Mustas talaaris must-valge lipu all

Vabadussõjalaste religioonipoliitika, kirik ja vaimulikkond

Vabadussõjalaste liikumisest kirjutanud ajaloolased ei ole varem vabadussõjalaste, kiriku ja vaimulikkonna omavahelistele suhetele pööranud süvendatud tähelepanu. Seepärast püüangi käesolevas artiklis allikatele toetudes avada vabadussõjalaste religioonipoliitika sisu ja mõju 1930ndate Eestis.

Vabadussõjalaste religioonipoliitika

Millised olid Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) eesmärgid, milline nende religioonipoliitika, millega kirik võis teoreetiliselt haakuda ja mis kirikule meeldis?


Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu III kongressil Tallinnas võeti 1932. aasta 20. märtsil vastu resolutsioonid, millede hulgas mõisteti hukka noorsoo kasvatamise mängimine sotsialistide kätte (§3).[1] On üldiselt teada, et vabadussõjalased suhtusid religiooni pooldavalt, sest pidasid usku eesti rahva kõlbluse aluseks.[2] Riik pidi seepärast ka usku ja kirikut toetama. Mõlemad olid ka sotsialistide kriitika all.[3] Rõuge koguduse õpetaja Valter Viksi arvates pidi vaimulikkond tegema kõik selleks, et hävitada katsed, mida ususalgajate poolt noorte usuliste tunnete purustamiseks ette võeti.[4] Riigikogu liikmed, vaimulikud Leopold Raudkepp ja Aleksander Sternfeldt esitasid 1932. aasta lõpul Haridus- ja Sotsiaalministeeriumile märgukirja, milles kurtsid usulise hariduse madala taseme üle koolides ja palusid usuõpetuse tundide arvu suurendamist ning vaimulikele õiguse andmist koolides antavat usuõpetust revideerida. Minister Hugo Kukke ei pooldanud vaimulikele sellise õiguse andmist. Usuõpetuse kvaliteedi tõstmisse ja tundide arvu suurendamisse suhtus aga üldjoontes positiivselt, kuid ei teinud siiski 1933. aasta jooksul mingit konkreetset otsust.[5] Loomulikult häiris selline suhtumine nii luteri kui ka apostlik-õigeusu kirikut.


Vasakpoolsuse vastasus, nii nagu Räpina koguduse õpetaja Anton Saarmann kirjutas 1932. aastal koguduse kroonikas, oli esimene asi, mis kirikut ja vapse ühendas, sest viimased olid "ägedad antimarksistid" kes suhtusid väga heatahtlikult kirikusse.[6] Vabadussõjalaste liikumine ei olnud üksnes ainult religiooni positiivselt suhtuv liikumine. Kristlikes ringkondades peeti seda ka uueks usuliseks liikumiseks, religioosseks jõuks, mis pidas metafüüsilist võitlust kurja ja pimedusega, mida ilmestab eriti hästi 1932. aasta 20. märtsi Võitluse numbri esikaane pilt, kus kujutatakse religioosse kohtu saabumist Eesti ühiskonna üle. Jumaliku kohtu läbiviijateks olid vapsid.[7]


See religiooni hääl kõlas väga tugevalt vabadussõjalaste "Võitluses" kuni ajakirja sulgemiseni (viimane number 13. märtsil 1934). Teravik oli suunatud vasakpoolsete erakondade pihta, kes levitasid usuvastaseid vaateid ja hoiakuid Eesti ühiskonnas, aga see oli ka suunatud riigijuhtide usuleiguse pihta, millega oli rahvas lükatud "marksistliku kuristiku äärele".[8] "Meie rahvas on ja saab olema usklik ja ei lähe usu pärast iialgi tegema kompromisse sotside ja kommunistidega.

Vabadussõjalaste liikumine on ka uus usuline liikumine. Ta ei tunnista rahva kõlbelises elus ühtki kompromissi ei sotsidega, ei kommunistidega ega ka "tuulelippudega". [---] Sellepärast – uuele Eestile – usulised alused," nõudis keegi pseudonüümi –ks.- taha varjunu.[9] Pseudonüümide –ks[10], ks.- ja –ks.- taha võis olla varjunud Rõuge koguduse õpetaja Valter Viks, kes ka vabadussõjalaste propagandaalbumis "Vabadussõjalane 1918-1933" kirjutas vabadussõjast kui religioossest ja metafüüsilisest pimeduse ja valguse võitlusest.[11]


Terves maailmas oli käimas "uue vaimu" otsimine, millest pidi sündima uued eluvormid ja uued elumõisted. Siiamaani valitses vana "punase Jumala" sotsialistlik vaim, mida "meie riigi juhid alati sõbralikult pooldasid", aga see ei pidanud nii enam edasi kestma.[12] Lahenduse pidi tooma Eesti elu vaimne ümbersünd.[13] Valter Viks kuulutaski, et "meie elu põhimõte ja siht on võidelda kõige selle vastu, mis meie senist elu on teinud inetuks ja ka alatuks. Sest mitte igakord ei ole siin süüdi rahvas ise, küll aga peamiselt need, keda nimetatakse rahva juhtideks. Meie senised juhid on alati Jumalast kaugel olnud ja nendel on heameel olnud, kui üks ja teine värdjas on suu Jumala teotamiseks täis võtnud [---] Jumal saatis vabadussõjalasi selleks, et võitluse läbi puhastada ja uueks teha inimese südant ja vaimu."[14] "Vabadussõjalased on tule äratanud, mis tõstab rahvast, mis puhastab rämpsust ja saasta põletab [---] hoidke, et tuli põleks, sest rahvas on oma saatuse juba teist korda vabadussõjalaste kätte usaldanud," kuulutas Türi koguduse õpetaja Peet Nõmmik.[15]


Teise faktori, miks osa selle vaimulikest olid valmis toetama vabadussõjalaste rahvaliikumist ja nende võimule tulekut, oli kiriku ebakindel positsioon ühiskonnas. Ühest küljest oli see seotud sajandite pikkuse härraskiriklik-koloniaalse mineviku poolt eestlastesse jäetud raske rahvuslik-religioosse traumaga. Teisest küljest aga sellega, et Eestis oli iseseisvuse algaastatel kiriku suhtes vastu võetud rida vasakpoolseid otsuseid, nagu kirikumaade sundvõõrandamine, usuõpetuse koolist väljaheitmine ja pärast selle ainult vabatahtliku õppeainena tagasitoomine, kiriku jätmine ühiskonna äärealale. Kiriku keskvalitsusele ei meeldinud muidugi ka 1926. aastal kehtima hakanud usuühingute ja nende liitude seadus, mis jättis demokraatliku võimaluse üksikkogudustel koos varadega üldkirikust eralduda. Sellist liberaalset kiriklikku individualismi kritiseerisid põhimõtteliselt ka vapsid, sest seegi sarnanes vasakpoolsusega. "Võitluses" ilmus Have-Valtmani karikatuur "Kolleegid", mis kujutas Eesti-Vene riigipiiril vestlemas usu ja kiriku lõhkumise teemadel Venemaa kommunisti ja Eesti uusprotestant[16] Theodor Tallmeistrit.[17]


Niisiis tegeleti ka kirikus nn valedemokraatia kritiseerimisega. Individualistlikke trende, mis olid vastuolus rahvusühtsuse ja kirikuühtsuse ideele, ei väärtustatud. Kord oli esteetiline. Üksikul polnud eraldivõetuna väärtust. Tähtis oli rühmakuuluvus. Hugo B. Rahamägi rääkiski "kiriklikust bolševismist", pidades sellega silmas kiriku keskvalitsuse nõrkust, koguduste ja vaimulike isepäisust.[18] Niisiis oli vasakpoolsuse ja kiriku mitteväärilise positsiooni vahele tõmmatud seos ning võitlus sellega ühendas kirikut ja vapse.
Vapside poolelt jõudis Andres Larka esitada 1933. aasta 7. detsembril Riigikogu juhatusele "Marksismi vastu võitlemise seaduse" eelnõuprojekti.[19] Seaduse eelnõu järgi tuli keelata ära Eesti sotsialistliku Tööliste partei ja teiste sotsialistliku ühiskonna korra maksmapanekut taotlevate organisatsioonide tegevus Eestis (§1). Riigikogu juhatus otsustas 15. detsembril, et esitatudeelnõule käiku ei anta ega esitata ka rahvahääletusele.[20] Levitasid ka lendlehte "Lõpp marksismile Eestis".[21] Sotsialistliku Tööliste partei keelustamist lootsid ka vaimulikud. Adolf Horn kirjutas veel 1935. aasta alguses, et "sotsialistlisse või teistesse pahempoolsetesse erakondadesse kuuluvus kustutab aegamööda usuelu."[22]
Vabadussõjalaste suurkongressil "Estonias" 1933. aasta 17. detsembril vastu võetud resolutsioonides öeldi: "Kuna kristlik kirik süvendab ja arendab riigi kodanikes usutundeid ja elamusi, seega luues aluse riigikodanike kõlblisele kasvamisele ja ausale tegutsemisele, siis tunnistab riik kirikut kui tähtsat tegurit riiklikus ja rahvuslikus elus ja tagab temale väärilise tegutsemisvõimaluse."[23] Kirik oli rahva moraalse, usulise ja isamaalise kasvatuse edendaja, kuid lükatud seadustega ühiskonna äärealale, kus tal puudus vajalik riigipoolne kaitse. Ükskõiksust usu ja kiriku suhtes väljendasid riigijuhid kasvõi juba ainuüksi sellega, et ei osalenud Vabariigi tähtpäevade tänujumalateenistustel. Seepärast nähti just teistsuguse suhtumisega vabadussõjalastes uut kõlbelist jõudu.[24]


