu Sõprusühing kutsuks kui eraisikut[28]. Gulin oli segaduses. Talle näis, et kui ta sõidaks, siis oleks justkui kiidetud teatud poolt heaks piiskop Simojoe võõrastamine. Teisalt aga rääkis KMN, et ida suunal oleks kõige tähtsam luua rohkeid kontakte üle igasuguste aateliste piiride. Gulin ei tahtnud Eestisse sõita ilma kiriku toetuse ja õnnistuseta. Kui kirik toetab, siis külastaks ta vennasrahvast meelsasti[29].


Soome kiriku välistoimkond otsustas siiski, et 1960. aastal ei saadeta kedagi Eestisse, kui juba kokku lepitud Simojoe ja Lehtose sõit peaksid ära jääma. Aimo T. Nikolaise arvates oleks sõprusühingu kaudu sõitmine muutnud kogu asja poliitiliseks, aga seda tahtis kirik vältida. Oli kaks eri asja, kas olla kirikute või poliitilise loomuga organisatsioonide külaline. Nikolaise arvates oleksid nõukogude võimuesindajad tõlgendanud Gulini visiiti ametliku visiidina ning nüüd on lisaks veel nii, et korralikku Kiivitit ei tule meil haletseda, kuna ta võib meiega (ikka ja jälle) kohtuda. Tuleks pääseda kohtama eestlastest koguduseliikmeid ja vaimulikke, aga kas on selleks mingeid garantiisid, kui sõprusühing on koostanud kogu programmi, ning keegi on alati kõrval pealtkuulamas? Ida-Saksa kontaktid on olnud hinnalised seetõttu, et oleme olnud ainult kirikute külalised. Teadagi on võinud olukorrad idabloki maades muutuda nii palju raskemateks, et sinna enam ei pääse ilma poliitilise külje heakskiitmise hinnata... Võib-olla tuleb ühel hetkel kellelgi tuua ennast ohvriks ja oma reputatsiooni aldistamise ähvardusel minna sellistele poolpoliitilistele koosolekutele ja visiitidele, et idabloki kirikutega vähemalt mingisuguseidki kontakte saaks alles hoida. Esialgu aga hoiame siiski puhtmittepoliitiliste kontaktide liini. On ju meie maa situatsioon eriti delikaatne[30].

Eelis Gulin teatas Kiivitile, et ta peab sõprust Soome ja Venemaa vahel äärmiselt väärtuslikuks asjaks. See sõprus on kindlasti tulnud meile kingitusena Jumalalt. Tahan igati ka omalt poolt tugevdada seda. Aga kui ma tuleksin ühingu kutsel, siis käsitletaks seda siin poliitilisena, sest selle ühingu tegevus on olnud siin meil poliitiline... Ja minul tuleb hoiduda kõigest niisugusest, mis oleks poliitiline, kuna kirik peab toimima poliitikast kõrgemal[31].

Nikolainen kohtas Kiivitit Taanis Euroopa Kirkute Konverentsil. Ta oli murelik, et piiskop Simojoele ei oldud antud sissesõidu viisat. Ühiselt aga jõuti järelduseni, et järgmisel korral ei tulnuks enam teha mingeid katseid Gulini ja Simojoe kutsumiseks Eestisse. Kiivit väljendas siiski lootust, et kui Salomies võiks sellegipoolest üritada tulla, kas otse või siis läbi Moskva, kus seal ees olnud soomlaste kogukond oleks olnud juba ise heaks sõidu põhjuseks. Nikolainen toetas ideed, aga ei tahtnud seda küsimust siiski esile võtta Soome kiriku välisasjade toimkonnas. Kiivit oli omalt poolt nõus tulema uuesti Soome, kui see vaid kergendaks vastastike kontaktide sündi[32].


Kavatsetud Soome-külastus jäi Kiivitil 1960. aastal siiski ära[33]. 1961. aasta aprillis külastas Ungari luterliku kiriku delegatsioon eesotsas piiskop Zoltán Káldyga Soomet, ja kohtus ka Helsingi piiskop Simojoega. Káldy esitas talle kutse Ungarisse ja lubas viisa küsimuse korraldada nii, et ükskõik, kelle Soome kirik ka Ungarisse ei saadaks, saab see isik viisa. Simojoki küsis seepeale, et kas Káldy saaks ka selles mures neid aidata, et ta saaks viisa Nõukogude Liitu, sest Soome kirikul oleks soov sõlmida kontakt Nõukogude Liidus oleva Eesti luterliku kirikuga, aga nõukogude võimuorganid ei ole senini viisat talle andnud. Káldy vastas, et ta proovib seda teha[34]. 1961. aastal oleks ta pidanud sõitma KMNi täiskogule New-Delhisse, kus pidi vastuvõetama uute liikmetena Vene Õigeusu Kirik ja ka EELK, aga viimasel hetkel keelas Moskva sõidu. "Mina olin kaua aega ka selles teadmises, et sõidan vaatlejana New-Delhisse, aga viimasel minutil jäi ometi sõitmata," kirjutas Kiivit[35]. "Kirikute Maailmaliitu astumiseks avaldasime soovi. On ju Eesti Kirik ökumeenilise liikumise algusest töötanud kaasa ja võtnud osa kõikidest üritustest, ainult Maailmaliidu rajamisest ei ulatunud meieni sel ajal ühtki teadet ja me ei saanud osa võtta ka töö ametlikust algusest. Vähe on, mida meie saame kaasa aidata ökumeenilises töös. Aga meil on tahtmine seista ühes rivis teiste kristlastega," kirjutas Kiivit ja lisas, et 1962. aastal Genfis käies toimus peasekretär Visser 't Hooftiga pikem vestlus, milles peasekretär avaldas arvamust, EELK vastuvõtmiseks augustis ei ole enam takistusi[36]. EELK võeti KMNi liikmeks vastu Pariisis 1962. aastal 7.-16. augustini toimunud eksekutiivkomitee istungil, millest Kiivit sai loa osa võtta ainult vaatlejana[37].


Simojoki kutsus Kiiviti ametlikult visiidile 1962. aasta aprilliks ettekäändega, et ta tutvuks paremini Soome kirikueluga[38]. Kutse saatis Kiivit edasi usuasjade volinikule ja teatas, et kontaktide organiseerimine Soome kirikuga aitab pääseda lähemale Skandinaavia kirikutele ning normaliseerida kirikute suhteid[39]. Kiivit sai Soome viisa siiski alles järgmisel aastal, mil tal lubati sõita LMLi üldkoosolekule Helsingisse. Seal võeti Eesti NSV ja Läti NSV luteri kirikud LMLi liikmeks. Enne seda sõitu jõudis Kiivit saata Salomiehele veel kirja, milles ta tegi ettepaneku kolme- või neljaliikmelisel Soome kiriku delegatsioonil külastada võimaluse korral 1963. aasta septembris Tallinna ja Riiat[40]. EELK delegaatidena sõitsid Helsingisse peapiiskop Jaan Kiivit, praost Robert Kannukene ja pastor Toomas Paul (Malkavaara 2002: 317). Helsingisse soovis väga pääseda ka Soome kirikueluga enne Teist maailmasõda lähedalt tuttav olnud pastor August Arumäe. "Kuid sinna mina ei pääse. Meilt pidi tulema vaid kolm ametlikku esindajat ja mina ei ole mitte nende seas... On küll kahju, kuid tuleb leppida," kirjutas ta[41].

SOOME KIRIKU DELEGATSIOONID EESTIS 1960. AASTATEL

Eesti ja Läti luteri kirikute peapiiskoppide kutsel alustas Martti Simojoki 12. veebruaril 1964 visiiti NSV Liitu[42]. Delegatsiooni koosseisu kuulusid professor Aimo T. Nikolainen ja praost Samuel Lehtonen. Simojoki kirjutas Kiivitile, et tal oli olnud võimalus rääkida eelseisvast visiidist ka president Urho Kekkosele, kes oli sellest olnud väga huvitatud[43]. Kekkonen oli julgustanud Simojokit sõnadega: "Mine pealegi, aga ära räägi poliitikat." (Niiranen 2000: 221) Juba Helsingi raudteejaamas sai Simojoki teada, et ka Vene Õigeusu Kiriku esindajad olid huvitatud delegatsiooniga kohtumisest. Leningradi vaksalis tervitaski soomlasi kõigepealt Leningradi ja Laadoga metropoliit Nikodim (Boris Rotov, KGB agendinimi "Adamant"). Kiivitil tuli oma etteastet oodata tagapool. Soomlased said aru, et peaasjalikult olid nad õigeusu kiriku külalised, ja teisejärguliselt ka Eesti ja Läti luterlike kirikute külalised[44].


See oli Soome luteri kiriku delegatsiooni esimene ametlik visiit Teise maailmasõja järgsesse Eestisse. Tallinnas olid delegatsioonile Balti jaama vastu tulnud EELK Konsistooriumi liikmed Julius Voolaid, Edgar Hark, Georg Klaus ja Tallinna pastorid Kaide Rätsep ja Kuno Pajula, kõik ühtlasi "organitesse" värvatud agendid: "Rahula", "Ego", "Tammur", "Ants", "Rein", ning lisaks kohalikud Vene Õigeusu Kiriku esindajad (nimesid ei ole mainitud)[45]. Esimesel päeval kohtuti Raekojas Tallinna linna täitevkomitee esimehe Johannes Unduskiga. Vastuvõtul olid ka Kotka linnavalitsuse esindajad. Pärast seda näidati Tallinnfilmis ENSV-d tutvustavaid filme[46]. August Arumäel õnnestus piiskop Kiiviti abil selleks ajaks Tallinna tulla ja võtta osa peapiiskopi kodus korraldatud öhtusöögist, ühisest lõunasöögist ja ühisest ooperikülastusest "Estonias" (Arumäe 2005: 446-447).
Simojoki ja Nikolainen tundsid huvi, kas EELK on valmis saatma oma vaimulikke luterlaste ja ortodokside vahelistele oikumeenilistele kohtumistele. Eesti ja Läti kirikud on pikka aega olnud seotud ida ja ortodoksliku maailmaga ning mõistavad Ida ja õigeusku paremini kui Lääne esindajad. Selliselt võisid nad soomlaste arvates aidata ehitada silda Ida ja Lääne vahel. Soomlased küsisid ka, miks EELK ei saatnud tudengeid Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonda, kuigi ammu oli teatatud valmisolekust võtta Eestist vastu stipendiaate. "Kas meil ei lubata saata noori pastoreid täiendama oma teoloogilist haridust teistes riikides?" küsisid soomlased otse. Kiivit vastas, et EELK-l oli juba Kaide Rätsep Oxfordis[47] ja seal oli stipendium ootel ka veel teiste jaoks. Kiivit mainis ka Kuno Pajula õpinguid Göttingeni ülikoolis. Kiivit teatas, et kirik oli valmis saatma pastoreid luterlikesse teoloogiateaduskondadesse, aga eelkõige peeti vajalikuks saata neid, kes olid võimelised ka akadeemiliseks tööks. Soomlased soovisid arendada suhteid Balti luterlike kirikute vahel veel ka sellises vormis, et pastorid (soovitavalt koos abikaasadega) sõidaksid puhkama Soome ja neile sobival ajal. Kiivit kiitis ettepanekut, aga lisas, et puhkuse veetmine Eestis oli materiaalselt odavam. Lisades, et eesti vaimulikud tahtsid puhata pigem oma koduses keskkonnas ja kui pidada silmas vastastikust, siis oli ta sunnitud soomlastele kõheldes ütlema, et kuidas see võinuks küll nende arvates välja näha. Põhimõtteliselt toetas ta ideed, et kutsutakse eesti vaimulikke konverentsidele, kes võivad siis pärast konverentsi veel nädala või kahe jooksul tutvuda ka maa ja kirikutega. Kohtumisel räägiti veel kirjanduse saatmisest ja võimalikust trükipaberi hankimisest, aga Kiivit teatas viisakalt, et kohalikest riiklikest ressurssidest on kiriku vajadused olnud senini kaetud. Kiivit tundis huvi, miks Skandinaavia kirikud ei olnud senini osa võtnud Praha Kristlikust Rahukonverentsist. Vastuses toonitati, et Skandinaavias arvatakse, et teoloogiline vundament sellel konverentsil ei olnud piisavalt selge, kuid viimasel ajal oli selles suhtumises märgata paranemist. Soome kirik sai Praha Kristliku Rahukonverentsi materjale ja oli nende sisuga tuttav, aga nad on otsustanud veel oodata, kas töö Prahas areneb sisukamaks või tulevad äkki hoopis uued inimesed lähemal ajal võimu juurde, kes teavad ainult poliitilisi eesmärke. Soomlastele olid nende enda sõnul teada raamid, milles töötasid kirikud NSVLis. Samuti teadsid nad administratiivsetest abinõudest ja maksudest kirikutele ning küsisid, miks vastuvõtjad siis tellisid iga päev nii palju sööki, aga vastuvõttudel jäi sellest suur osa söömata. Lisaks hämmastas neid nõukogude inimeste headus, mis tuli esile juhuslikes kohtumistes. "Kuigi meie külalised tahtsid esmaselt tutvuda luteri kiriku eluga, said nad kohe aru, kui hästi võtsid neid vastu kõik meie maa organid. [---] Simojoki ütles, et ta mõistab hästi, kui tähtis on Soomele head suhted NSVL-ga. See on neile kõige tähtsam."[48]