Nii olid kirikul vapsidega oma kokkupuutepunktid olemas ja üks keskne aateliselt mõlemaid ühendav tegur oli vasakpoolsuse eitamise kõrval ka rahvustervik ja juhiprintsiip. Kuid avalikult kiriku keskvalitsus ennast vabadussõjalastega siiski siduda ei soovinud. Ilmselt sünnitas see vabadussõjalaste ringides kerget rahulolematust, kuna sellele küsimusele on "Võitluses" ka tähelepanu pööratud. 25. aprillil 1933 ilmus seal kirjutis "Kiriku poliitika", milles autor polemiseeris pikalt küsimusega, kas kirik võib osaleda poliitikas või mitte. "Kui kirik enesele selle õilsa ülesande on võtnud, kasvatada inimest, siis peab ta teadma, et usulise arenguga on nii lähedalt seotud isamaaline vabadus ja isamaaline vaim. Sest iga kirik on rahvaga ja rahvusega seotud ja sellepärast ei ole kirik kunagi võinud olla internatsionalismi teenistuses. Ta teenib vaid ühte rahvast ja ühte rahvust. Iga kirikuõpetaja peab kõigepealt oma rahvusest võrsunud olema ja peab ka oma rahvast armastama."[25] Ja umbes kuu aja pärast ilmus "Võitluses" kirjutis, milles kutsuti üles rahvast teenima. "See teenimine ei ole n.n poliitika tegemine, vaid see on eneseohverdamine. Poliitika ei ohverda, ta võtab. Kirik aga andku rahvale ühtmeelt, ühendagu teda [---] Siin on, kirik, sinu praegune ülesanne, mine ja teeni evangeeliumiga Eesti rahvast, aga mitte erakondi ja erakonnamehi, sest teenida neid tähendab teenida sotsialismi ja ristiusu vastaseid."[26]


Kiriku keskvalitsus otsustas 29. mail 1933 jääda Eesti erakondade suhtes neutraalseks, distantseerides ennast käimasolevatest poliitilistest aktsioonidest ja palus õpetajatel kantslist mitte poliitikat teha.[27] Erakondade põhiseaduse muutmise kava kukkus rahvahääletusel läbi, (vastu 333 045 poolt 161 089)[28], millest tundis vapside sõnul rõõmu kogu usklik eesti rahvas ja evangeelne luterlik kirik ning kiriku keskvalitsus ei olnud kunagi nii suurt lugupidamist ära teeninud, kui nüüd, kus ta keeldus ennast rakendamast erakondade agitatsiooni ikkesse[29]. "Eestlased on alati olnud usklikud ja jumalakartlikud inimesed, aga uskmatud ehk paremal juhul "heatahtlikud" on olnud n.n juhid, kes ennast 14 aastat tagasi rahvale kaela sokutasid ja kes siis "vabameelsust" oma kõnede, kirjutiste ja ajalehtede kaudu propageerima hakkasid. Aga meie näeme rahva suurt armastust kiriku vastu [---] aga n.n juhid – teenisid Jumala vastaseid – ja said ka oma palga. Ja nüüd edasi – mis peab kirik tegema? Paluma, et Jumal ühes uue Eesti ajajärguga tooks kaasa ka uut südant ja uut vaimu. Siin seisab määratu suur töö meie kirikul ees, sest nüüd peab kirik olema võitleja kirik."[30] Mida konkreetselt ootas kirik vabadussõjalastelt? "Esimene soov on – anda Eesti kirikule inimeseõigused tagasi, s.t tunnustada tema tööd ja tegevust, kui vajalikku rahva kõlblises ja vaimlises elus. Ja sellepärast peab kiriku vastu au ja lugupidamine uuesti jalule seatud saama. Seda aga ei saa enam need "juhtivad" mehed teha, kes oma hinge ja vaimu poolest on mädad, küll aga uued mehed ja uued rahvajuhid [---] riik peab kirikut kaasa tõmbama, rakendama ja võimaldama temale oma ülesandeid täita täie jõuga ja armastusega [---] Praegused erakonnamehed tunnustavad kirikut sama palju, kui ühe küla pulliühingut, kanakasvatust või paremal juhtumil haridusseltsi või rahvaraamatukogu. Mida viletsam on kiriku seisukord, seda rõõmsam on erakonnameeste süda ja meel, sest erakonnad on saatana tööriistad rahva hinge, vaimu ja rahakoti kallal [---] Kiriku ja usuvastased on n.n rahva juhid, nende süda on mäda, rahva hing on aga terve ja ootab õigeid juhte. Kirik ja riik peavad üks olema. Jumal valitseb üle mõlemate ja sellepärast peab ka mõlemal töö ja tegevus kooskõlastatud olema. Ei või usklik kodanik sarnase valitsuse sõbralik olla, kes kirikut teotab ja maha surub [---] Meie uus Eesti peab kirikut enesega siduma ja temale kõige laiemal kujul võimaldama Kristuse riiki levitada. Kui oleme erakondade saatana kavalused ära võitnud, siis oleme Eestile uut Nelipühi Vaimu võitnud. Jumal, aita meid!"[31]


Milline oli aga õieti vapside juhtkonna kirikupoliitika ja suhtumine riigikiriku ideesse, milles sotsialistid neid süüdistades kahtlustasid, et nad olevat sel eesmärgil sõlminud salajase kokkuleppe luterliku kirikuga? Artur Sirk valgustas 1933. aasta septembri lõpul vabadussõjalaste suhtumist põhiseaduse §1, mis sätestas, et riigiusku Eestis ei ole. Selle paragrahvi jättis vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu muutmata. "Meie austame usku ja kirikut [---] iga suurem toiming, iga tähtsam üritus on alustatud palvega ja Jumala sõnaga [---] Vabadussõjalaste liikumine näeb ristiusus suurt kõlblist väärtust meie riigi ja rahva elule [---] Samuti ei luba maksev põhiseadus (ega ka vabadussõjalaste eelnõu) teha ühtegi kirikut riigikirikuks ega eelistada üht usutunnistust teisele. Nii hästi Lutheri, Ap. Õigeusu, Methodisti, Baptisti, Adventisti jne usutunnistused on üheväärsed põhiseaduse ees ning sellisena võtab neid ka vabadussõjalaste liikumine."[32]


Seega püüdsid vapsid olla kogu rahvast ja kirikut ühendav rahvaliikumine.[33] See ei tähendanud, et võimule tulles oleksid nad lubanud luterliku kiriku juhtkonnale luua Eestis luterlik riigikirik. Kuid tuleb ka mõista, et mingid muud poliitilised voolud polnud Eesti iseseisvuse ajal esinenud nõnda religioosselt kõlavate toonide ja kirikut pooldavate žestidega, kui seda tegid vabadussõjalased. Seepärast oli sellel liikumisel positiivset vastukaja kiriku vaimulike hulgas, kes nägid liikumises uut religioosset jõudu. 1933. aasta oktoobris vapside põhiseaduse muutmise eelnõu rahvahääletuse võidu puhul peetud tänujumalateenistustel Tallinna Kaarlis jutlustas Käina koguduse õpetaja Boris Aareandi: "Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai." [---] Jumal äratas rahva nüüd uuele otsimise ja valguse teele." Sealsamas kuulutas Rõuge koguduse õpetaja Valter Viks: "16. oktoober 1933 saavutatud vabadussõjalaste võit on vendluse, rahvusühtluse võit."[34] Tallinna Jaani kirikus kuulutas õpetaja Friedrich Stockholm: "Kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära."[35] Selliselt väljendudes andis ta kuulajatele mõista, et vabadussõjalaste liikumine oli Jumalast sündinud liikumine, mis pidi jumalatu maailma ära võitma.
Mis puudutab juhiprintsiipi, siis mõned vaimulikud nägid kindral Larkas ka midagi enamat kui ainult erusõjaväelast. Näiteks Sangaste koguduse õpetaja Mihkel Ostrov, keda sidusid kindraliga ka lähedased perekonnasidemed (Larka oli teist korda abielus Mihkel Ostrovi õe Marianne-Leontinega (surn 1928) [36] ja kolmandat korda abielus Mihkel Ostrovi õe Helmi-Veronikaga)[37] võrdles Larkat 1934. aasta 5. märtsil Hargla rahvamajas talle peetud 55nda sünnipäeva aktuse kõnes Moosesega. "Iisraeli rahvast kui rahvast ei olnud olemas, vaid Jumal saatis ühe mehe, kes lõi Iisraeli rahvast rahva, ja see mees oli Mooses. Eesti rahvast kui rahvast ei ole senini olnud ja nüüd on Jumal saatnud meile ühe mehe, kes loob Eesti rahvast rahva." Ostrov palus õnnistust Jumalast saadetud mehe Andres Larka ettevõtmistele.[38]


1934. aasta jaanuaris toimus Tartus traditsiooniline usuteadlaste jaanuarikonverents, kus tuli arutlusele riigi ja kiriku suhted. Vabadussõjalased ootasid huviga usuteadlaste otsuseid.[39] Teemat arutatigi suure tõsidusega ja 24. jaanuaril pidas Lääne praostkonna praost Gustav Haller seal ettekande "Mis järeldused peab tegema kirik viimasest rahvahääletusest?" Ta palus kirikul väga arvestada sellega, et "kiriklik rahvas" hääletas suures enamuses põhiseaduse muutmise poolt. "Rahvajuhid ei juhi rahvast, vaid lasevad end juhtida erakonna pilli järele. Juhiks olgu usaldatav mees, valitav otseselt rahva poolt. Riigivanem olgu rahva teener, tema ülemus olgu aga Jumal. Senini on valedemokraatia valitsenud ka kirikus [---] Valedemokraatia on heidetud välja riigist, seda peab tegema ka kirik [---] Riik ja kirik peavad ütlema: meie tunnistame, austame üksteist [---] Annaks Jumal meile niisuguseid riigimehi. Riigikogu liikmete arvu vähendati. Ka kirikul tuleks sama teha demagoogide mõjule pääsemist takistada. Kiriku põhikiri tuleks muuta. [---] Loobuda tuleb valedemokraatiast ja demagoogiast."[40] Pärast pikki arutelusid jõuti lõppettepanekuni, mille järgi oli kirik autonoomse üksusena rajatud väga halvale usuühingute seadusele. Riik pidanuks oma seaduste kaudu tunnustama kirikut kui tervikut, nii et oleks üks Eesti luterlik kirik ja selle kõrval ei oleks teisi luteriusu nimelisi kirikuid Eestis. Sellise tervikliku luterliku kiriku juhtivate organite otsuste teostamisvõimalus pidi saama garanteeritud vastava uue seadusega.[41]


Ajutiselt vaimulikuametist tagandatud Boris Aareandi arvates tulnuks usuteadlastel ja kogu kirikul osutada vabadussõjalaste rahvaliikumisele palju suuremat solidaarsust. Usuteadlaste jaanuarikonverentsi hinnangud ja kokkuvõtted olid vapside juhtidele siiski igati vastuvõetavad, nagu väljendas "Võitluses" ilmunud pealkirigi "Eesti rahvakirik mõistab hukka valedemokraatia riigi- ja kirikuelus". Ka tulevane piiskop, professor Hugo B. Rahamägi, kes esines 14. veebruaril akadeemilises usuteadlaste seltsis ettekandega riigi ja kiriku vahelistest suhetest, pidas neid suhteid täiesti ebarahuldavateks. "Kui mujal kaevatakse, et riiklik piiskop püüab valvata üksikute kodanikkude südametunnistuse üle, siis meil on asi ümberpöördult – riik ja kirik on üksteisest liig kaugel."
Ei ole põhjust arvata, et vabadussõjalastega opositsioonis olevad erakonnad ei oleks olnud teadlikud vapside religioonipoliitika sisust ja suurema osa kirikurahva hulgas levivatest meeleoludest. Vabadussõjalaste eeskujul nägi ka Asunike Koondise poolt riigivanema kandidaadiks esitatud Johan Laidoneri poliitiline platvorm 1934. aasta veebruaris ette, et riik "peab toetama kiriku keskvõimu ja aitama jalule seada kiriku keskvõimu autoriteeti." Laidoneri riigivanemaks valimist korraldava Peatoimkonna häälekandja "Rahwa Tahe" avaldas 24. veebruaril nõudmised Eesti kiriku uuendamiseks ja tervendamiseks. See nägi ette suuremat võimu kiriku keskvalitsusele, kuid mitte riigikiriku loomist, mis oleks eeldanud põhiseaduse muutmist. 

Mis sai vabadussõjalaste religioonipoliitikast pärast 12. märtsi?

Pärast 12. märtsi riigipööret kritiseeriti alguses teravalt ja naerdi välja vaimulikke kui varisere, kes olid õnnistanud vabadussõjalaste kui "kurjategijate ja inimkonna jätiste" lippe. "Rööbiti vaimse vägistamise ja usuliste tunnete mõnitamisega käis ka [---] ühiskonnale hädaohtlik demagoogia [---] usklikele lubati kirik riigi kirikuks muuta ja koguduste maksud ära jätta," kirjutati vapse laimavalt ajalehes "Rahwa Tahe". Samasugust demagoogilist laimu levitati ka 1934. aasta "Eesti Kroonikas". Me ei tea päris täpselt, kuidas oleksid vapsid oma poliitikat, kaasaarvatult religioonipoliitikat, võimule tulles teostama hakanud. Põhiseaduse vastasest riigikiriku loomisest olid nad ennast avalikult distantseerinud. Võimu haaranud Päts hakkas seadusi kehtestama igatahes ilma parlamendita. Kirikut puudutavad dekreedid olid iseloomult niisugused, mis pidid aitama vaimulike autoriteeti riigis tõsta. Võidule pidid kirikus tulema need, kes olid otsinud ja taotlesid riigilt senisest suuremat tuge kirikule. Sisuliselt võtsid Päts ja Eenpalu kohe vapside religiooni ja kirikut pooldavad žestid ning religioonipoliitika põhiosa üle hakates seda endale sobivalt ellu viima.
Esimeseks märgiks sellest oli vaimulike ametirõivastuse kaitseks antud dekreet, mis avaldati 6. aprillil "Riigi Teatajas". 7. septembril võeti vastu kirikutelt võõrandatud maade eest tasumaksmise seadus. 14. detsembril kuulutati Riigivanema dekreediga välja pühade ja puhkepäevade seadus, mis lähtus luteri kiriku pühadekalendrist. Selle seadusega koos hakkas kehtima ka kiriku liikmemaksu sundkorras sissenõudmise seadus. 24. detsembril kuulutati Pätsi dekreediga välja uus kirikute ja usuühingute seadus, mida uus piiskop Hugo B. Rahamägi nimetas heldinult tõeliseks "jõulukingiks". Pätsi aga tõeliseks "eesti rahva isaks". Propaganda toimetajad aga kirjutasid valitsuse sammude ja kirikuseaduse suurest mõjust kiriku "tervendamisel", nimetades seda lausa kiriku "uussünniks". "Uus Eesti" peatoimetaja Hugo Kukke kirjutas, et kui oleks jäänud kehtima "endine olukord", siis polekski saanud kehtestada uut kirikuseadust. Ta lootis, et see seadus loob eeldused, et kirikud ja kogudused tõusevad "võimsaks rahvuskirikuks".
Kas kiriku juhtkond eesotsas piiskopiga läksid kaasa võimukolmiku poolt viljeldud poliitika toetamises? Otse loomulikult, sest selle autoritaarse valitsuse konservatiivset, tsentraliseerivat ja traditsioonilisi väärtusi väärtustav reformideprogramm sobis väga hästi kiriku keskvalitsusele. Ainsad demokraatia kaitseks väljaastunud kritiseerijad olid liberaalsed uusprotestandid, peamiselt nende juhtfiguur Theodor Tallmeister, kes oli varem kritiseerinud Tallinna Pühavaimu kiriku kantslist vapse ja nüüd siis võimukolmikut . Kuid nemadki olid seda avalikkuses ja publitseeritud kirjasõnas teinud viimati 1934. aasta oktoobris. Valitsuse propagandajuht Kukke seletas pressiesindajatele 1934. aasta detsembris, et uus kirikuseadus oli suureulatusliku tähtsusega kiriku korraldus, mis väljendas riigi uut suhtumist kirikusse. Piiskop Rahamägi tõstis aga esile, et Riigivanem Päts oli "mitmel puhul otsustaval viisil rõhutanud usu, kiriku ja eriti ristiusu tähtsust. Ta on öelnud, et kasvatajad ei tohi enam käperdades ja pilgates käia ümber rahva hinge paremate tunnetega. Kasvava noorsoo hinge ei tohi enam veristada ega lagastada, vaid see tuleb täita kõige sellega, mis on igavesti suur, püha, ilus, hea, tõde."


Ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander võis öelda, et valitsusvõimu suhtumine usuellu oli muutunud, ja "see püüe ilmneb kas või selles, et valitsuse poolt algatatud suuremad koosolekud avatakse vaimuliku talitusega." Nii oli tehtud 1935. aasta jaanuaril omavalitsustegelaste kokkutulekul ja koraaliga alustati veebruaris toimunud ülemaalist koolitegelaste koosolekut. Piiskop Rahamägi tänas siseminister Eenpalu, et Vabariigi Valitsus kinnitas 3. mail 1935 EELK uued põhimäärused. "Loodan, et Jumal õnnistab seda otsust Eesti Kirikule ja Eesti Rahvale ning Riigile." Kahtlemata rõõmustas kirikut ka see, et siseminister otsustas 18. juulil sulgeda Jehoova tunnistajate hereetilisi piibliseletusi levitava Vahitorni Piibli ja Traktaadi Seltsi, mis oli alustanud tegevust 22.6.1933. 17. septembril langetas Eenpalu otsuse konfiskeerida ja hävitada kõik jehhovistide brošüürid. Hävitamisotsust põhjendati sellega, et need mõnitasid Rahvasteliitu ja võisid kahjustada Eesti Vabariigi välispoliitika huve. Lisaks olid need vaenulikult häälestatud ühiskonna struktuuride suhtes.