Martti Simojoki põimis aga oma Eesti sõidust saadud kogemuse ja informatsiooni veel sama aasta suvel ilmunud raamatusse Uskonto vai Jumala, milles Nõukogude ühiskonna ja seadusandluse mõju kirikutele Eestis ta hindas kriisiks (Simojoki 1964: 45). Nõukogude Liidu ja kommunismi kriitikat harrastati 1960. aastate Soomes üsna tagasihoidlikult. Näiteks piiskop Eelis Gulini juba 1961. aastal ilmunud raamatu Kirkko ja työväenliike jõudmist Eestisse ja paigutamist EELK Usuteaduse Instituudi raamatukokku võib juba ise pidada imeks. Suurema osa raamatust võtab enda alla kommunismi ja sotsialismi analüüs, mida päädib tõdemus, et aatena on see ebaõnnestunud. Simojoki ei kasuta oma raamatus siiski Eesti annekteerimisest Nõukogude Liitu kõneldes sõna "miehitys" (okupatsioon), vaid neutraalsemat väljendit "liitettiin" (liideti).


Soomlaste delegatsiooni visiidil oli kindlasti ka oma avaram välispoliitiline tähtsus, sest see ei olnud Soome presidendi Kekkose ja Soome välispoliitiliste huvidega vastuolus. Estofiilist Kekkose visiit Eestisse toimus praktiliselt kohe pärast Simojoe poolt juhitud delegatsiooni visiiti ehk 11.-14. märtsil 1964. Sellele seigale ei ole ajaloolased tähelepanu osanud pöörata (Sepp 2000: 2397). Kiivit kohtus Kekkosega Tallinnas ja uskus, et see visiit tihendab Eesti ja Soome vahelisi kontakte[49]. Pärast seda tärkasid mõlemal pool lahte suured lootused tihedamateks vastastikusteks sidemeteks. Nikolainen palus juba juunis, et Simojoki küsiks Kiivitilt, kes eestlastest saaksid tulla Skandinaavia vaimulike konverentsile, kuhu oli Soome Pappisliitto kutsunud Ungari ja Ida-Saksa vaimulikke[50]. Kiivit omakorda esitas 30. detsembril 1964 [protokollis ekslikult 1965] Simojoele uue küllakutse Eestisse. Kiriku välistoimkond otsustas tema asemel sel korral Eestisse saata piiskop Aarre Lauha[51]. Ka Läti luteri kiriku peapiiskop Gustavs Turs oli Kiiviti kutsega liitunud ja kutsunud 12. veebruaril 1965 aastal kirjutatud kirjas soomlasi Lätti. Otsustati, et delegatsiooni koosseisu, kes külastavad juulis-augustis Eestit ja võimaluse korral ka Lätit, kuuluvad piiskop Lauha ja toompraost Oskar Paarma[52].
ENSV Ministrite Nõukogu usuasjade voliniku arhiivis on nii Lauha kui ka Paarma elulookirjeldus, mille koostajaid ei ole mainitud. Kuna samas kontekstis räägitakse ka Kiiviti 1965. aasta jaanuari sõidust Soome ja kohtumisest Tamperes toompraost Oskar Paarmaga, võib selle üheleheküljelise masinakirjas dokumendi koostaja olla ka Kiivit ise, sest täpselt samasugused curriculum vitae'd leiduvad ka EELK Konsistooriumi arhiivis[53]. Dokument on kuupäevastamata, kuid selle alguses mainitakse, et soomlaste delegatsioon pidi saabuma Eestisse 19. augustil 1965. Piiskop Aarre Lauha kohta kirjutatakse, et ta on progressiivne kirikutegelane, kes pooldab Soome sõbralikku koostööd Nõukogude Liiduga. Seetõttu peeti Lauha head vastuvõttu eriti tähtsaks, et "tugevdada meile sõbralike kirikumeeste ringi Soomes." Paarma puhul osutatakse sellele, et ta on Soome kõige progressiivsema piiskopi Eelis Gulini esimene asetäitja ja see "on paljutähendav". Gulin oli algusest peale toetanud Soome sõbralikku koostööd Nõukogude Liiduga ja saanud endale seetõttu Soomes külge hüüdnime "punane piiskop"[54].
Kaheliikmelist Soome kiriku esindust võeti vastu üsna luksuslikult. Restorani Tallinn direktorilt oli nende jaoks tellitud kõrgel tasemel toitlustamine ja Tallinna sõiduautodepargi direktorilt mikrobuss sõitudeks linnas ja väljasõitudeks Hagerisse, Märjamaale, Pärnu-Jakobisse ja Pärnusse. Lisaks kuulus kohustuslikku programmi kohtumine Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingus, Ajaloomuuseumi ja ETKVLi lasteaia külastamine. Külalised võtsid kaasa kunstiteoseid (maale) ja "kiitsid me kultuurilise elu kõrget taset, mis põhjeneb majandusliku elu korraldusel." Pärast koju jõudmist tundsid nende külaskäigu vastu huvi mitte üksi peapiiskop Simojoki, vaid ka president Kekkonen ja välisminister, kes hindasid reisi väga kõrgelt kui head panust välissuhete arendamisesse. Tugevamad kirikliku rahuliikumise pooldajad Soome kirikus olid raporti koostaja hinnangul peapiiskop Simojoki, Gulin ja Lauha "является одним из виднейших церковных деятелей который много делает для далънейшего развития межцерковных связей и укрепления мира."[55]

PEAPIISKOP JAAN KIIVITI VÄLISSÕITE PIIRATAKSE

Järgmistel aastatel hakati Kiiviti sõite Soome aga juba silmnähtavalt piirama.
Aimo T. Nikolainen saatis 1966. aastal Kiivitile ja pastor Paul Saarele küllakutse Kouvolas peetavatele kirikuõpetajate konverentsile. Septembriks polnud aga Kiivit ja Saar vastust saanud selle kohta, kas antakse viisa või mitte[56]. Soome Kiriku Kogudustetöö Keskliidu peasekretär Olavi Vuorela kutsus Kiivitit osalema 6.-8. jaanuaril 1967 Vaasas peetavatele Kirikupäevadele, mis olid seotud Soome iseseisvuse 50. aastapäevaga. Kirikupäevadel pidi esinema ka president Kekkonen. Kohale pidi sõitma LML-i peasekretär André Appel. Soome kiriklik ajakirjandus (Kotimaa nr 86/18.11.1966; Sana nr 47/17.11.1966) olid reklaaminud Kiivitit kui üht peaesinejat. Kiivit kirjutas usuasjade volinikule, et teda on kutsutud ka 9.-12. jaanuarini 1967 Prantsusmaal toimuvale Praha Kristliku Rahukonverentsi Töökomitee oikumeenilisele koosolekule. Ta palus teatada, millisele koosolekule neist lubatakse tal sõita[57].


Usuasjade volinik Kiivitile Vaasa kirikupäevadele sõiduks luba ei andnud. "Me ei tea, miks meie usuasjade nõukogu luterlaste suhteid ei pea millekski. Ma ei mõista, kas see johtub võhiklikust tõsiasjade ignoreerimisest, et Soome kirik alati teiste kirikute ees on tunnistanud, heanaaberlike suhete arendamist nõukogude liidu rahvastega."[58] Kiivit kirjutas sõiduraskustest ka Eelis Gulinile: "Valuuta pärast tõmmatakse meil huvireisid maha kavast... Välisreise on mul olnud viimasel ajal vähem. Meil on uus religioonide nõukogu ja see toetab minu mulje järele rohkem õigeusu kiriku sidemeid teiste kirikutega."[59]
Pole märget, kas Kiivit ka Prantsusmaale sõita sai. Kirikus liikusid jutud Kiiviti ebasoosingu kohta. Arumäe sõnul seletanud assessor Hark "ähmaselt, nagu oleks Kiivit viimati välismaal käies saanud kokku "soovimatute isikutega" ja et juba siis taheti teda ametist tagandada, kuid kardeti skandaali." Arumäe seda Hargi versiooni ei uskunud, sest Kiivit olevat olnud väga ettevaatlik ja avalikult ei rääkinud midagi sellist, mis võinuks teda kahjustada (2005: 455-456). Usuasjade voliniku määrusega sunniti aga eluaegseks peapiiskopiks valitud Kiivitit siiski 31. augustil 1967 esitama avalduse, milles ta teatas, et lahkub peapiiskopi kohalt tervislikel põhjustel, aga samas sooviga "vastavalt oma jõule ja võimetele" edasi töötada EELK-s seni, kuni ta seda suudab või teda vajatakse. Kirikukogu rahuldas Kiiviti lahkumisavalduse 12. oktoobril[60]. Seejärel peapiiskopi asetäitjaks määratud Edgar Hark rõhutas Kiiviti ordinatsioonipäeva õnnitluses muu hulgas ka tema välissõite ja populaarsust, mis olid aidanud EELK-le maailmas positiivset mainet luua[61]. Kaide Rätsepa sõnul oli Kiivit muutunud "legendaarseks kujuks evangeelses maailmas", kellega olid püüdnud kohtuda isegi sellised silmapaistvad teoloogid nagu Karl Barth. Sellise populaarsuse saladuseks olevat olnud Kiiviti "demokraatlikus", mis ei otsinud suhtluses ainult teiste riikide kirikujuhtide seltskonda[62]. EELK peapiiskop Alfred Tooming andis 25. augustil 1969 Taani ringhäälingule intervjuu, milles ütles, et Kiivit lahkus ametist haiguse tõttu ja mitte Moskvast tulnud käsu peale. Lisaks teatas ta, et Eestis on umbes 300 000 luterlast, kuid liikmeskond kahanes, "kuna paljud end kirikust eemale hoiavad". Selle põhjuseid mainimata märkis ta veel, et kuna kirik oli riigist lahutatud, siis oli "kirik õnnelik", et saab ENSVs olemas olla tõelise rahvakirikuna, "kelle materiaalsete väljaminekute eest hoolitseb rahvas ise, ja kes ise korraldab ka oma siseelu." Tema sõnul kohtuvad usklikud ja ateistid aeg-ajalt omavahelisteks diskussioonideks[63] (Usuteaduse... 1969).
Elmar Salumaa võtab Jaan Kiiviti välissõitude ajal saavutatud tulemused aga kokku nii:

Oma välisreisidel, millistel muide alati oli oma kindel siht ning otstarve, ei olnud peapiiskop Jaan Kiivit millalgi mingi huvireisija, vaid asjatundlik vaatleja... Kui välismaine propaganda, milles ka emigrantlikud kirikutegelased agaralt kaasa lõid, neil aegadel kuuldusi levitas kirikute "katakombiseisundist" meie kodumaal, siis oli peapiiskop Jaan Kiivit üks neid, kelle isik ja sõnad veensid vastupidises ja kelle külaskäigud suuresti kaasa aitasid lojaalsete sidemete väljakujunemisele väliskirikutega. Ta oli sügavalt veendunud teadmises, et kirikul on oma kindel osa ja ülesanne nii ühe rahva piires kui ka rahvusvahelises ulatuses täita vastastikuse mõistmise ja sõpruse süvendamisel ning kõikide inimeste ühtekuuluvuse ja solidaarsuse viljelemisel ka neis olukordades, kus tegemist on erinevate ühiskondlike formatsioonide ja ideoloogiatega. Usalduslikud kontaktid suurte oikumeeniliste organisatsioonide ja nende juhtidega hajutasid pahatahtliku propaganda põhjustatud eelarvamusi, samuti nende juhtide korduvad visiidid meie kirikule, kus nad võisid kohapeal tutvuda kiriku ja koguduste tegevuse ja seisukorraga. Kõige selle tulemuseks oli, et koos teiste Nõukogude Liidus tegutsevate kirikutega ka EELK ilma takistuste ja vastuseisuta võeti üheltpoolt Kirikute Maailmaliidu, teisalt aga Luterliku Maailmaliidu täisõiguslikuks liikmeks, kus senini meie kirikut olid "esindanud" vaid emigrantlikud ringkonnad, kelle halvustavale propagandale tehti sellega ühtlasi resoluutne lõpp. Tänu peapiiskop Jaan Kiiviti väsimatule selgitustööle lülitus nõnda ka meie kirik oikumeenilise liikumise avarasse voolu... Peapiiskop Jaan Kiivitist kujunes läbinisti veendunud "rahusõdur", kes rahutöö kõrgeid eesmärke korduvalt tutvustas ka meie kirikurahvale – olgu sinodeil peetud ettekannetes või ka laiemaile hulkadele kirikutes jutlustades. Märgitagu lõpuks sedagi, et peamiselt tema eestvõttel kehtestati meie kirikus adventaja teine pühapäev üldise rahupühana, millel ei puudu ka oma sümboolne tähendus, et nimelt ikka ning jälle tulev Kristus leiaks oma koguduse ühe kõige humaansema aate eestvõitlejana. Aktiivse ning veendunud rahuaate kuulutajana on peapiiskop Jaan Kiivit saanud populaarseks meie kirikurahva laiades ringides ja võitnud sellega rohkesti usaldavat poolehoidu."[64]


Salumaa vohava retoorilisuse puhul tuleb arvestada, et see tekst oli mõeldud avalikuks ettekandmiseks Jaan Kiiviti matustel.

KIRIKLIKU VÄLISSUHTLUSE TUNNUSJOONED 1970. AASTATEL

EELK välissuhetes andsid endiselt põhitooni suhted Soome kirikuga. Usuasjade Nõukogu voliniku Meinhard Tedre hinnangul oli suhete pidamine Soome kirikuga oluline, sest kirikul oli rahvusvahelistes organisatsioonides "üsna suur mõju ja osatähtsus"[65]. Seepärast valiti hoolega EELK juhtladvikust välja isikud, keda oli kasulik välissuhtluses edaspidi kasutada. Iseenesestmõistetavalt langes põhiosa sellest suhtlemisest peapiiskoppidele, aga nende kõrval kasutati ka Konsistooriumi assessoreid või mõnda Usuteaduse Instituudi teoloogilise kraadiga õppejõududest.


Nii võtsid assessorid Edgar Hark ja Eerik Hiisjärv osa 1970. aasta septembris Luterlike vähemuskirikute konverentsist Rumeenias[66]. Tallinna Kaarli koguduse vaimulik ja teoloogiadoktor Kaide Rätsep osales regulaarselt Praha Kristliku Rahukonverentsi tööst, viimati 1971. aasta 10.-14. juunil[67]. Samal aastal toimusid 12.-15. augustini Soome Kiriku Kogudusetöö Keskliidu korraldatud Kirikupäevad, millest paluti EELK esindajana osa võtta Elmar Salumaad. Usuasjade volinik Meinhard Teder ei soovinud Salumaad EELK esindajana Soome saata ja pakkus omapoolse kandidaadina välja assessor Edgar Hargi. Soomlastel jäi vaid üle selle vahetusega nõustuda[68]. Hark täitis Soomes oma missiooni ja raporteeris hiljem, et Soome kiriku ladvik üritab koguduseelu tasandil maha vaikida rahuküsimuse[69]. Kuna Hark täitis poliitilist ülesannet, siis avas Soome kaitsepolitsei tema kohta ka spetsiaalse toimiku, kus Hargi venekeelsest ametinimetusest "služitel kulta" sai "kulttuurin palvelija" ehk kultuuri teener[70]. Hark täitis oma poliitilis-ideoloogilist missiooni lõpuni. Usuasjade volinik Leopold Piip kirjutas tema 50. aastase ametijuubeliga seoses, et Hark "on alati välismaal mehiselt kaitsnud meie riigi välispoliitilisi seisukohti ja astunud printsipiaalselt välja imperialistliku sõjapoliitika vastu."[71] Nõukogude võimuaparaadi jaoks oli Hark "patrioot ja väsimatu rahusõdur" kuni oma surmani 23. oktoobril 1986[72].


Rootsi luterlik kirik tegi 1972. aastal ettepaneku, et EELK esindajad osaleksid 1973. aasta kevadel KMNi ühe sektsiooni korraldavast konverentsist. "Kahjuks jäi aga see seekordne kavatsus mitmesugustel ettenägemata põhjustel teostamata, mistõttu lepiti Rootsi kiriku juhtkonnaga kokku, et visiit, mille eesmärgiks pidi olema vanade sõprussidemete uuendamine, võis toimuda mistahes ajal meile avanevate võimaluste korral." Selline võimalus saabuski 1973. aasta septembris, mil peapiiskop Alfred Tooming ja Elmar Salumaa[73] viibisid kümnepäevalisel sõprusvisiidil Rootsi peapiiskop Olof Sundbi külalistena Uppsalas (Salumaa 1974: 146). Tooming tegi volinik Leopold Piibule ettepaneku kutsuda Rootsi peapiiskop 1974. aastal vastuvisiidile. Piibule idee meeldis, sest tihedamate sidemete loomine pidi aitama süvendada NSVLi ja Rootsi heanaaberlikke suhteid, intensiivistama diferentseerumise protsessi eesti emigrantide-luterlaste hulgas ning objektiivse informatsiooni levimist EELK olukorrast[74].


Piip pidas luterliku kiriku väliskontakte väga oluliseks, sest arvestades, et emigratsioonis viibivate luteriusuliste hulgas toimub süvenev võitlus ja seda, et selle reaktsiooniline osa püüab välja lasta paista, nagu asuks EELK keskus mitte Eesti NSV-s, vaid välismaal, oleks kasulik, kui "Kodumaa" annaks aeg-ajalt materjale EELK piiskopkonna tegevusest ja eriti nendest sidemetest, mis ta omab rahvusvaheliste religioossete organisatsioonide ja teiste maade luteriusu kirikutegelastega. See aitaks sealset diferentseerumisprotsessi aktiviseerida ning kindlustada Veemi-tüüpi [peapiiskop Konrad Veem] luteriusutegelaste isoleerimist."[75]

EELK esindajate sidemeid Soome kirikuga peeti aga iseäranis oluliseks, sest senini olid need kandnud positiivset vilja ning aidanud kindlustada ühtseid seisukohti rahu, riikide rahumeelse koostöö, imperialismivastase võitluse ja teistes rahvusvahelise elu põhiküsimustes[76].


Visiidist Rootsi kirjutas Elmar Salumaa pikema ülevaate, kuid selle alguses oli põhjust näidata ka Eesti eksiilkiriku propaganda "karile jooksmist". Alfred Toominga peapiiskopiks pühitsemisega seoses viitas Salumaa oma kirjutises seigale, et 1968. aastal ei kutsutud "mõlemale poolele teatud ebameeldivuste" ärahoidmiseks Tallinna Uppsala peapiiskoppi. Viimane saatis oma tervituskirja üle andma mitteametliku esindaja. Salumaa pidas põhjuseks emigrantliku kiriku tegevust Rootsis ja mujal lääneriikides, "mille juhtivad tegelased lasksid endid sealse avaliku arvamuse ja ka kirikute ees paista ainsate seaduspäraste eesti luterliku rahvakiriku esindajatena ja igati halvustada püüdsid emakiriku olukorda ning tegevust kodumaal" (1974: 145).


Salumaa raportis ei jäänud kriitika alt välja koguni Tallinna ja Tartu hipid ehk "karvased", keda ta oli lootnud kohata "kõiksuguste vabadustega ülistatud maal", kuid ei leidnud neid. Salumaa kirjeldab professor Andrus Saareste tagasihoidlikku hauakivi tekstiga: "Me emakeel on meie arm..." ja jutustas käigust Uppsala ülikooli usuteaduskonda, kus kirikuajaloo dotsent Sam Dahlgren tegi ettepaneku pidada üliõpilastele ühel õhtul ettekanne nõukogude kirikuelust. Salumaa keeldus ja mainis sarkastiliselt, et Dahlgren "näis üsna hästi kursis olevat nn "idaprobleemiga"" (samas: 152).


Salumaa kirjeldas ka käiku Sigtunasse, kus neile näidati maja, kus Teise maailmasõja ajal kohtusid konspiratiivselt saksa vastupanuliikumise ja tunnistuskiriku tegelane Dietrich Bonhoeffer ja Chichesteri piiskop George Kennedy Allen Bell. Ta jutustab põhjalikult kontaktidest Jakob Aunveri ja Aksel Markiga, kes tutvustasid lähemalt eksiilkiriku elu. "Vestluses selgus, et kiriklik elu siin pole sugugi nii hiilgaval tasemel, nagu sellest emigrantide andmed teavad pajatada. Viimase emigrantliku peapiiskopi valimisel on ilmnenud lahkhelisid ja praegune kirikupea Konrad Veem on sõna otsemas mõttes "üle noatera" sellele ametikohale pääsenud – peamiselt USA ja Kanada esindajate häältega, kuna Rootsi ringkonnad toetanud Richard Koolmeistrit" (samas: 160-161). Reisikirja lõpul jutustas ta muljetest Stockholmis ja pidi võtma reisikirjas jutuks koguni Rootsis leviva homoseksualismi, kuid selle kõrval olid olulisemad siiski kohtumised eksiilkiriku esindajate Johannes Oskar Lauri, Karl Laantee ja Konrad Veemiga. Viimasele tehti märkus, et kahe kiriku vahelisi suhteid häirib eksiilkiriku poolt levitatav väärinformatsioon kodumaa emakiriku kohta (samas: 166).


4.-15. augustini 1972 külastasid Eesti ja Läti kirikuid Luterliku Maailmaliidu president Mikko Juva ja Ida-Euroopa luterlike vähemuskirikute sekretär Paul Hansen. Visiidi ajal esitati idee korraldada NSVLis, kas Eestis või Lätis juba 1973. aasta sügisel LMLi Euroopa vähemuskirikute konverents. Juva ja Hansen leidsid, et sellise konverentsi läbiviimiseks sobinuks kõige paremini Eesti, sest Tallinnas oli olemas soomlaste töökvaliteediga ehitatud hotell Viru, mis sobis ideaalselt taolise konverentsi korraldamise kohaks[77]. Konverentsi võimaliku korraldamise üle Tallinnas vahetasid Juva ja Hansen 14. augustil Moskvas Usuasjade Nõukogus vastavaid mõtteid ka P. Makartseviga, kelle seisukoht oli lühidalt kokkuvõetuna: "küsimus on uudne ja sellepärast pole kohe võimalik midagi konkreetset vastata." Kindlat eitavat vastust seega ei antud, kuid kindlale otsusele jõudmiseks näis kuluvat samuti rohkem aega, kui taotlejad olid eeldanud. Oktoobris küsis Hansen peapiiskop Alfred Toomingalt, kas oleks võimalik vähemalt 15. novembriks teada saada, kas konverentsi korraldamine Tallinnas oli võimalik või mitte. Eitava otsuse korral oli kavatsus korraldada see Poolas. "Kogemused on näidanud, et senini peetud konverentsidel on tegeldud mitte üksnes teoloogiliste küsimustega, vaid tähtsaks on peetud samuti ka rahvusvahelist olukorda, rahuküsimusi," valgustas peapiiskop Tooming Eesti usuasjade volinikku[78].