Eenpalu esines 9. augustil 1936 Läänemaa rahvuspäeval Haapsalu lossiaias umbes 4000 inimesele ja kutsus koos "oma jumalaga rahvuslike eesmärkide poole" liikuma. Kiriku juhtkond oli vaimustuses. Enam ei saanud riigimeestele teha etteheiteid, et nad ei hoolinud usust ja kirikust. "Kirik, kellest riik lugu peab, õpetab rahvast kahekordselt riigist lugu pidama." Eenpalu aga esitas kirikutele uue kategoorilise imperatiivi, mille järgi usk pidi kohanduma üheks rahva eneseteostuse abinõuks. "Kirik oma usuliste püüetega peab seisma oma natsiooni eesmärkide teenistuses, sest igal rahval on oma Jumal." Just siin kõlasid Saksa kristlaste usuliikumisele nii omased hääletoonid, mille kohaselt tõelise kristluse eelduseks oli solidaarsus oma rahvaga. Kristlus pidi muutuma rassi- ja natsiooniteadlikumaks.


Luterlik kirik püüdis oma natsiooniteadlikust väljendada sellega, et 1936. aastal seadustati kirikus piiskop Rahamäe otsusega senise viie liturgilise värvi kõrval ka veel Eesti riigi rahvuslipu sinise värvi kasutamine riiklikel pühadel. Katoliku kiriku traditsioonilise Neitsi Maarja sinise värvi ülesanne oli Eesti evangeelses luterlikus kirikus rõhutada tänutundeid Jumala vastu tema helduse ja truuduse eest, et ta oli kinkinud vaba Eesti riigi ja isamaa. Siniseid kirikutekstiile võeti lõppkokkuvõttes kasutusele ainult üksikutes kirikutes. Seega jäi see erandlikuks. Rahvusliku teoloogia eestkõnelejaid tuli aga veel mõned aastad oodata, kuni nad Eestist põgenenud endise vapsi Boris Aareandi ja teoloog Uku Masingu näol ilmusid. Enne nende tulekut püüdis Lihula koguduse õpetaja Otto Luberg tänuavaldusis minna sammukese kaugemale ja luua Pätsist Hitleri-taolist Päästjat, kelle Jumal oli valinud oma tegudeks ja Eesti rahva päästjaks, tervendajaks. "Issand, Sa [---] Vägevaid kutsunud rahva keskelt / Kes Sinu nõu on teoks tein'd / Kes Sulle aupaistuseks / Ja rahvale on kuulsuseks / Tänu Sulle, tänu Sulle! / Täna, oh Issand, Su palge ette / Me omal kätel kanname / Kes on me maad ja me rahvast juhtind / Nii targalt aastast aastasse / Kell' elu tee nii tormine / On olnud ikka alati / Au Sulle, tänu talle!" ; "Me tervitame Presidenti / Tal' õnne, tervist paludes / Oh, õnnistuse Issand taevas / Tal' aastaid palju kingi veel / Et õnnes, rahus võiks ta juhti / Me maad ja rahvast elu teel."


Pätsi näitamine Jumala aupaistusena oli siiski kiriku juhtkonna jaoks liig ja Lubergi loodud Pätsi-kultuslikku laulurepertuaari kiriku lauluraamatusse ei võetud. Lihula kirikus neid siiski lauldi selleks spetsiaalselt tehtud trükisest. Luberg oli Eesti kiriku kontekstis erandlik nähtus. See-eest Saksamaal, kus Hitlerit kujutati ilmutusena, mis oli avanud uue tee Kristuse juurde, ja Itaalias, kus Mussolinit kujutati postkaartidel taevas viibiva taevase olendina, polnud selline juhikultus erandlik. Erandlikeks jäid Eesti teoloogilisel maastikul Boris Aareandi ja Uku Masing, kuid nende esitatud rahvusteoloogilisi kontseptsioone ei ole kahjuks võimalik selle artikli raames käsitleda.

Vaimulike ametist suspendeerimised ja kiriku tasalülitamine

Kohe pärast riigipööret alustas Riiklik Propaganda Talitus koos poliitilise politseiga erinevate elualade kontrollimist. Rahva meelsuse kujundamiseks korraldati mitmeid edukaid üleriigilisi kampaaniaid. Vaimulike selja taga seisid suured kogudused. Selle tõttu kujutasid vaimulikud endast valitsevale võimule ohtlikke konkurente. Võimu haaranud kolmikul oli võimalus ka kirikuid ühiskonnas tasalülitada. Uue kirikuseadusega oli kärbitud tunduvalt kiriku autonoomiat ühiskonnas. Kirikuseaduse paragrahvide §19 ja §20 näol olid võimulolijail kiriku tasalülitamiseks olemas ideaalsed võimalused. Praktikas tähendas see tugeva kontrolli sisseseadmist vaimulikkonna ja nende jutluste ning palvete sisu üle. Vaimulike üle kontrolli teostasid aga kohalikud Isamaaliidu ja Kaitseliidu osakondade tegelased.


Pahandusi võis koguduste õpetajatel neil aastail tulla igast väikseimast vääratusest. Vaimulike puhul tuli erilise hoolega mitte ainult jälgida nende jutluste ja kõnede lojaalsust Riigivanema ja tema poliitika suhtes, aga ka palvete õiget lojaalsust. Nii näiteks heideti Sangaste koguduse õpetajale Mihkel Ostrovile 1936. aasta märtsis ette, et ta oli jätnud tähelepanuta piiskopi üldriikliku korralduse, pidada kõikjal kirikutes tänujumalateenistusi 8. detsembril kavandatud sündmuste õnneliku likvideerimise pärast ning polnud viimase kahe aasta jooksul kunagi palunud Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse eest. "Küll aga palub õpetaja Ostrov: "Jumal anna meile õiget valitsust!" Ostrovi küsimus jõudis 1936. aasta maiks ka Valga poliitilise politsei töölauale. Poliitilise politsei vanem assistent Valgas raporteeris Politseivalitsuse direktorile, et peale vabadussõjalaste liidu sulgemist oli Ostrov muutunud kinniseks ja tagasihoidlikuks. Loobus vapside ideoloogia levitamisest, kuid ühtlasi sellega jäi ka passiivseks riiklike ja rahvuslike ürituste suhtes. Ostrov ei palvetanud kirikus Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse eest "ja nagu möödaminnes lausuvat: "Jumal anna meile õiget valitsust." Niisugune palvetamine kestnud kuni 1936. aasta aprillini. Pärast seda hakkas Ostrov palvetama korralikult nii Riigivanema kui ka Vabariigi Valitsuse eest. Lisaks mainiti raportis, et Ostrov ei pidanud kirikus tänujumalateenistust vapside riigipöörde kavatsuse õnneliku likvideerimise puhul ja osales vastumeelselt 1935. aasta võidupühal Isamaaliidu Sangaste osakonna korraldatud võidupüha rahvuspäeval, pidades seal ainult puht usulise jumalateenistuse, milles polnud käsitanud rahvuslikke ideid. "See laseb arvata, et Ostrov pole huvitatud Eesti riigi heast käekäigust ja et ta ei poolda Valitsuse praegust poliitilist suunda." Poliitilise politsei vanem assistent Valgas palus leida võimalusi Ostrovi Sangastest mujale ümberpaigutamiseks.


15. mail raporteerisid Isamaaliidu Sangaste osakonna esimees, vallasekretär ja Sangaste Ühispanga juhataja siseminister Eenpalule, et Ostrov oli viimasel ajal isegi juba riigivalitsuse eest palvetanud. Tema meelsuse muutusesse kaebajad siiski ei uskunud, sest 23. veebruaril oli Ostrov Kuigatsi rahvamajas Kuigatsi vabastamise juubeliaktusel palvetanud: "Jumal õnnista meie maad ja maavalitsust". Kaebajate arvates oli Ostrov riigivanema eest mitte päris õigete sõnadega palunud ja "kavalalt mööda hiilinud riigi ja riigivanema eest mõeldud palvuse eest". Kaebajad nõudsid, et siseminister võtaks kasutusele abinõu "nende üksikute tõrkujate vastu, kes ei taha või ei suuda ennast painutada üldsuse ja valitsuse mõtte alla."
Valga praostkonna praosti Johannes Oskar Lauri poolt läbiviidud sisejuurdlus jättis Ostrovi süüdistajad kurba olukorda, sest midagi ei suudetud tõendada. Konsistoorium lõpetas juhtumi edasise käsitlemise 17.6.1936. Politseivalitsuse direktor andis aga nii Ostrovile kui ka tema peale kaevanud Felix Uibole korralduse ilmuda 27. oktoobril Siseministeeriumi Politseivalitsuse direktori juurde. Edasisest arhiiviallikad vaikivad ja võib arvata, et Politseivalitsuse direktori kabinetis küsimus lahenes ilma, et Ostrovi oleks ametist suspendeeritud.

Rõuge õpetaja Valter Viksi suspendeerimine

Vabadussõjast osa võtnud Valter Viks arreteeriti ühtedel andmetel 13. märtsil 1934 ja teistel andmetel päev varem. Tema eeluurimisvangistus kestis kuni 12. juunini. Esimesena nõudis Viksi suspendeerimist Rõuge vabatahtliku tuletõrjeühingu juht, Kaitseliidu Rõuge malevkonna juhatuse liige ja vallakohtu esimees Paul Peterson. Ülemjuhataja arvates tuli Viks kusagile kaugemale saarele saata juhul, kui ta "vabadussõjalasena poliitika alal edasi tegutseb". Mida siis Viksile õieti ette heideti?