Peapiiskopi initsiatiivikus on tähelepanuväärne. Alfred Toominga asetäitja Edgar Hark oli 29. septembrist kuni 2. oktoobrini võtnud osa Soomes toimunud Praha Kristliku Rahukonverentsi tööst ja kohtunud seal ka peapiiskop Mikko Juvaga. Viimane teavitas Harki oma vestlusest Makartseviga, mille käigus sai talle selgeks, et luterlike vähemuskirikute konverentsi läbiviimine Nõukogude Liidus sõltus kohapealsest, aga mitte väljastpoolt tulevast initsiatiivist[79]. Näib, et EELK juhtkonnas ei teadnud taolisest olulisest seigast oktoobri alguses veel mitte keegi. Informatsiooni ei oldud Tallinnasse vahendatud ei Moskvast ega Helsingist ning see seletabki, miks peapiiskop Toominga initsiatiivikus ilmnes alles oktoobri keskel. Konverentsi muidugi ei korraldatud, sest võimuorganid ei oleks jõudnud ennast selleks nii lühikese ajaga ette valmistada. Ideed ei maetud aga maha (vt Saard 2011).


Luterliku Maailmaliidu Euroopa luterlike vähemuskirikute konverents korraldati Tallinna asemel 1974. aasta 1.-6. aprillini Varssavis. NSVLi delegatsiooni koossseisus viibisid sellel EELK esindajatena assessor Eerik Hiisjärv ja Elmar Salumaa. Viimane kirjutas sõidust pikemalt ka masinakirjalises Teoloogilises Kogumikus. Selles on juttu ka Varssavi Evangeelsest Akadeemiast, mis oli valminud "lausa sotsialistliku riigi toel". Akadeemial oli rikkalik raamatukogu, kus rohke võõrkeelse kirjanduse kõrval oli tema jaoks üllatavalt palju ka poolakeelset teoloogilist kirjandust. Konverentsi peateemaks oli luterlike kirikute osa ja ülesanded Euroopa julgeoleku ja riikidevahelise koostöö raames. Paljudes ettekannetes toonitati dialoogi vajadust kristluse ja marksismi vahel. Oma sõnavõtus toonitas Salumaa, et sõnalise ja ideoloogilise dialoogi asemel, mis jääb paratamatult teoreetiliseks, oli vaja aktiivset tegude dialoogi, milles kirik oma teeniva tegevusega ilma pikemata astub marksismi kõrvale (Salumaa 1974: 90).


10.-14. aprillini 1975. aastal viibis Edgar Hark Bulgaarias Kristliku Rahukonverentsi töökomitee istungjärgul[80]. 22.-26. aprillini viibis Kaide Rätsep Saksa Demokraatlikus Vabariigis Kristliku Rahukonverentsi Internatsionaalse Komisjoni istungil[81]. Hark aga 15.-20. septembrini Ungaris Kristliku Rahukonverentsi töökomitee koosolekul, kus esines ka USA professor James Will rahu ja õiglus ning avameelse informatsiooni teemal. Will esitas Nõukogude Liidu kirikutele väljakutsuva küsimuse: kas neil oli küllaldaselt niisugust vabadust, nii ideoloogilisel kui ka poliitilisel tasemel, et teostada oma prohvetlikku ülesannet tõeliseks koostööks õigluse ja rahu heaks. Hark oli kohustatud sellele reageerima, toonitades vastusõnavõtus, et "meilt ei nõua keegi meie ühiskonna ülistamist. Meie konstanteerime ainult fakte, olgu nad positiivsed või negatiivsed."[82]


23. novembrist kuni 10. detsembrini viibis Hark Kirikute Maailmanõukogu V täiskogu istungil Nairobis, kus tal tuli Vene Õigeusu Kiriku delegatsiooni juhi metropoliit Juvenali käsul pagulaskiriku peapiiskop Konrad Veemiga "võidelda" usklike inimõiguste küsimuse üle. Hark väitis, et kirik Nõukogude Liidus ei ole "kannatav kirik". Ta kirjutab:

Kuna ma töötan kirikuõpetajana Eestis nõukogude võimu kehtestamisest s.o 1940. aastast tänapäevani, siis tean ma tegelikku olukorda paremini, kui need, kes 1944. aastal põgenesid kodumaalt [---] meie kirik eksisteerib, jumalateenistustest võtab osa palju rahvast [---] meie majanduslik baas on tugevam kui varem. Tõsi, kunagi olid mõned meie õpetajatest arreteeritud, kuid siis olid represseeritud mitte ainult kirikuõpetajad, vaid paljud meie riigi kodanikud. See oli isikukultuse aeg. Õnneks on see aeg nüüd kauge minevik. Riigi võimud soodustavad kõigiti kogudusi, et nad saaksid remontideks vastavat materjali. Kui kohapeal tekib ka mõnelpool mõningaid konflikte riigivõimu esindajatega, siis aitab usuasjade volinik need õieti ja erapooletult lahendada [---] Ma võin kinnitada selle auditooriumi ees: meie Eesti ja Läti ning kogu Baltikumi usklikud ei ole milgil määral inimõiguste rikkumise ohvrid [---] ümberpöördult: meile kõigile on kindlustatud [---] õigus oma usuliste tunnete väljendusele niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus meil kehtivate seadustega. Ühe sõnaga meil on õigus elule selle sõna tõsises mõttes.[83]

Hark küsis Veemilt, miks pagulaskiriku esindajad kirjutavad[84] tendentslikult ja halvustavalt Eesti kirikust. Ta soovinuks mõlemalt kirikult "heanaaberlikke" suhteid. Hargi sõnul vabandanud Veem ja öelnud, et ta soovis tähelepanu pöörata ainult poliitilisele olukorrale Baltikumis ja mitte kirikute olule. Valestimõistetud sõnavõtu pärast vabandanud Veem koguni ka Vene Õigeusu Kiriku delegaatide ees. Hargi arvates pidi Veem esinema "võib-olla pagulaseestlaste-rahvuslaste mõjul."[85] Veem kirjeldab Nairobis toimunut aastaid hiljem hoopis erinevates toonides ja ei maini sõnagagi oma alandlikust vabandamisest (1990: 342-343).


1976. aasta 17.-19. juunini viibis Sofias Kristliku Rahukonverentsi Euroopa seminaril Kaide Rätsep, kes võttis seal korduvalt sõna Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingi mudeli kohta, mille eeskuju oli viimasel ajal just Vene Õigeusu Kiriku metropoliit Nikodim korduvalt rõhutanud. Kaide esines pikema sõnavõtuga, tuues näiteid sellest, kuidas Nairobis olid emigrandid tulnud välja valedega moonutades "meie tegelikkust", nagu toimuks meil venestamine. "Meie vabariigis ilmuvad välismaiste kirjanike teosed suurtes tiraažides [---] 1971-1975 ilmunud tuhandest ilukirjanduslikust teosest olid üle 500 tõlgitud. Ja suure osa neist tõlgitud raamatuist moodustasid just lääne autorite omad. Kui vähe (on) aga läänes avaldatud N.-Liidu autorite teoseid? Nii oli võimalik teha ka "propagandat"."[86]
10.-13. augustini 1976. aastal viibis peapiiskop Alfred Tooming Eero Saarineni kutsel[87] Soomes Savonlinnas toimunud Skandinaavia luteriusu kirikuõpetajate konverentsil, kus esitati referaate luterlike kirikute oikumeeniliste suhete ning kristlaste ja marksistide dialoogi kohta. Tagasiteel Tallinna kohtas peapiiskop "endisi emigrante, kes juba julgesid külastada sünnimaad. Nendega vesteldes on ilmne, et emigrantlik ladvik teeb kõik selleks, et meie elu mustades värvides serveerida," tõdes Tooming oma raportis.[88]

SOOME KIRIKU DELEGATSIOONI 1976. AASTA VISIIT

1976. aasta kodumaiseks kiriklikuks kõrghetkeks sai Soome kiriku delegatsiooni visiit eesotsas peapiiskop Martti Simojokiga 26. augustist kuni 2. septembrini. Selleks valmistuti mõlemal pool lahte suure põhjalikkusega. Soome delegatsiooni liikmetele saatis Soome kiriku välistoimkond nn kohustuslikuks suvelektüüriks Inglismaa Kirikute Nõukogu (The British Council of Churches) poolt nii oma liikmeskirikutele kui ka teistele soovitatud Trevor Beesoni raportit Discretion and Valour Religious Conditions in Russia and Eastern Europe (Glasgow 1974). Eessõna oli kirjutanud tuntud Venemaa ekspert Sir John Lawrence[89]. Raportis mainitakse muu hulgas Balti riikide okupeerimist 1940. aastal ja sellele järgnenud arreteerimisi ja küüditamisi.


Peapiiskop Martti Simojoki pidi jutlustama Tartu Pauluses ja Tallinna Toomkirikus. Jutlusi oodati ka Eero Saariselt ja Jaakko Launikarilt. Lisaks jutlustele tuli pidada kindlasti ka ettekanne Soome kirikuelust[90]. Tartus võttis delegatsiooni vastu linnavolikogu aseesimees Tiit Koldits, kes tutvustas linna arengut ja selle akuutseid probleeme, nagu näiteks põhjavee ohtlikult madalat taset. Ülikooli esitles rektor Arnold Koop. Jaakko Launikari usalduslikus raportis märgitakse, et Tartu ülikoolis antakse 80% õpetusest endiselt eesti keeles. Paljudes teaduskondades on eraldi venekeelsed rühmad. "Venelased on elanikkonna koguhulka arvestades selgesti ülikoolis alaesindatud." Tallinnas pidas Simojoki EELK Konsistooriumi liikmetele ja Usuteaduse Instituudi professoritele ja praostkondade praostitele loengu evangeeliumi ja kiriku kuulutuse suhtest ning tutvustas Soome kiriku aktuaalseid päevaküsimusi: naisvaimulikest, Leuenbergi konkordiast ja piiblitõlkimisest. Magister Voldemar Ilja pidas loengu Eesti kiriku elust Rootsi ajal. Toomkirikus jutlustasid Simojoki ja lektor Leena Finnilä, Kaarli kirikus jutlustas Eero Saarinen ja Jaani kirikus Jaakko Launikari. Kirikud olid puupüsti täis. Viru hotellis korraldatud õhtusöögil viibisid õigeusu ja metodisti kiriku esindajad ning usuasjade volinik Piip, kes rõhutas oma sõnavõtus rahvastevahelise suhtlemise tähtsust rahu tugevdamiseks. Piip korrigeeris oma kõnes ettekujutust, nagu oleks ta takistuseks kirikute välissõitude teostumisel. Oma rolli nägi ta pigem nende sõitude koordinaatorina. Simojoki rõhutas oma vastukõnes, et Soome ja Eesti kirikute omavaheline läbikäimine oli Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi põhimõtetega kooskõlas olev vältimatus.
Raporti kokkuvõtvas osas tõdeb Jaakko Launikari, et mõlemal kirikul tuleb kanda saksapärase luterluse ajaloolist taakka. Kirikute tegevus ja usutavus asetatakse kergesti küsitavaks. Ilma kandvate ja välispoliitiliselt usaldusväärsete kontaktideta välisriikide kirikutega, võivad mõlemad kirikud jääda eristusse ja kanduda olukorda, kus nende olemasolu võidakse muuta tõsiselt küsitavaks. Välismaiste kontaktide osas oli olukord Eesti luterlikus kirikus Lätiga võrreldes erinev. Eesti luterlik kirik praktiseeris eriti ettevaatlikku rahvusvahelist suhtlust. Kiriku välismaised kontaktid piirdusid üksnes kontaktidega Soome kirikuga. Eesti luterlik kirik ei osalenud 1976. aasta LML-i eksekutiivkomitee istungil ega võtnud osa LML-i Ida-Euroopa riikide vähemuskirikute konverentsist. Noorem vaimulikkond ei pääsenud välisriikidesse, ja kirik püüdis vältida välismaistest kontaktidest johtuvaid võimalikke konfliktsituatsioone riigivõimuga. Soomlaste hinnangul oli Läti luterlikul kirikul väliskontakte palju rohkem. Peapiiskop Janis Matulis ja vaimulikud Viktors Ozolinš, [Voldemar] Plamsis ja [Harald] Kalninš viibisid sagedasti välismaal. Matulis oli pealekõige ka aktiivne oikumeenilises töös, luues kontakte Läti teiste kirikkondadega. Oluliseks pidas Matulis, et Ida-Euroopa luterlike kirikute esindajaid kutsutaks LML-i ja KMN-i teenistusse. Eesti luterlik kirik oli Lätiga võrreldes õnnelikumas olukorras ainult sellepoolest, et sel oli võimalik koolitada endale nooremat kaadrit, kellel siiski puudusid võimalused jätkata kraadiõpet välismaa ülikoolides. Lätis puudus noorema põlve vaimulikkond peaaegu et täielikult.


Launikari arvates tuli kontakte Nõukogude Liidu luterlike kirikutega süvendada ja õppida lähemalt tundma ka selle ühiskonna arenguid, kuid mitte ainult läbi vähemuskirikute silmade. Eriti tuli Launikari hinnanguil jälgida marksistliku ideoloogia arengut, sest sellest mittehuvitumine oleks ainult kinnitanud käsitlust kristluse illusoorsest iseloomust. Soome kirik oleks võinud koos Eesti ja Läti kirikutega moodustada ühise töörühma, mis töötanuks rahuküsimuse ja kiriku identiteedi teemadel ja kus oleks võinud arendada kirikutevahelist ühisliini, analüüsides mõlemate osapoolte seisukohti KMNi, LMLi, Praha Kristliku Rahukonverentsi, Euroopa Kirikute Konverentsi ja teiste organisatsioonide poolt sõnastatud aktuaalsetes küsimustes[91].


Peapiiskop Alfred Tooming märkis oma raportis, et rektor Arnold Koop käsitles pikemalt küsimust, miks on tung suurem humanitaarteaduskondadesse, Soomes aga ümberpöördult reaalteadustesse. Kohtumisel praostide, Usuteaduse Instituudi õppejõudude ja konsistooriumi liikmetega käsitles Simojoki naisvaimulike ordineerimisküsimust. Kohtumisel Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu juhiga avaldas Simojoki soovi, et Eestist võiksid kirikukoorid sõita külla Soome, kuna Soomest oli juba kahel korral koorid esinenud Tallinnas.[92]

SUHTED SOOME KIRIKUGA TIHENEVAD

Soome Kiriku Välisabi delegatsioon viibis 1977. aasta 11.-14. veebruarini Tallinnas. Nende eesmärgiks oli tutvuda EELK eluga ja kirikute vahelise sõprussidemete tugevdamine. Jaakko Launikari jutlustas laupäeva õhtul Jaani kirikus arvukale kuulajaskonnale, seejärel oli käärkambris kõne- ja muusikaprogramm, kus räägiti soomlastele EELK tegevusest. Kirikul öeldi olevat ligi 250 000 liiget, kellest ligi 75 000 on aktiivsed maksumaksjad.[93]


Luterlik Maailmaliit saatis 8. detsembril 1977. aastal EELK-le kutse osaleda 1978. aasta 4.-11. juunini Skandinaavia ja Ida-Euroopa luterlike kirikute konverentsil. Võimuorganid nägid selles kasulikku võimalust minimaliseerida luterlike kirikute poliitilist desorientatsiooni ja muuta valitsevaid tendentse. Delegatsiooni liikmeks pakuti peapiiskop Edgar Hark, sest "me leiame, et ta on selleks ajaks juba saanud peapiiskopiks". Teiseks delegaadiks pakuti Kingissepa ja Kaarma pastor Ivar-Jaak Salumäe[94]. Võimud olid Edgar Hargi peapiiskopiks saamise niisiis juba otsustanud, aga ometi küsisid Hark, Tiit Salumäe ja konsistooriumi sekretär August Leepin veel 11. detsembril Leningradis luterliku koguduse õnnistamisteenistusel Soome Kiriku Välisasjade toimkonna liikmete Eero Saarise ja Jaakko Launikari käest ka nende arvamust. Erilist huvi tunti selle vastu, kuidas Soome kirik suhtus Hargi võimalikku valikusse. Soomlased vastasid pikema aruteluta, et see oli EELK siseasi. Eestlasi huvitas, kas Soome peapiiskop Juva osalenuks sel puhul ka Hargi ametissepühitsemisel. Varasematele traditsioonidele toetudes pidasid soomlased seda võimalikuks. Omalt poolt lootsid aga soomlased, et EELK võiks saata 1978. aasta suvel kolm delegaati LMLi Skandinaavia ja Ida-Euroopa luterlike kirikute konverentsile[95].
Kolme delegaadi asemel sõitsid 4. juunil 1978 konverentsile Edgar Hark ja Ivar-Jaak Salumäe. Salumäele oli see esimene välisreis. Sellest sõidust ilmus hiljem pikem kirjutis masinkirjalises EELK Saarte praostkonna kroonikas, mis pikkuselt ja sisult oli ainulaadselt erandlik luterliku kiriku raames[96]. Meeleoluka jutustuse sisse põimis Salumäe Porvoo piiskop John Vikströmi sõnavõtust lõigu: "See asjaolu, et me peame kasutama oma vaadete või kiriku kohta iseloomustavat täiendit "luterlik", on väljendus sellest, et me oleme ebanormaalses olukorras, ja meil tuleb tegutseda nii, et see täiend muutuks tarbetuks." Salumäe refereeris ka Hargi ettekannet, mille too pidas teemal "Kiriku identiteet rahuteenistuses". Hark rääkis Eesti kiriku rahutööst ja märkis ära ka Kuressaares peetud rahuteemalise palvenädala. "Püüdlemine rahu poole on üks osa iga koguduseliikme kristlikust vastutustundest. Leiti, et üheks kriteeriumiks rahutöö vaatlemisel peaks olema ka oma (kõrge) elatustaseme revideerimine, sest praegune olukord ei anna kolmanda maailma elanikkonnale võimalustki oma elatustaseme tõstmiseks. Statistika USA-s näitab, et kui elatustase üha veel tõuseb, siis eluiga hakkab lühenema." "Praegu laialdaselt levinud sõpruslinnade liikumise juures leiti vajalik olevat, et ka pastorid pääseksid just pastoritena osa võtma delegatsioonidest ja sünniksid sõprussidemed nende linnade usurahvagi vahel." Leiti, et sarnane konverents võinuks toimuda 1981. aastal mõnes sotsialistlikus riigis.


Edgar Hargil tuli konverentsil vastata ka ajakirjanike küsimustele, millised on luterliku kiriku ülesanded Eestis. Kas seda vajatakse? Mil viisil saab kirik kaasa aidata desarmeerimisliikumises või kas üldse saab? Kas on märgata Helsingi lõppakti mõju Nõukogude Liidu kirikute elule? Vastused tulid kiiresti, lühidalt ja täpselt. "Kiriku ülesandeks on jumala sõna kuulutamine ja sakramentide talitamine ning kuna luterlaste arv on umbes 250 000, siis järelikult vajatakse kirikut. Kuna kogu rahutöö on samal ajal seotud ka desarmeerimisliikumisega, on sellega kaasas kõik heatahtega inimesed ja kiriku esindaja kuulub alati Rahukaitsekomiteesse. Helsingi-konverentsi vaim on märgatav kasvõi näiteks selles, et Leningradis asutati soomekeelne luterlik kogudus ja selle tarbeks on saadud piibleid ja lauluraamatuid." Konverentsil tutvustas Lorenz Grönvik põhjalikult ka 1970. aastal alanud Soome luteri kiriku ja Vene Õigeusu kiriku õpetuskõnelusi, mis olid kahe erineva kiriku läbikäimise muutunud üha elavamaks, siiramaks ja viljakamaks[97]. Eenok Haameri sõnul ei jagatud seda huvitavat oikumeenilist informatsiooni aga kodumaal EELK vaimulikele[98].


Edgar Hark otsustas võtta Ivar-Jaak Salumäe oma saatjaks kaasa ka Mikko Juva ametissepühitsusele 1. oktoobril 1978 Turus. Sinna oli saabunud ka pagulaseestlaste peapiiskop Konrad Veem, kellega Salumäel oli "lühike vestlus ja kes oma sõbraliku ja sooja olemusega jättis väga meeldiva mulje."[99] 31. oktoobril 1978. aastal olid Tallinnas Soome peapiiskop Juva, emeriitpeapiiskop Martti Simojoki ja teoloogiadoktor Tapio Saraneva, et osaleda Edgar Hargi peapiiskopiametisse pühitsemisel. Hark avaldas arvamust, et 1980. aasta kevadel võiks Tallinnas korraldada luterlike vähemuskirikute konverentsi. Juva esitas omalt poolt mõtte, mida Soomes ja Ungaris oli viimastel aastatel korduvalt käsitletud, et oleks hea pidada taas üle pika aja Soome-Eesti-Ungari teoloogide-vaimulike kokkusaamine. Hark uuris, kui suure osavõtuga selline koosolek oleks, ja kui kuulis, et soomlased ootaksid Eestist vähemalt paartkümmend vaimulikku, siis pidas ta seda hulka liiga suureks. Tema arvates oli viiest küllalt, kuid vestluse lõpuks vähendas sedagi paarile kolmele[100]. 1981. aasta juunis toimunud Soome-Eesti-Ungari teoloogide konverentsile läksid Hark, assessor Kuno Pajula, praost Robert Kannukene ja Voldemar Ilja[101].


Eesti ajaloolaste kohta on kirjutatud, et nende välissõidud jäid nõukogude ajal valikuliseks, sest olid otseses seoses teadlaste parteilisuse ja võimulojaalsusega (Rosenberg 2001: 19). Ka vaimulike välissõidutoimikutes võib kohata märkust, et tegemist oli "5. osakonnale tuntud isikuga." Julgeolekužargoonis tähendas see fraas harilikult agenti või usaldusisikut. Usaldusisikute kontaktid KGB operatiivtöötajaga polnud iseenesest salajased ja nendelt ei võetud salajase koostöö kohta allkirja, neile ei antud varjunimesid ega avatud ka nende kohta isiklikke toimikuid (Pihlau 2003: 80). "Koostööle organitega sunniti tavaliselt pärast esimest välissõitu. Arvan, et kõik need, kes sõitsid korduvalt välja, tegid organitele ka mõningaid mööndusi. Need isikud kaotasid midagi oma kristlaseks olemise terviklikkusest," tunnistas Jaan Kiivit noorem[102].


"Usuasjade Nõukogu plaani kohaselt käib meie usutegelasi välismaal paarikümne ringis. Paljudel on isiklikke sidemeid Soomes," raporteeris EKP KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna lektor Villi Ehatamm 1984. aastal[103]. Kes olid need paarkümmend usutegelast, kes "organite" loal ja plaanimajanduse kohaselt välismaal said käia (mõned korduvalt), pole antud juhul nimeliselt väljaselgitamist väärt, kuigi mitte võimatu. See hulgake saadi kokku kõigi Eestis tegutsevate usühenduste ja kirikute juhtorganite baasil. Suurem osa EELK noorematest vaimulikest ei käinud neil aastakümnetel välismaal, sest neid lihtsalt ei lastud sinna ega lülitatud ka välisriikidesse suunduvate delegatsioonide koosseisudesse, kui nad ei olnud eelnevalt läbinud mõnda lojaalsuse testi.


Režiimivastases tegevuses 1970ndatel kaasa aidanud Jaan Kiivit noorem osales taolistes delegatsioonides juba 1964., 1965.ja 1966. aastal[104]. Koos peapiiskopist isaga, assessor Edgar Hargi ja Elmar Salumaaga olid nad näiteks viibinud 1965. aastal Tšehhoslovakkias Praha Kristlikul Rahukonverentsil[105]. Aga Kiivit oli andnud "organitele" ka lojaalsuseks koostöö allkirja[106]. Pärast isa peapiiskopiametist tagandamist 1967. aastal, katkesid ka Kiivit noorema välisreisid. Kiivit jäeti siiski Tallinna, sest ta oli endise peapiiskopi poeg. Põhimõtteliselt oli Tallinna kirikutes töökoha saamiseks kaks teed, kas nn. oma mehe kohale sokutamine või "organitelt" väljakauplemise tee[107].