Sagedase kirikuskäijana oli Jaan Voitka pannud tähele, et Viksi jutlused olid kahemõttelised, sest "neis seletab Viks vana päikese loojenemisest ja uue tõusmisest, vana korra kadumisest jne." Sisult kattuvad tunnistused andsid ka Leon Michelson ja Elmar Ploom. Esimene teadis kinnitada, et Viks seletanud jutluses, et "päike, mis pidi loojenema, hakkab jälle tõusma". Elmar Ploom lisas juurde, et "päikene, mis sunnitud looja minema, saab tõusma ja kui kord tõuseb, siis ta enam ei looju ja kõik muutub paremaks." Rõuge apteeker ja Kaitseliidu Rõuge malevkonna juht Armand Sild tunnistas, et Rõuge kiriku juhatuse moodustasid enamuses endised vabadussõjalased. "Kõik Viksi jutlused, mida olen kuulnud, on kahemõttelised, neis antakse mõista, et EVL tegelased on süütud kannatajad ja nende siht ja idee olnud õige." Kaitseliidu instruktor Gustav Sikk aga teadis kinnitada, et Viks "Valitsuse ja Vabariigi eest ei palunud. Palus kõigi vangide eest, kes süütult kannatavad." Peale selle süüdistati teda oma jutlustes hitlerliku Saksamaa ülistamises. Viimastele pöörati tähelepanu ka ajakirjanduses.
"Võin omalt poolt tõendada, et õpetaja Viks on loobunud igasugusest poliitika tegemisest," kirjutas piiskop Rahamägi Karl Einbundile. Politseivalitsuse direktor soovitas selleks, et Viksi mitte administratiiv korras välja saata, ta piiskopi enda korraldusel Rõugest ümberpaigutada. Rahamägi ei rutanud, vaid kinnitas 1935. aasta juunis, pisut enne Sõjaringkonnakohtu otsuse langetamist uuesti, et niipalju kui tema teadis ei olnud Viks kirikus, jutlustes ega ametitalituse kõnedes poliitilist kihutustööd teinud. Piiskopi samm jäi tagajärjetuks. Sõjaringkonnakohus karistas 20. juunil langetatud kohtuotsusega Viksi Eesti vabadussõjalaste liikumisest osavõtmise pärast ühe aastase tingimisi vangistusega ilma õiguste äravõtmisega.


Varsti ilmus Võru poliitilise politsei vanem assistendi Juhan Mägi juurde uusi ülestunnistusi andma Arnold Treumuth, kes teadis tunnistada, et Viks ja koguduse nõukogu esimees Tõnis Metsmees levitasid Rõuge vallas nii Riigivanema kui ka Kaitsevägede ülemjuhataja Laidoneri kohta "halvakspanevaid ja sihilikku lugupidamatust sisaldavaid kuuldusi, nagu oleks Valitsus eesotsas Riigivanema ja Kaitsevägede ülemjuhatajaga organiseerinud riigi rahadega mingisuguse bande ja saatnud Soome, et lasta seal sinna põgenenud vabside tegelast Artur Sirku ära tappa." Sellise info olevat Viks saanud Tallinnas kohtus viibides. 16. juulil kuulati selles küsimuses uuesti üle ka Jaan Voitka, kes tunnistas, et pärast vapside kohtuprotsessi on see liikumine Rõuges leidnud endale kindla säilimiskoha kohalikus kirikus. "Valter Viks on rääkinud, et piiskop Rahamägi on temale hea sõber ja seisvat tema eest igal pool, mispärast ei saavat keegi temale midagi teha."


Ülekuulamisel eitas Viks kõiki süüdistusi , aga käitunud seejuures väljakutsuvalt, loopinud laualolevaid asju ja toas ringi käies peksnud jalaga uksi ning käskinud poliitilisel politseil endale alatute agentide asemel ausaid agente otsida. Ülekuulatavad olevat aga olnud väga tagasihoidlikud, kartes Viksi viha alla sattumist, nagu olevat juba kord varem 1934. aastal juhtunud, kui piiskop Rahamägi paljastanud Viksile kõikide ülekuulatud isikute nimed ja seletused. Poliitilise politsei assistent leidis, et Viks oli suure tõenäosusega Sirgu tapmisplaanidest levitatavate juttude ainus allikas.


Isamaaliidu Rõuge osakonna esimees Frants Tint kaebas 25. novembril 1935 aga otse Riigivanemale enesele, mis päädis sellega, et Viks avaldas Võru-Valga-Petserimaa häälekandjas "Elu" (102/16.12.1935) spetsiaalse "Teadaande": "Et end. Vabad.l. juhid tahtsid Eesti riigivõimu venna vere valamisega haarata, siis pean mina seda jultunuks katseks, mis tervet meie riiki hädaohtu oleks võinud viia ja mõistan selle mõttetu katse hukka ja loodan, et kõik end. Liidu liikmed sama teevad [---]." Pöördumise iseloom ja kontekst lubavad oletada, et see avaldus oli tehtud poliitilise politsei ettekirjutuste kohaselt. Vabadussõjalaste väidetava mässu katsega oli poliitiline politsei teostanud 11. detsembril Viksi juures Rõuges läbiotsimise. Tema töökabinetis olevalt riiulilt leiti poleeritud raamis kindral Andres Larka "kui riigipööret soovinu" foto. Oma sõnul sai Viks vapside mässuskatsest teada alles 8. detsembri õhtul, aga mitte varem. Ajakirjanduses ilmunud "Teadaande" kaudu olevat ta "avaldanud oma poolehoidu Vabariigi Valitsusele, sest praegune Valitsus on annud meie kirikule tunnustava seisukoha ja on kirikut tema au kohale tagasi tõstnud." Rõuge Isamaaliidu osakonna juhataja Tint esitas 1936. aasta jaanuaris piiskop Rahamäele siiski avalduse, milles süüdistas Viksi seotust vapside mässukatsega ja riigijuhtidele antud "ausõnade ja riigivastase vabsliku elemendi väljajuurimise lubaduste" unustamises. Tint nõudis, et piiskop tagandaks Viksi oma ametikohalt.


Need süüdistused olid küll alusetud, sest poliitiline politsei ei suutnud tõendada Viksi seotust 8. detsembri sündmustega. Kuid pikantsust lisab siiski seik, et siseminister võttis Isamaaliidu Rõuge osakonna juhatuse liikmed oma kaitse alla ega soovitanud esitada nende laimava tegevuse peale kaebust. Viks kinnitas omalt poolt, et ta toetas Vabariigi Valitsuse ja Riigivanema tööd küll kantslist, küll kirjas ja ka igasugustel isamaalistel pidudel. Eenpalu uskus rohkem siiski Isamaaliidu Rõuge osakonna kaebajaid, ja vaadanud 23.3.1936 läbi Petseri poliitilise politsei komissari ja Petseri-Võru prefekti ettekanded leidis, et Viks ei olnud muutnud oma meelsust, vaid oli koondanud oma lähemateks kaastöölisteks koguduse nõukogusse ja juhatusse peamiselt endisi EVL tegelasi. Kirikuseaduse §19-le toetudes otsustas Eenpalu keelata Viksil kirikuõpetaja ametikohuste täitmine Rõuges. Vikside perekond tuli Võru maakonnast kolmekümne päeva jooksul välja saata.


Viks püüdis endiselt kinnitada oma süütust ja tuletas meelde, et oli pärast 8. detsembri sündmusi teinud kõik, et ennast jäädavalt distantseerida kõigest sellest, mis teda oli sidunud vapsidega. Ka oli ta kutsunud jutlustes ja kõnedes viimasel rahvahääletusel andma rahval oma poolthääl Riigivanema sammudele. Ta palus väljasaatmise otsuse täitmise aega pikendada. Eenpalu kirjutas sellele palvele 24. aprillil peale resolutsiooni "jätta tagajärjeta". Viksid lahkusid Rõugest 28. aprillil, et asuda elama Valka.


1936. aasta novembris hakkasid ilmnema asitõendid, mis kinnitasid Isamaaliidu Rõuge osakonna juhatuse esitatud süüdistuste alusetust. Seepärast tuli vettpidavamat süüdistusmaterjali hakata tagantjärele koguma ja otsima sealt, kuhu polnud varem vaadatud. Võru poliitilise politsei juhataja viis allkirja vastu Rõuge kogudusest ära koguduse kroonika. Kui see tagasi toodi, siis olid sealt siseministri tehtud otsusel (11.2.1937) väljavõetud lehed, mis sisaldasid sissekandeid ja märkusi viimaste aastate kohta. Kroonikast lõigati välja umbes 10-12 lehekülge, nendel oli "muu hulgas ka asjalikke märkmeid. Suurem hulk sissekandeid aga sisaldas arvete õiendamist kohalikkude tegelastega ning õp Viksi seisukohti vapside kavatsuste ning praeguse riigikorra suhtes. Leidus ülistavaid märkusi kindral Larka aadressil ning praegust korda oli nimetatud ebaseaduslikuks. Kuna aga need sissekanded olid kõik tehtud enne õp Viksile vastava karistuse määramist, siis arvatavasti ei ole neis mingit uut süüdistusmaterjali leitud [---] Siseministri otsuse ärakirjas oli ka tsiteeritud üksikuid lauseid," kirjutas Rõuge koguduse asetäitja õpetaja Johannes Hiiemets.