Vaimulikkonda on ehk valusamaid jälgi jätnud julgeolekukomitee nähtamatu, kuid destruktiivne tähelepanu. Kes tahab linnakogudusse kohta saada, ametiredelil tõusta, olla valitud kirikuvalitsusse, välismaale pääseda, see peab lojaalsust üles näitama. Nõnda toimib demoraliseeriv selektsioon. Ametisse määramistesse vahelesegamine pole kusagil fikseeritud, aga usuasjade volinik on see, kes väljastab ametitunnistused, iseloomustab olukorda Kiivit noorem[108].


Jaan Kiivit noorem kirjeldab: "Kõrgemaid asju aeti tavaliselt ainult telefoni teel, mitte kirja teel. Kirikuvalitsuse liikmetest Eerik Hiisjärv suhtles KGB-ga otse, aga peapiiskop Edgar Hark läbi usuasjade nõukogu voliniku, mis põhjustas pingeid nende kahe vahel. Konsistooriumi peasekretär August Leepin võis mängida volinikega, sest ta oli üle elanud mitu volinikku. Ka Hark oskas ja võis mängida süsteemiga," kirjeldab Kiivit[109]. Edgar Hark võis endale lubada ka erivagunit, millega sõitsid EKP Keskkomitee liikmed. Pärast üht Ida-Saksamaa sõitu olevat öelnud: "Nüüd võin kiidelda, et olen riigimeestega võrdne" (Raudsaar 2002). Nõukogudeaegsete vaimulike hulgas läbiviidud lojaalsustestidest on artikli autorile tunnistanud senini ainult üks EELK vaimulik.


13.-16. novembrini 1978 korraldas Vene Õigeusu Kiriku patriarh Pimen Moskvas Praha Kristliku Rahukonverentsi jätkukonverentsi, millel osalesid ainult NSVL kirikute, uskkondade esindajad[110]. Leopold Piip pani selleks kokku EELK delegatsiooni koosseisus Edgar Hark, Kuno Pajula ja Kalle Kasemaa. Hark nõudis aga ootamatult ka Eenok Haameri kaasa tulekut, mida Piip ei saanud ilma Moskvasse teatamata üksi otsustada. Lõpuks sõitsid Moskvasse ainult Hark ja Haamer. Hark soovis, et Haamer peaks konverentsil lühikese sõnavõtu ja ütleks midagi USA vesinikupommi katsetuste vastu. Ta andis ühtlasi mõista, et sellest võiks olla abi uste avanemiseks tulevasteks välissõitudeks. Haamer seadis tingimuseks, et peab kõne eesti keeles ja Hark tõlgib. Hark polnud ideest vaimustatud, sest konverentsi töökeeleks oli vene keel ning seda, et keegi võtab sõna rahvuskeeles, oleks tõlgendatud ilmse natsionalismina. Selleks, et Haamer oma ülesande Moskvas siiski täidaks, kirjutas peapiiskop Eenok Haameri nime lipikule ja andis selle edasi üle õla eesreas istuvale, et see lipiku sõnavõtuks registreeruvate kasti laseks. Eenok jõudis viimasel hetkel lipiku oma kätte haarata. Uksed välismaale jäid tema jaoks suletuks[111]. Ametlikus aastaaruandes Haamer sellest muidugi ei kirjutanud, vaid tänas võimaluse eest koos Hargiga EELKd seal esindada[112].


Mõnede teiste jaoks olid need aga jätkuvalt lahti. Usuteaduse Instituudi vanatestamendi õppejõud Kalle Kasemaa oli näiteks Kirikute Maailmanõukogu välissuhete alalise komisjoni liige. See positsioon oli sedavõrd arvestamistväärne, et usuasjade volinik Piip tõi selle koguni argumendiks, miks Jõgeva Rajooni TK esimees G. Valgur oleks pidanud Kasemaa kui Palamuse koguduse õpetaja elamispinna taotluse kiiresti lahendama[113]. Sagedane välislähetustes viibija oli ka Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud Elmar Salumaa, kes 23. märtsist kuni 31. märtsini 1979 viibis NSVLi kirikute delegatsiooni koosseisus Taanis. Kopenhaageni ülikooli usuteaduskonna õppejõud avaldasid arvamust, et oleks viimane aeg luua sidemed Põhjamaade Usuteaduskondade ja Tallinna Usuteaduse Instituudi vahel. Salumaa kõneles kirikutegelastele luterliku kiriku tööst NSV Liidus. Esitatud küsimused puudutasid seadusandlust ja usulis-kirikliku kirjanduse ja evangelisatsiooni problemaatikat. Mõningatest küsimustest kõlas Salumaa arvates läbi ilmne desorientatsioon, mida "teatud kitsad ringkonnad on püüdnud levitada." Ta kritiseeris eriti Kristeligt Dagbladi korraldatud kinnist pressikonverentsi, kus tuli jutuks vaimuliku kirjanduse illegaalne saatmine NSV Liitu.

Meiepoolseis sõnavõttudes viidati taolise ürituse mõttetusele ja koguni kahjulikkusele, kuna sellise tegevusega püütakse levitada ja süvendada umbusaldust mitte ainult kirikute, vaid ka rahvaste vahel, kus need kirikud tegutsevad. Delegatsiooni poolt näidati arvuliste andmete varal, kui palju on NSVL-is trükitud Piibleid ja kui palju neid on ka legaalsel teel imporditud. Selgitati, et mitmel kirikul on valmimas uued ajakohased piiblitõlked, mis on keeleliselt paremad ning täpsemad läänes avaldatud samakeelsete tõlgetega võrreldes[114].

Ivar-Jaak Salumäe välissõidud katkestati pärast 1978. aastat, sest ta keeldus tegemast "organitega" koostööd[115]. Teisiti oli lugu Räpina koguduse vaimuliku Georg Lillemäega[116], kes võttis 1980. aasta 6.-12. juunini esimest korda osa Saksa Demokraatlikus Vabariigis Hirschluchis toimuvast üleeuroopalisest noorte teoloogide konverentsist. Lillemäe valgustas seal EELK Teise maailmasõjajärgset arengut ja märkis ära, et "suure lünga jättis EELK ellu see, et paljud koguduste õpetajad emigreerusid siis, kui Punaarmee tuli vabastama meie maad fašismi ikkest. Nad jätsid oma kogudused maha, tehes seega meie kiriku ees suure eksisammu."[117] Edgar Hargi sõnul oli aseõpetaja Lillemäe esimene välisreis "õpetlik"[118]. Lillemäe delegeeriti sama aasta 19.-25. oktoobrini Londonis toimunud noorte teoloogide täiskogu koosolekule, kus arutleti teemadel: rahu teema jumalateenistusel, kirikute vastutus võidurelvastumise pärast Euroopas, pingelõdvendus Euroopas. Hargi sõnul väärisid Lillemäe sõnavõtud ka seal kiitvaid hinnanguid[119]. Nii jätkas Lillemäe Hargi usaldusalusena ka järgmise aasta oktoobris Portugalis toimunud XIII Euroopa Oikumeenilisel Noortenõukogu täiskogukoosolekul oma ilukõnet: "Ka meie paljurahvuslikus Nõukogude riigis on kõikjal saatmas usukuulutustööd rõõm ja tänu, nagu kevadine linnulaul."[120] Ja samas stiilis ja vaimus ka 1982. aasta jaanuaris Hollandis, kus püüdis teha selgeks, et Poola armee ja kommunistlik valitsus esindavad maailmas "häid jõude", niisamuti nagu Nõukogude armee Afganistanis ja deklareeris, et probleeme, millele ei oleks lahendusi, "niisuguseid meil ei ole"[121]. Lillemäega samas praostkonnas töötanud Harri Mõtsniku silmis oli Lillemäe selge kollaborant.[122]


Georg Lillemäe oli Edgar Hargi usaldusalune ja täitis välismaal viibides Hargi kaudu talle antud ülesandeid. Lillemäe koostatud välissõitude raportite põhjalt võib öelda, et ta kasutas välismaal esinedes sagedasti samu fraase, mida Hark oma poliitilistes karjaseläkitustes. EELK Kirikukogu presiidiumi liikmed peapiiskop Hark, praost Aldur Parts ja saadik Reinut Põldoja pöördusid 10. juunil 1981 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbini, ENSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klausoni poole:

Meie, EELK Kirikukogu koosolekust osavõtjad, tahame Teile ja Teie kaudu kogu eesti rahvale kinnitada, et EELK juhtkond, EELK Konsistoorium ja kogudused ei säästa ka edaspidi jõudu ja energiat selleks, et omalt poolt kaasa aidata NLKP XXVI kongressi poolt vastu võetud rahuprogrammi elluviimisele. Selles suurepärases programmis kätkeb kontsentreeritud kujul kogu progressiivse inimkonna parim püüdlus ja tahe, kätkevad ka kõigi ausate luterlaste kindlad veendumused seoses võitlusega rahu, desarmeerimise ja progressi nimel. Me kinnitame Teile, et me ei säästa ka edaspidi jõudu ja energiat, et kaasa aidata kogu maailma luterlaste koondamiseks rahujõudude ridadesse. Võttes osa mitmesugustest kirikutegelaste rahvusvahelistest foorumitest ja nõupidamistest, püüame teha kõik selleks, et tõde meie riigi rahuprogrammist jõuaks iga maa usklikuni ning aitaks neil mõista, kui tähtis on praegusel ajal rahujõudude koondamine, usklike ja mitteusklike ühine ja monoliitne võitlus imperialistlike sõjasepitsuste vastu selleks, et ära hoida katastroof, mida nad salakavalalt kavandavad[123].

Soome peapiiskopi Mikko Juva sekretär Tapio Saraneva tõdes 1979. aastal, et oli päris selge, et väliskontaktid tugevdasid kirikute positsioone ametivõimude silmis ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööprotsessi vaatenurgastki oli neist kasu. Soome kiriku osa nende suhete arendajana ja hoidjana oli esmaväärtusliku tähtsusega[124]. Usuasjade Nõukogu volinik Leopold Piip kirjutas 1984. aasta aruandes:

Vaimulike keskuste välispoliitilised suhted olid 1983. aastal võrdlemisi aktiivsed. Rahvusvahelistele usutegelaste foorumitele saatsime 15 delegatsiooni, võtsime vastu 36. Vaimulike keskuste delegatsioonid käisid Inglismaal, Šveitsis, Saksa FV-s, Kanadas, Soomes, Itaalias, Taanis, Saksa DV-s ja Rootsis. Vaimulikke keskusi külastasid usutegelaste delegatsioonid Saksa FV-st, Euroopa Kirikute Konverentsi sekretariaadist, Inglismaalt, Soomest, Kirikute Maailmaliidu sekretariaadist, USA-st, Rumeeniast, Rootsist, Saksa DV-st ja Tšehhoslovakkiast. Kõigi nimetatud suhete kohta võib öelda, et nad olid poliitiliselt kasulikud ning aitasid kaasa rahvusvahelisele rahuüritusele ning kogu maailmas süvenevale usklike poliitilisele ümberorienteerumisele, mis koosvõetult tugevdas meie riigi välispoliitilist positsiooni välisriikide usklike silmis. Kogu see töö toimus tihedas koostöös vastavate administratiivorganitega (RJK), kes osutasid meile alati tänuväärset abi ja nagu praktika näitas, kandis see soovitud vilja.[125]

Tagantjärgi ideoloogilisemalt vabamas olustikus antud hinnanguil aitasid just kontaktid Soomega hoida oluliselt eestluse (kultuurilist) tugevnemist tolleaegsetes tingimustes (Kuuli 2002: 114). Jaan Kiivit noorem kinnitas 1989. aastal, et "suhtlemine naaberriikidega ja vennaskirikutega (eestlaste jaoks esmajoones soomlastega), ühe sõnaga inimestega, kes on kantud Lääne kultuurist ja oma olemuselt kristlikust ellusuhtumisest, on aidanud hoida eestlastes elavat mälu demokraatlikust riigist" (1991: 23).

KOKKUVÕTTEKS

Omades enne nõukogude okupatsiooni rahvusvahelisi suhteid, ja kuuludes 1960ndate algusest rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, tõi see EELK-le kaasa võimaluse ja kohustuse olla neis esindatud vähemalt peapiiskopi tasemel. Käesolevast uurimusest selgub, et ka vaimulikud jagati välissõitude osas kategooriatesse. Esimese moodustasid peapiiskopid, koguduste liitude juhid ja superintendendid. Teise kuulusid kirikuvalitsuste liikmed, konsistooriumi assessorid ja Usuteaduse Instituudi õppejõud. Kolmandasse kuulusid koguduste vaimulikud. Enne EELK rahvusvaheliste organisatsioonide KMNi ja LMLi liikmelisust olid välissõidud ajendatud mitte otsesest kohustusest nende organisatsioonide ees, vaid "organite" huvist kasutada kiriku huvitatust oma huvides ja vastupropagandistlikel eesmärkidel. Peapiiskop Jaan Kiivit seniori väliskontaktid algasid 1950ndatel ja said võimalikuks "organite" loal ja huvil. 1960ndatel said välissõidud uue põhjenduse, kui seda õigustas EELK rahvusvahelistesse kirikuorganisatsioonidesse kuulumisest tulenev staatus. See lõi eeldused LMLi liikmeskirikute, eriti Soome kiriku ametlike delegatsioonide saabumisele Eestisse ja kirikute vahelisele koostööle, mis aitas getostatud kirikul leevendada oma isoleeritust. Aktiivselt osales EELK ka Praha Kristliku Rahukonverentsi töös, mida Moskva pidas oma välispoliitilisele orientatsioonile kõige lojaalsemaks kiriklikuks organisatsiooniks üldse. Juhuslikumat laadi välissõidud olid seotud Soome kiriku vaimulike kirikupäevadega kuhu tavaliselt kutsuti peapiiskop ja temaga koos veel keegi, keda peapiiskop soosis. Kutsed, mis olid adresseeritud mõnele tuntumale kirikutegelasele (näit Harri Haamer, Paul Saar, August Arumäe), aga sõit oleks pidanud toimuma ilma peapiiskopita, jäid üldjuhul toimumata.


Välisraportite sisu ja tooni hindamisel tuleb arvestada, et nõukogude okupatsiooni tingimustes töötanud ja välisdelegatsioonidesse lülitatud vaimulikud ei olnud päris vabad esitama seal omi arvamusi. Küsimus, millal keegi neist rääkis ausalt ja kooskõlas oma südametunnistusega, ning millal võimuorganite suuga, on ja jääb ka tulevikus allikakriitiliseks põhiküsimuseks. Uurija satub siin sageli pimedaks jäänud Iisaki olukorda, kel tuleb tõdeda: "Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!" (1 Mo 27:22).

Dr Riho Saard

(ilmunud väikeste kärbetega: AKADEEMIA nr 7, 2014, lk 1164-1205)


[1] Joosep Tammo e-kiri Riho Saardile 07.02.2002. Joosep Tammo oli 1984. aastast Eesti Evangeeliumikristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu vanempresbüteri asetäitja ja 1992. aastast liidu president.

[2] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[3] Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv (=EELKKA) Kirjavahetus Soomega 1975-1981. - Jaakko Launikari ja Mikko Juva Edgar Hargile 07.06.1981.

[4] Joosep Tammo e-kiri Riho Saardile 07.02.2002.

[5] vt Eesti Kirik 1/1987, lk 45-52 Tarmo Soomere ülekuulamine.

[6] EELKKA ECCE 1986, lk 2. Selles masinakirjas paljundatud ajakirjas on lk 1 – 9 kirjeldatud Tarmo Soomere tegevust ja tema ülekuulamist.

[7] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[8] EELKKA ECCE 1986, 5. KGB töötaja, leitnant Eero Bluman korraldas 1983. aasta sügisel käesoleva töö autoriga Tallinna Polütehnilise Instituudi sööklas kolme tunnise vestluse, mille lõpul toonitas, et sellest kohtumisest ei peaks kellelegi rääkima.

[9] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[10] Samas.

[11] ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 4. osakonna ülem polkovnik Beljajev Riikliku Julgeoleku Komitee esimehele polkovnik Karpovile, 31.03.1955 Vt Aruanded... 1999, 23, 34-35.

[12] Jaan Kiivit arvestas pealtkuulamisseadmete võimalikku olemasolu konsistooriumis. 1959. aastal külastas teda Moskvasse akrediteeritud ajakirjanik Bernd Nielsen-Stokkeby. Vestlus oli kulgenud esialgu pisut kõhklevalt, kuid lõpuks, kui oli vesteldud juba ligi tund aega, tegi Kiivit ettepaneku veel pisut Toompeal jalutada. ”Kui olime välja jõudnud, küsisin temalt, kas ta arvab, et konsistooriumihoones võiks olla KGB ”lutikaid”. ”Arvatavasti mitte, aga kunagi ei tea täpselt. Mul polegi ju teile riigisaladusi avaldada, aga värske õhu käes asetuvad rõhud ikkagi veidi teisiti.” (Nielsen-Stokkeby 1993: 78-79).

[13] Vt Aruanne... 1999, 47; Kiiviti visiidist Helsingisse vt Saard 2005: 51-65.

[14] ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 4. osakonna ülem polkovnik Beljajev Riikliku Julgeoleku Komitee esimehele polkovnik Karpovile, 31.03.1955 - Aruanded 1999: 23, 34-35.

[15] Herbert M. Waddams oli olnud 1938. aastal Lätit ja Eestit külastanud Anglikaanikiriku delegatsiooni sekretär. Teise maailmasõja ajal pooldas Waddams NSV Liidu ja Inglismaa tihedat koostööd ning 1943. aasta septembris kuulus ta Anglikaanikiriku kolmeliikmelisse delegatsiooni, mis viibis Moskvas Vene Õigeusu Kiriku kutsel. Delegatsioon kohtus ka Molotoviga. Waddamsit kasutati 1944. aasta novembris Rootsi luteri kiriku Nõukogude Liidu vastaste hoiakute muutmises. Kohtumisel Rootsi peapiiskopi Erling Eidemiga võeti jutuks ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Johann Kõpu küsimus, kes oli just novembri alguses vabanenud põgenikelaagrist ning Eidem oli ta võtnud enda juurde elama. Waddams pidas seda negatiivse mõjuga takistuseks Rootsi luteri kiriku ja Vene kiriku suhete arengule ja teoks, mis ei paranda Rootsi kiriku mainet Nõukogude võimu silmis. Waddams kohtus Stockholmis NSV Liidu suursaadiku Aleksandra Kollontaiga ning nad puudutasid ka Balti riikide küsimust. Waddams pooldas nende liitmist Nõukogude Liiduga, kuid soovis, et nende riikide luteri kirikutega oleks võimalik Inglismaa anglikaani kirikul sõlmida enne Teist maailmasõda sõlmitud sidemed. Rootsist sõitis Waddams edasi Soome, et meelestada Soome kirikutegelasi Nõukogude Liidu suhtes positiivsemaks. Balti küsimus ei jäänud ka seal kõrvale. Eesti ja Läti riikide annekteerimist pooldas peale Waddamsiga ka Helsingi Olaus Petri koguduse kirikuõpetaja S.J.F. Palmgren. Vt Ketola 1997: 223, 226, 227, 230, 231, 239.

[16] Aruanne Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva RJK 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1955. aastal. Vt Aruanded 1999: 47.

[17] Eesti Riigiarhiiv (=ERA), f R-1989, n 1, s 27; Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku aastaraamat 1956. Tallinn 1957, 174.

[18] Aruanne Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1956. aastal. Vt. Aruanded... 2000: 117, 120-121.

[19] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[20] Inga-Brita Castrén Martti Simojoelle 11.02.1953. Oulu maakonnaarhiiv (=OMA) SIM4 Ab: 4/1.

[21] Selostus Kirkon kulttuuriasiain neuvottelukunnan yhdessä Bosseyn ekumeenisen instituutin kanssa toukokuussa 1958 Seurakuntaopistolla järjestämistä keskustelukokouksista. Seurakuntaopiston arhiiv Järvenpääl (=SOA) Luther-opiston ja Seurakuntaopiston johtokunta Pöytäkirjat 1950-59.

[22] Kirkon kulttuuriasiain neuvottelukunnan kirjeenvaihtoa 1956-60. SOA Muut toimintaa kuvaavat asiakirjat 1952-1963.

[23] Selostus Kirkon kulttuuriasiain neuvottelukunnan yhdessä Bosseyn ekumeenisen instituutin kanssa toukokuussa 1958 Seurakuntaopistolla järjestämistä keskustelukokouksista; Matkakertomuksia + niihin liitt. muuta materiaalia - Ekumeeninen toiminta 1950-1965; Kirkon kulttuuriasiain toimikunta 1956-1960 - Kokouksia 1958 ja niihin liittynyttä aineistoa. SOA Luther-opiston ja Seurakuntaopiston johtokunta Pöytäkirjat 1950-59.

[24] Seppo A. Teinonen Eelis Gulinile 10.04.1959. Kansallisarkisto Helsingis (=KA) Eelis Gulinin kokoelma 602:258, kansio 19.

[25] J. Kiivit I. Salomiehele 05.08.1959. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 15.

[26] Aimo T. Nikolaisen laatima 17.11.1959 KUT kokouksen pöytäkirja §5. Kirkkohallituksen arhiiv Helsingis (=KHA) KUT Pöytäkirjoja 1954-1973.

[27] J. Kiivit I. Salomiehele 08.02.1960. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 15.

[28] Jaan Kiivit Eelis Gulinile 21.06.1960. KA Eelis Gulinin kokoelma 602:258, kansio 25.

[29] E. Gulin I. Salomiehelle 11.07.1960. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 11.

[30] Aimo T. Nikolaisen päiväämätön kirje Eelis Gulinille. KA Eelis Gulinin kokoelma 602:258, kansio 13.

[31] Eelis Gulin Jaan Kiivitile 21.07.1960. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1956-1964.

[32] A.T. Nikolainen I. Salomiehele 09.10.1960. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 12.

[33] Kiivit Salomiehele 29.12.1960. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1955-1963.

[34]Beszámoló az evangélikus egyházi delegáció finnországi és dániai útjáról 25.4.1961 – Háló 2. Egyházvezetök 1. Káldy Zoltán, Ottlyk Ernö. (Katalin Mirák) Budapest: Luther Kiadó 2014, lk 572-573 (kogu raport lk 570-583) Soome vaimulikud informeerisid Káldyt, et Simojoe vennapoeg Elias

Simojoki oli olnud halvamaineline fašist, kes langes sõjas Nõukogude Liidu vastu. Tema nõbu Sakari Simelius oli aga Soome armees kõrges kindrali auastmes. Raporti koostas agent „Szamosi” kapten Imre Lovászile. Tänan Jussi Rytköneni abi eest ungarikeelsete dokumentide tõlkimisel.

[35] Kiivit Gulinile 22.12.1961. Samas.

[36] Kiivit Gulinile 05.07.1962. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1955-1964.

[37] Väljavõte EELK peapiiskopi otsuste raamatust 03.08.1962. EELKKA sari 11 säilik 234 Jaan Kiivit; vt lähemalt Mikko Malkavaara. Kahtia jakautuneet Baltian luterilaiset kirkot ja Luterilainen maailmanliitto 1944-1963. Suomen kirkkohistoriallisen seuran toimituksia 189. Helsinki 2002, s 287.

[38] Martti Simojoki Jaan Kiivitile 16.02.1962. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1956-1964.

[39] Martti Simojoki Jaan Kiivitile 16.02.1962. Samas.

[40] J. Kiivit I. Salomiehele 25.02.1963. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 15.

[41] A. Arumäe M. Simojokile 29.03.1963. OMA Sim4 Ab:2.

[42] Martti Simojoki Jaan Kiivitile 27.01.1964. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1956-1964.

[43] M. Simojoki Jaan Kiivitile 27.01.1964. Samas.

[44] Lyhennetty keskustelupöytäkirja luterilai-ortodoksisia neuvotteluja valmistelevasta seminaarista 07.12.1973 Helsingissä, 2§. KHA KUT Järvenpää 1974 Valmisteluseminaarien aineisto; Martti Simojoen puhe Eero Huovisen vastaanotolla 27.05.1992. KHA KUO videonauha VOK:n ja ELK:n neuvottelut 5/1992.