Väljalõigatud kirikukroonikalehti ei tagastatud kogudusele ja neid ei ole õnnestunud senini leida ka arhiividest, kuid siseministri otsuse ärakirjas tsiteeriti kroonika lehtedelt leitud lauseid, nagu näiteks vapside 8. detsembri sündmustega seoses, et "grupp vabadussõjalasi tahtsid väevõimuga jalule seadida demokraatlist põhiseaduslikku korda, mis rikutud oli, aga tabati politsei poolt"; "keegi ei tohi oma mõtteid avalikult väljendada, väga paljud on vangistatud, kui keegi on sõandanud mõnd kritiseerivad sõna ütelda praeguse diktatuuri kohta. Igasuguste abinõudega, survega jne sunniti inimesi hääletama 1936 a 24 veebruaril K. Pätsi kavade poolt." ; "Praegu valitseb kõige täielikumal kujul surve ja kättetasumise iha. Poliitika taha paigutatakse kõik ja igat isiklikku vahekorda viiakse riiklise vajaduse mõtte alla. Võimu vastu ei saa midagi teha, sest valitseda mõõga ja täägiga ei ole raske."


Piiskopi otsusega oli Viks paigutatud pärast Rõugest lahkumist ajutiselt ümber Väike-Maarja koguduse õpetaja kohale. 1938. aasta aprilli lõpul palus Viks, et Konsistoorium toetaks tema palvet saavutada amnestia ja saada õigus siirduda tagasi Rõuge koguduse õpetajaks. Analoogilise palvega oli ta pöördunud ka Siseministeeriumi poole, kuid seal asju selgitades tuli siiski järeldusele, et loobub Rõugesse minekust. Viksidele kehtestatud Võrumaal elamise keeld tühistati 27. juunil 1938. Siseminister tühistas Viksile määratud Rõuge koguduse teenimise keelu alles 24.11.1939. Sinna ta tagasi ei pöördunud.

Tallinna Pauluse koguduse õpetaja Rein Uhke suspendeerimine

Tallinna Pauluse koguduse õpetaja Rein Uhke tihedamad sidemed vabadussõjalastega said alguse ilmselt 1932. aasta sügisel, kui ta pidas 27. novembril Toomkirikus Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu IV kongressipäeva hommikul liidu saadikutele jumalateenistuse koos jutlusega. Uhke vahistati 12. märtsil 1934. Esimene ülekuulamine toimus 15. märtsil, siis selgusid poliitilisele politseile ka tema vapsidega liitumise motiivid, milleks olid vapside õilsad eesmärgid ja Tallinna Pauluse koguduse huvid, mida tuli kaitsta linnavalitsuses. 28. märtsil toimunud ülekuulamisel lisas ta varasemale juurde täpsustava märkuse, et oli avaldanud EVL Tallinna osakonna liikmeks astumise soovi, kas 1934. aasta jaanuaris või veebruaris, ning osakond palus tal kandideerida "Vabadussõjalaste Rahvaliikumise" kolmikutes, "sest oli soovitav, et nende hulgas oleks olnud kandidaadina ka kirikuõpetaja."


30. mail saatis Uhke palve Ülemjuhatajale (Laidoner) ja kinnitas, et ta ei tundnud vabadussõjalaste "ebalegaalseid sihte", vaid ainult nende legaalseid ja ausaid põhimõtteid. "Võimalik, et olen mõnes kohas eksinud ja olen kõrvale kaldunud oma kirikuõpetaja elukutse otsekohestest ülesannetest, siis kahetsen siinjuures väga ja palun Teilt, Härra Ülemjuhataja, andestust. Ühtlasi kinnitan siin oma ausõna ja allkirjaga, et loobun tulevikus täiesti poliitilisest tegevusest [---] kusjuures mul ei ole ühist suletud liikumisega." Kaitsevägede ülemjuhataja otsusega 13.6.1934 saadeti Uhke välja Läänemaale Jõgisoo vallas olevasse isatallu, nagu ta oli soovinud. Aega anti selleks viis päeva. Tallinnast lahkuti 19. juunil ja juulis anti talle luba soovi korral elada ka Haapsalus. Viimast oli ta palunud seepärast, et tal oli pooleli teadustöö Haapsalu kirikust. Eriloal jäeti talle võimalus teha visiite ka Tallinnasse, kus ta 25. juulil kohtus piiskop Rahamäega ja palus, et piiskop isiklikult toetaks Ülemjuhataja juures tema amnestiapalvet. Seda palvet oli piiskop valmis igati toetama. Tegelikult oli Rahamägi seda küsimust arutanud Laidoneriga juba 15. juulil ja kinnitanud, et Uhke oli lubanud pühenduda ainult oma otsestele ülesannetele. Ka Tallinna Pauluse koguduse nõukogu oli pöördunud piiskop Rahamäe kaudu Riigivanema poole ja palunud, et Uhke väljasaatmise aega lühendataks, sest kogudus oli oma õpetajaga väga rahul.


Uhke küsimus oli piiskop Rahamäe jaoks oluline veel teiselgi põhjusel, ja võib-olla oli see piiskopi jaoks isegi olulisim. Nimelt pidas Tallinna Pauluse kogudus oma jumalateenistusi Tallinna Toomkirikus ja et samal ajal lähenes ka Rahamäe piiskopiks pühitsemise päev, siis oli ikkagi imelik, et koguduse õpetaja Uhke oli ametist suspendeeritud. "Mitte, et ennast segada riigi ja Teie tegevusse ning korraldusse, vaid usaldades Teie suurt lahkust ja heasoovlikkust, mida ma juba nii mitu korda olen tundma õppinud, julgen pöörduda Teie poole, härra Kaitsevägede Ülemjuhataja: kas ei oleks võimalik selleks ajaks muuta ümber otsus R. Uhke kohta ja lubada teda asuda Tallinna oma kohale. Mina võtan tema pärast täieliku vastutuse oma peale; tema oli ja on noor ja ma tahaksin loota, et tema minu käekõrval ja silma all arendab oma positiivseid jooni Jumala riigi auks ja meie Eesti riigile kasuks." 12. septembril kirjutas kindralleitnant Laidoner sellele avaldusele pisut ebalevalt, et "võib vist lubada". Kuid päev hiljem, pärast Laidoneriga konsulteerimist, kirjutas Politseivalitsuse direktor Kuuskänd avaldusele, et "ei ole võimalik".


Läks mööda rohkem kui kuu. Vahepeal olid vabadussõjalaste juurdlusmaterjalid kokku pandud ja politseidirektor Kuusekändi poolt esitatud kohtupalati prokurörile. Mitmed vapsid olid saanud loa asuda tagasi oma töökohtadele, kuid Uhke oli endiselt väljasaadetud. Rahamägi saatis taas kord isikliku kirja kindral Laidonerile ja palus, et Uhkele antaks luba asuda tööle Tallinna Pauluse koguduses. Ta seletas ja põhjendas endise vapsist vaimuliku eksimusi tema noorusega. Piiskop kordas ja rõhutas, et Uhke oli oma teguviisi kahetsenud ja oli lubanud nii Laidonerile kui ka Rahamäele, et loobub poliitika tegemisest. Rahamägi ei uskunud, et Uhke oleks kusagil teravamalt kõnelenud, kui nüüd vabadusse lastud endise "Võitluse" toimetaja Juhan Libe. Ta pigem kartis, et Uhke võis muutuda "kibedaks" ja tuletas Laidonerile kui "suurele psühholoogile" meelde, et "õigel ajal ja õigel kohal armuandmine ka 100 süüalusele on vahel tuhat korda õnnistusttoovam riigile, kui kuni viimaseni kinnihoidmine."


Piiskopi palve jäi järjekordselt tulemusteta ja Uhkele endale jäid mõistatuseks, mis asjaoludel teda Tallinna ei lubatud, kuigi vestlusest piiskopiga neli kuud tagasi oli viimane teatanud, et kindral Laidoner oli lubanud kaasaaidata tema pagendusest vabastamisele. Ta kinnitas uuesti, et oli elanud võimalikult tagasihoidlikult. Suvel oli ta kahes kohas jutlustanud, sest jutlustamise keeldu polnud talle otseselt kehtestatud. Kuid hiljem, saades teada, et ka seda ei sallita, oli ta jutlustamisest loobunud. Kaheksa kuud oli ta juba pagenduses viibinud ja palus, et piiskop veel ühe katse tema vabastamiseks teeks, sest selline ebamäärane kohtu ootamine ei lasknud tal korralikult sel hetkel oma ainsa töö ehk teadustööga tegeleda.


Paigast ei liikunud aga midagi ja novembri lõpul pöördus piiskop siseministri poole ja palus väga ühemõtteliselt ja konkreetselt Uhkele armu anda. Seda palvet ei saanud Einbund väidetavalt rahuldada, sest Uhke oli olnud vapsidega "liiga tihedalt" seotud ja töötas pealegi veel nii "silmapaistvas koguduses, kelle palvekojaks piiskopi kirik." Einbund soovitas Rahamäel Uhke ümberpaigutada väljaspoole Tallinna ja Tartut. Nii otsustaski Konsistoorium 13. detsembril määrata Uhke Kullamaa õpetaja Henn Unti isiklikuks adjunktiks. Pärast seda, kui oli kontrollitud operatiivjälgimisega Uhke poliitilist meelsust ja selgitatud välja, et tal ei olnud enam kontakte endiste vapsidega Tallinnas, tühistati 1935. aasta aprillis Uhke pagendus ja ta võis elada kõikjal Eestis. Rahamägi küsis ka isiklikult Eenpalult üle, kas see tähendas, et Uhke võis jätkata oma tööd ka Tallinna Pauluse koguduses. Selles küsimuses toimusid 16. ja 17. aprillil piiskopi ja siseministri vahel telefonikõnelused, millede sisust ei ole säilinud märkmeid. Kuid kolme päeva pärast võis piiskop Rahamägi President Pätsile, nagu Issand Jeesus Kristusele enesele kirjutada: "Palun vastu võtta minu otsekohene tänu Ülestõusmise Pühade rõõmu eest, mida valmistasite [---] Tallinna Pauluse kogudusele sellega, et lubasite tema õpetajat tegevusse asuda [---] Tahan julge olla, et Teie usaldus ja arm ei ole mitte asjata."