[45] Piiskop Aleksius (agent ”Drozdov”) oli olnud piiskop Martti Simojoe visiidi korraldaja. Andrei Sõtšov. Eesti Õigeusu Piiskopkond Nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954-1964. Dissertationes Theologie Universitatis Tartuensis 14. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, lk 134-135. Sõtšov eksib visiidi toimumise ajaga, pidades veebruari asemel selleks aprilli.

[46] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[47] Kaide Rätsep ei olnud 1964. aastal enam Oxfordis. Rätsep õppis Oxfordis perioodil 1958-1961.

[48] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[49] Jaan Kiivit an Aimo T. Nikolainen 03.04.1964. KA Aimo T. Nikolaisen arkisto kotelo 4.

[50] Aimo T. Nikolainen M. Simojoele 06.06.1964. OMA Sim4 Ab:21/17.

[51] Suomen KUT 06.02.1965 kokouksen pöytäkirja §5. KHA KUT Pöytäkirjoja 1954-1973.

[52] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[53] Rahvusvahelised suhted 1964-1974. ERA, f R-1989 n 1, s 82.

[54] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[55] J. Kiivit Aimo T. Nikolaisele 12.09.1966. KA Aimo T. Nikolainen kansio 4.

[56] Kiivit M. Tederile 29.11.1966. EELKKA sari 11 säilik 234 Jaan Kiivit.

[57] Suomen KUT 05.03.1965 kokouksen pöytäkirja §4, §6. Samas.

[58] Jaan Kiivit A. Lauhale 16.02.1967. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1966-1967.

[59] Jaan Kiivit Eelis Gulinile 25.02.1967. KA Eelis Gulini kogu 602:258, kaust 25.

[60] EELKKA sari 11, säilik 234 Jaan Kiivit. – J. Kiiviti avaldus EELK Konsistooriumile 31.8.1967; EELK Konsistooriumi väljavõte protokollist nr 6, 31.8.1967; Eesti Kirik 7/19.2.1997. lk 5 Raamitud ruumipeegeldused. Kõnelused peapiiskop Jaan Kiivitiga.

[61]EELKKA sari 11, säilik 234 Jaan Kiivit. – Peapiiskopi asetäitja J. Kiivitile 15.7.1968.

[62]Kaide Rätsep. Peapiiskop dr. J. Kiivit ja oikumeenilised kontaktid. – Sexaginta. Kogumik kirjutisi pühendatud peapiiskop D.dr. Jaan Kiivitile tema kuuekümnendal sünnipäeval. Tallinn MCMLXVI, lk 40 (Masinakirjas)

[63] Tõenäoliselt pidas Tooming silmas 1963 ja 1967. aastal ajalehe ”Edasi” algatusel Tartus toimunud kinniseid diskussioone teoloogide ja ateistide vahel. Edasi nr 81, 23.04.1963; nr 76, 31.03.1967.

[64] Elmar Salumaa, Jaan Kiivit in memoriam. Käsikiri 26.IX.1971. EELKKA sari 11 säilik 235 Jaan Kiivit peapiiskop.

[65] K. Oja V. Väljasele 21.06.1971 Salajane. Siseministeeriumis olev Usuasjade Nõukogu voliniku arhiiv (=SUNVA) Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971-1973. T nr II (1971).

[66]Eerik Hiisjärv. Luterlike vähemuskirikute konverentsilt Rumeenias. – Kakskümmend viis aastat Usuteaduse Instituuti. Tallinn 1971, lk 20-29 (Masinakirjas)

[67] M. Teder V. Väljasele 24.05.1971. Samas.

[68] K. Oja V. Väljasele 21.06.1971 Salajane. Samas.

[69] Aruanne Soome sõidu kohta 10.-16. augustini 1971. ERA, f R-1989, n 1, s 127; Saard 2006, 125.

[70] Edgar Hark 11977. Suojelupoliisin arhiiv Helsingis (=SUPOA).

[71] L. Piip EKP Keskkomiteele ja Ministrite Nõukogule 24.03.1986. SUNVA Karp 8 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1985-1987. T nr 296 (1986).

[72] L. Piip 23.10.1986. Samas.

[73] Elmar Salumaa esimene välissõit oli toimunud 1965. aastal Soome Tamperele. SUNVA T nr 251 Elmar Salumaa.

[74] L. Piip A. Greenile ja V. Väljasele ning ka vene keeles V. A. Kurojedovile 04.10.1973 Salajane. SUNVA Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971-1973. T nr II (1973).

[75] L. Piip EKP KK välissidemete osakonna juhatajale J. Jürnale 30.05.1973. ERA, f R-1989, n 1, s 145.

[76] L. Piip EKP KK sekretär V. Väljasele 07.05.1973. Samas.

[77] A. Tooming usuasjade volinikule 19.10.1972. ERA, f R-1989, n 1, s 135.

[78] Samas.

[79] E. Hark. Välissõidu raport 29.10.1972. ERA, f R-1989, n 1, s 135.

[80] E. Hark usuasjade volinikule 16.05.1975. ERA, f R-1, n 15, s 885.

[81] K. Rätsep usuasjade volinikule 02.05.1975. Samas.

[82] E. Hark usuasjade volinikule 30.09.1975. Samas.

[83] E. Hark usuasjade volinikule 13.01.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[84] KMN V täiskogu eel oli pagulaskiriku konsistoorium trükkinud nõukogude Eesti luterlikku kirikut ja pagulaskirikut käsitleva brošüüri ”A Message to the Churches from the Estonian Evangelical Lutheran Church”, millele lisati juurde memorandumid ja apell okupeeritud Eesti dissidentidelt ehk ”vabadusliikumiselt” ÜRO peasekretärile. Kogu materjal saadeti KMN liikmeskirikutele ja eraisikutele mitu kuud enne Nairobi konverentsi. Veem kohtus 1.09.1975 Genfis KMN peasekretär Philip Potteri ja LML-i peasekretär Carl Mauga. Viietunniliseks veninud kohtumisel lähtus Veem just nendest materjalidest, ja sai Potterilt kinnituse, et KMN võtab Narobis aluseks Helsingi kokkuleppe. Ülevaade EELK Konsistooriumi ja EELK delegaadi tegevusest seoses Kirikute Maailma Nõukogu V Täiskogu koosolekuga. Koostanud K. Veem, 15.01.1976. EELKKA EELK Lõuna-Rootsi kogudus. EELK Konsistooriumi ringkirjad ja konsistooriumi majandusaruanded 1968-1979.

[85] E. Hark usuasjade volinikule 13.01.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[86] K. Rätsep usuasjade volinikule 02.07.1976. Samas.

[87] A. Tooming E. Saarisele 30.05.1975. Helsingi ülikooli kirikuajaloo osakond (=HÜKO) Eero Saarise kogu.

[88] A. Tooming usuasjade volinikule 10.09.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[89] Jouko Martikainen E. Saarisele 15.06.1976. HÜKO Eero Saarise kogu.

[90] Jaakko Launikari 16.08.1976. Samas.

[91] Jaakko Launikari. Raportti kirkon valtuuskunnan matkasta Viroon ja Latviaan 26.08.-02.09.1976. Koostatud 07.09.1976. KHA KUT Matkaraportit 1976.

[92] A. Tooming usuasjade volinikule 10.09.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[93] Yrjö Höysniemi 22.02.1977 ”Kirkon Ulkomaanavun vierailu- ja tutustumismatka Tallinnaan Neuvosto-Eestiin 11.-14.02.1977”. HÜKO Eero Saarise kogu.

[94] L. Piip V. A. Kurojedovale 05.04.1978 Salajane. SUNVA Karp 3 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1978-1980. T nr II (1978).

[95] Jaakko Launikari 19.12.1977 ”Raportti osallistumisesta Leningradin luterilaisen seurakunnan vihkimisjuhlaan 9.-13.12.1977”. HÜKO Eero Saarise kogu.

[96] Luterlased ei koostanud oma välissõitudest reisiraamatuid. Niisuguseid koostasid aga evangeeliumikristlased ja baptistid, nagu näiteks Rakvere koguduse jutlustaja Arpad Arder, kes viibis augustist detsembrini 1967. aastal Rootsis ja Soomes, ja kirjutas 1968. aasta veebruaris Rakveres 64-leheküljelise masinakirjas reisiraamatu ”100 päeva. Mälestusi matkalt Rootsi ja Soome 1967.a.”, koos 17 fotoga. Kaks masinakirjalist reisiraamatut koostas oma välissõitudest ka vanempresbüter Robert Võsu: ”Pika reisi päevik” ja 184-leheküljeline Rootsi ja Itaalia sõidu raamat ”Põhjas ja Lõunas”.

[97] Jaak Salumäe. Suvel ja sügisel sõbralikus Soomes. – EELK Saarte praostkonna kroonika 1978/1979. (EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu).

[98] Riho Saardi intervjuu Eenok Haameriga 02.04.2003 Tartus.

[99] Jaak Salumäe. Suvel ja sügisel sõbralikus Soomes. – EELK Saarte praostkonna kroonika 1978/1979. (EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu).

[100] Mikko Juva 14.11.78, Raportti EELK:n arkkipiispan Edgar Harkin virkaan vihkimisestä Tallinnassa 31.10.1978. KA Mikko Juva kogu 602:367, A15.

[101] E. Hark L. Piibule 22.12.1981. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 242 (1981).

[102] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[103] EKP KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna lektor V. Ehatamm 02.02.1984 "INFO Mõnede usualaste küsimuste kohta Eesti NSV-s". Eesti Riigiarhiivi filiaal (=ERAF), f 1, n 302, s 403.

[104] Jaan Kiivit. EELKKA.

[105] Ümbrik fotodega Luterlikkude vähemuskirikute konverents Sliačis IV 1968. Tšehhoslovakkias. EELKKA Edgar Hargi isikufond.

[106] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002; Saard 2005: 55.

[107] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[108] Kolk 1988; vt ka Eesti Kirik nr 2, 1989, lk 71-73.

[109] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[110] Ettekanne Kirikukogul 10.06.1981. EELKKA Edgar Hargi isikufond. Aastaaruanded.

[111] Riho Saardi intervjuu Eenok Haameriga 02.04.2003 Tartus.

[112] EELK Mustvee koguduse 1978. a sõnaline aruanne, lk 4. EELKKA sari 9, allsari 8, säilik 433 Tartu praostkonna 1978. aasta aruanded.

[113] L. Piip G. Valgurile 28.10.1977. SUNVA Karp 23 Avaldused ja kaebused 1975-1984. T nr 218.

[114] E. Salumaa usuasjade volinikule 07.04.1979. ERA, f R-1, n 15, s 1009.

[115] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[116] Georg Lillemäe eemaldus 1990ndate lõpul luterlusest ja liitus Eesti Karismaatilise Episkopaalkirikuga (asut 1997) ning rajas 2000. aastal Põlvas Eesti Karismaatilise Osaduskiriku. Kiriku patriarhina tuntakse teda täna nime all Rabi Chaim Benjamin bin Awraham Lillemäe.

[117] Georg Lillemäe. Ülevaade konverentsist. – ECE nr 3, november 1980, lk4. – Estnischer Samizdat. Varia. Dezember 1981. (EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu).

[118] E. Hark L. Piibule jaan. 1981. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 242 (1981).

[119] Samas.

[120] G. Lillemäe L. Piibule 12.11.1981. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 242 (1981).

[121] G. Lillemäe. Ülevaade Euroopa Oikumeenilise Noortenõukogu seminar-konverentsist Hollandis 9.-16. jaanuaril 1982. Koostatud 01.02.1982. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 253 (1982).

[122] H. Mõtsnik E. Hargile 20.05.1984. EELKKA, Sari 11, s 389 Harri Mõtsnik; Mõtsnik 1982: 176, 1985: 95.

[123] ERA f R-1 n 15 s 1069, lk 12.

[124] Tapio Saraneva. Raportti matkasta Tallinnaan, Riikaan ja Moskovaan 21.-24.09.1979. KHA KUT Venäläisneuvottelut Pirisen työryhmä 1969-1986.

[125] Usuasjade Nõukogu volinik Leopold Piip EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajale A. Soidlale ja ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale A. Greenile 16.02.1984. SUNVA Karp 4 T nr 2 (1984).