Märjamaa õpetaja Jaan Lääne suspendeerimine

Poliitiline politsei alustas Märjamaa koguduse õpetaja Jaan Lääne varasema tegevuse põhjalikumat uurimist 1936. aastal, kui Isamaaliidu Märjamaa osakonnalt ja rahvuskomiteelt tuli 27.2.1936 peaminister Eenpalule informatsioon, et Lääne ütles ära 16. veebruaril toimuma pidanud rahvuslippude õnnistamisest; keeldus kirikus teatamast Kaitseliidu soovist organiseerida rahvale 19. jaanuaril ühist riigijuhtide kõnede kuulamist raadiost ja pidas sel päeval harukordselt pikaks veninud jumalateenistuse, nii et inimesed ei jõudnud kella 12-ks raadiote juurde. Lisaks süüdistati Läänet veel vaenulikus suhtumises nimede eestistamisesse; vabariigi aastapäeva jumalateenistusel ei tõstnud ta piisava tähtsusega esile selle päeva tähtsust, vaid teatas lakooniliselt, et jutluse teema oli piiskopi poolt ettekirjutatud.


Uuesti võeti kasutusele vanad süüdistused, et Lääne olevat 1934. aasta palvetundides kõnelenud pooldavalt vapsidest, öeldes, "et need on nagu Jumala rahva sekka toonud ja armastust süvendanud" ja 1933. aastal oli Lääne korraldanud kaks erilist jumalateenistust vapsidele, kus kutsunud rahvast hääletama vapside "põhimõtete kasuks". Pärast EVL sulgemist öelnud Lääne Valgu algkooli palvetunnis, et vapse mustatakse ja et kogu EVL sulgemine ei ole midagi muud kui poliitiliste erakondade manööver, "kes olles võimu juures püüdsid oma kardetavat võistlejat EVL:i likvideerida, selleks et ise võimu juurde jääda.". Niisiis oli Lääne üks vähestest vaimulikest, kes kritiseeris häälekalt riigipööret.


Siseminister Eenpalu otsusega keelati Läänel 23. märtsil 1936 kirikuõpetaja ametikohuste täitmine Märjamaa koguduses. Lääne kaebas selle otsuse edasi Riigikohtule. Ka Märjamaa koguduse juhatus tõendas oma õpetaja süütust ja palus otsuse muutmist. Politseivalitsuse direktor otsustas aga 25. märtsil, et Läänel oli Lääne maakonnas viibimine kuni kaitseseisukorra kestvuseni keelatud. Märjamaalt lahkumiseks anti talle kolmkümmend päeva. Palvele see otsus tühistada vastati alles pärast kolmekümne päeva möödumist 9. mail eitavalt. Lääne lahkus Märjamaalt 25. aprillil ja lubas asuda elama Võhmasse.


Kuulumist EVL:i ridadesse ja oma vaadete aktiivset levitamist Lääne eitas. "Missugust vaadet või organisatsiooni vaimu mina pooldan, seda võib vaevalt kõrvaline isik teada; pealegi minu suhtes, kuna olen kinnise iseloomuga, kes oma vaateid ei lähe teistele avaldama või peale suruma. Kas keegi poliitiliste sündmustega kaasa läheb või passiivseks pealtvaatajaks jääb, on iga isiku ja ka iga kirikuõpetaja eraasi," ning palus Riigikohtul siseministri otsus tühistada. Eenpalu palus jätta Riigikohtul Lääne kaebus rahuldamata.
Riigikohus arutas Jaan Lääne kaebust 5. juunil. Tema advokaat rõhutas, et "põhiseaduse järgi on meil kindlustatud meelsuse ja mõtete vabadus [---] Õpetaja peab olema iseseisev isik, kes võib öelda tõtt ka kõrgetel kohtadel seisvatele isikutele," ja nõudis siseministri otsuse tühistamist. Riigikohus otsustas seda mitte teha, sest Lääne oli enne vabadussõjalaste liikumise sulgemist olnud selle agaram toetaja ja veendunud vapside liikumise mõtteosalisena oli eelistanud jääda passiivseks kõrvalvaatajaks "praegusel riiklikult tähtsal ülesehitustöö ajajärgul [---] takistades sellega kiriklise, ühiskondlise ja riikliku ülesehitustöö ja rahva üksmeele saavutamise normaalset edenemist."


Märjamaa koguduse liikmed nõudsid õigluse taastamist ja tuletasid Eenpalule meelde, et "Õiglus on tagasi tõrjutud ja õigus seisab kaugel, sest tõde komistab tänaval ja ausus ei saa sisse tulla." (Js 59:14). Seda soovi korrati ka 3. ja 4 oktoobril toimunud visitatsiooni ajal ning piiskop Rahamägi lubas sellest teavitada "vastavaid ülemusi". Märjamaa jaoskonna politseikomissari hinnangul ei puudunud aga Lääne Märjamaale tagasitoomise soovides "teatud poliitiline maitse". 1936. aasta detsembris esitas Lääne siseministrile uue palve, et teda lubataks uuesti tööle asuda Märjamaa kogudusse. Sellele palvele kirjutas siseminister 17. detsembril lõpuks oma armuandmise otsuse.

KOKKUVÕTE

Artiklis avatakse allikatele toetudes vabadussõjalaste religioonipoliitika sisu ja mõju 1930ndate Eestis. Esimene asi, mis kirikut ja vapse ühendas, oli mõlema antimarksistlikud hoiakud. Vabadussõjalaste liikumine oli religiooni positiivselt suhtuv liikumine ja kristlikes ringkondades peeti seda ka uueks usuliseks liikumiseks, ühiskonda uuendavaks religioosseks jõuks, mille hääl kõlas tugevalt vabadussõjalaste ajakirjas "Võitlus".
Teise faktori, miks osa kiriku vaimulikest olid valmis toetama vabadussõjalaste rahvaliikumist ja nende võimule tulekut, oli kiriku ebakindel positsioon ühiskonnas. Eestis oli iseseisvuse algaastatel kiriku suhtes vastu võetud rida vasakpoolseid otsuseid, millega oli lükatud ühiskonna äärealale, kus tal puudus vajalik riigipoolne kaitse. Kiriku esimeseks sooviks ja ootuseks oli, et sellele antaks tagasi õigused s.t tunnustada tema tööd ja tegevust. Kirik ja riik pidid olema üks. Mõlema töö ja tegevus pidid olema kooskõlastatud.
Nii olid kirikul vapsidega oma kokkupuutepunktid olemas, kuid avalikult kiriku keskvalitsus ennast vabadussõjalastega siiski siduda ei soovinud, mis sünnitas vabadussõjalaste ringides rahulolematust. Nende arvates pidi kirik olema seotud rahvaga ja teenima vaid ühte rahvust. Kuid tuleb ka mõista, et mingid muud poliitilised voolud polnud Eesti iseseisvuse ajal esinenud nõnda religioosselt kõlavate toonide ja kirikut pooldavate žestidega, kui seda tegid vabadussõjalased. Seepärast oli sellel rahvaliikumisel positiivset vastukaja kiriku vaimulike hulgas.


Milline oli aga vapside juhtkonna kirikupoliitika ja suhtumine riigikiriku ideesse, milles sotsialistid neid süüdistades kahtlustasid? Artur Sirk valgustas 1933. aasta septembri lõpul vabadussõjalaste suhtumist põhiseaduse §1, mis sätestas, et riigiusku Eestis ei ole. Selle paragrahvi jättis vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu muutmata. Kuigi vapsid püüdsid olla rahvast ja kirikut ühendav rahvaliikumine ei tähendanud see, et võimule tulles oleksid nad lubanud luterliku kiriku juhtkonnale luua Eestis luterlik riigikirik.


Ei ole põhjust arvata, et vabadussõjalastega opositsioonis olevad erakonnad ei oleks olnud teadlikud vapside religioonipoliitika sisust ja suurema osa kirikurahva hulgas levivatest meeleoludest. Vabadussõjalaste eeskujul nägi ka Asunike Koondise poolt riigivanema kandidaadiks esitatud Johan Laidoneri poliitiline platvorm 1934. aasta veebruaris ette, et riik "peab toetama kiriku keskvõimu ja aitama jalule seada kiriku keskvõimu autoriteeti." See nägi ette suuremat võimu kiriku keskvalitsusele. Pärast 12. märtsi riigipööret võimu haaranud Päts hakkas seadusi kehtestama parlamendita. Kirikut puudutavad dekreedid olid iseloomult niisugused, mis pidid aitama vaimulike autoriteeti riigis tõsta. Võidule pidid kirikus tulema need, kes olid otsinud ja taotlesid riigilt senisest suuremat tuge kirikule. Sisuliselt võttis võimukolmik vapside religiooni ja kirikut pooldavad žestid ning religioonipoliitika põhiosa üle hakates seda endale sobivalt ellu viima.


24. detsembril kuulutati Pätsi dekreediga välja uus kirikute ja usuühingute seadus, mida uus piiskop Hugo B. Rahamägi nimetas heldinult tõeliseks "jõulukingiks", Pätsi aga tõeliseks "eesti rahva isaks", kes andis seaduse, mis pidi tooma kaasa kiriku rahvusliku "uussünni". Ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander võis öelda, et valitsusvõimu suhtumine usuellu oli muutunud. Siseminister Eenpalu aga esitas kirikutele uue kategoorilise imperatiivi, mille järgi usk pidi kohanduma üheks rahva eneseteostuse abinõuks. Kirik oma usuliste püüetega pidi seisma oma natsiooni eesmärkide teenistuses. Just siin kõlasid Saksa kristlaste usuliikumisele nii omased hääletoonid, mille kohaselt tõelise kristluse eelduseks oli solidaarsus oma rahvaga. Kristlus pidi muutuma rassi- ja natsiooniteadlikumaks.


Vaimulike selja taga seisid suured kogudused. Selle tõttu kujutasid vaimulikud endast valitsevale võimule ohtlikke konkurente. Võimu haaranud kolmikul oli võimalus ka kirikuid ühiskonnas tasalülitada, sest uue kirikuseadusega oli kiriku autonoomiat ühiskonnas kärbitud. Praktikas tähendas see tugeva kontrolli sisseseadmist vaimulikkonna ja nende jutluste ning palvete sisu lojaalsuse üle. Juurdluse alla sattusid vaimulikest Sangaste koguduse õpetaja Mihkel Ostrov, ametist suspendeeriti Rõuge õpetaja Valter Viks, Tallinna Pauluse koguduse õpetaja Rein Uhke, Märjamaa koguduse õpetaja Jaan Lääne.


[1]  Võitlus nr 6/7 1932; Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhikiri. Kohtu- ja siseministri 28. oktoobri 1933 otsusel registreeritud. Tallinn 1933; Rein Marandi. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937 I Legaalne periood (1929-1934). Studia Baltica Stockholmiensia 6 Uppsala 1991, lk. 73, 75, 82.
[2] Mati Graf. Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934. Koos eellooga (1905-1917) ja järellooga (1934-1940). Tallinn 2000, lk. 273.
[3] Rõuge Kiriku Teataja nr 1, 25.02.1931; nr 2, 29.03.1931.
[4] Rõuge Kiriku Teataja nr 7, 03.10.1931 Usuvastane kihutustöö noorte keskel.
[5] A. Elango. Vaimne kultuur 1933. – Eesti Kroonika 1933. Elav teadus nr 28. Tartu 1934, lk 63-64.
[6] EELKKA Räpina koguduse kroonikaraamat 1920-1940, lk 59.
[7] Võitlus nr 5, 20.03.1932.
[8] ks.- Kristuse hale meel... - Võitlus nr 15, 06.04.1933; Võitlus nr 24, 29.04.1933 Jumala ja usu teotajad; M. O. Advendiks. – Võitlus nr 115, 02.12.1933.

[9] -ks.- Riigile – usulised alused. - Võitlus nr 8, 25.02.1933.
[10] -ks Jeesus, veereta kivi ära. - Võitlus nr 19, 15.04.1933.
[11] Valter Viks. Kristusega valgusele vastu. – Vabadussõjalane 1918-1933. Tallinn 1933, lk. 35.
[12] Võitlus nr 38, 03.06.1933 Uus vaim, Jumala vaim.
[13] A. S. Lõikuspühaks. - Võitlus nr 91, 07.10.1933.
[14] V. V. Meie võitleme selleks, et puhastada. – Võitlus nr 105, 09.11.1933.
[15] Peet Nõmmik. Võitleme, et tuli ei kustuks. – Võitlus nr 113, 28.11.1933.
[16] Eesti uusprotestantlusest vt lähemalt Riho Saard. Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis. Peatükk XX sajandi Eesti teoloogilises mõtteloos. Tallinn 2008.
[17] Võitlus nr 111, 23.11.1933 Kolleegid.
[18] Veiko Vihuri. Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul. – Ajalooline Ajakiri 3 (125) 2008, lk. 218.
[19] ERA f. 949, n. 2, s. 467s.

[20] ERA f. 80, n. 5, s. 2053.
[21] ERA f. 26, n. 3, s. 119.
[22] EELKKA sari 11 säilik 163 Adolf Horn. – A. Horn "Õpetaja tänapäevased ülesanded hingehoidjana." 1935, lk 46.
[23] Võitlus nr 123, 21.12.1933 Vabadussõjalaste suurkongressi poolt 17. dets. s.a. vastuvõetud otsused ja resolutsioonid.
[24] Rõuge Kiriku Teataja nr 1, 24.06.1933 Uus Eesti riigi ajajärk.
[25] Kirikuõpetaja. Kiriku poliitika. - Võitlus nr 22, 25.04.1933.
[26] Võitlus nr 32, 20.05.1933 Kiriku ülesanne.
[27] Võitlus nr 37, 01.06.1933 Kiriku "Ei" erakondadele.
[28] Võitlus nr 42, 15.06.1933.
[29] Võitlus nr 37, 01.06.1933 Kiriku "Ei" erakondadele.
[30] Võitlus nr 44, 20.06.1933 Jumal ei lase ennast pilgata.

[31] -ks. Eesti kirik ja vabadussõjalased. – Võitlus nr 62, 01.08.1933.
[33] Artur Sirk. Usk ja kirik. – Võitlus nr 86, 26.09.1933.
[34] Võitlus nr 4, 09.01.1934 Erakondluse hädaldamine kiriku pärast.
[35] Võitlus nr 97, 21.10.1933 Tänujumalateenistused rahva suure võidu puhul. "Jumal, õnnista uut isamaa ärkamist!"
[36] Kindral A. Larka Põhiseaduse lahingu juht. Vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale. Tallinn 1934, lk. 3.
[37] Aino Lehtmets. Ühest vastuolulisest ristikavalerist. – Harju Ekspress 02.11.2008.

[38] ERA f. 852, n. 1, s. 1013.
[39] Võitlus nr 10, 23.01.1934 Usutegelased ja erakondlased.
[40] EELKKA Usuteadlaste konverentsi protokoll Tartu 23-25 jaanuar 1934, lk 14-15.
[41] EELKKA Usuteadlaste konverentsi protokoll Tartu 23-25 jaanuar 1934, lk 16-18.
[43] Mikko Ketola. Boris Aareandi – rauhanhäiritsijä Viron luterilaisessa kirkossa 1930-luvulla. – Vanha ja nuori. Juhlakirja Simo Heinisen täyttäessä 60 vuotta. Studia missiologica et oecumenica Fennica 60. Helsinki 2003, 416-418.
[44] Võitlus nr 12, 27.01.1934 Usuteadlased arutasid kirikupoliitilisi päevaküsimusi.
Rahamägi pidas tõenäoliselt silmas 27.09.1933 Wittenbergis kogunenud Saksa rahvussinodil uuele riigikirikule valitud riigipiiskoppi Ludwig Müllerit. Riho Saard. Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani. Tallinn 2005, lk. 385.
[45] Võitlus nr 21, 17.02.1934 Riigi ja kiriku vahekord.
[46] Johan Laidoner. Riigivõimu ülesandeid tänapäeva Eestis. – Rahwa Tahe nr 1, 10.02.1934.
[47] Rahwa Tahe nr 3, 24.02.1934 Riik ja kirik.

[48] Rahwa Tahe nr 8, 31.03.1934 Wabadussõjalus uus usuhullustus.
[49] O. Urgart. Ideoloogiline ja usundiline elu. – Eesti Kroonika 1934. Elav teadus nr 39. Tartu 1935, lk 72.
[50] Riigi Teataja nr 74, 1934, art 627.
[51] Riigi Teataja nr 105, 1934, art 827 ja art 825.
[52] Usuelu uutel radadel. – 12. märts aasta riiklikku ülesehitustööd 12 III 1934 – 12 III 1935. Toim Henno Rahamägi ja Juhan Veelman. Tallinn 1935, lk. 37.
[53] Veiko Vihuri. Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul. – Ajalooline Ajakiri 3 (125) 2008, lk. 220.
[54] Usuelu uutel radadel. – 12. märts aasta riiklikku ülesehitustööd 12 III 1934 – 12 III 1935. Toim Henno Rahamägi ja Juhan Veelman. Tallinn 1935, lk. 37.
[55] Hugo Kukk. K. Pätsi valitsuse ülesehitav töö. – 12. märtsi radadel. Toim Henn Rahamägi ja Juhan Veelman. Tallinn 1936, lk. 15.
[56] Toomas Karjahärm. Vaim ja võim. Autoritaarse režiimi ideoloogia. – T. Karjahärm & V. Sirk. Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917-1940. Tallinn 2001, lk. 288.
[57] Võitlus nr 4, 09.01.1934 Erakondluse hädaldamine kiriku pärast.
[58] Riho Saard. Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis. Tallinn 2008, lk. 205.
[59] Maa Hääl nr 149, 18.12.1934 Valitsus kõneleb rahvale oma tööst. Valitsuse propagandajuhi seletused.

[60] Usuelu uutel radadel. – 12. märts aasta riiklikku ülesehitustööd 12 III 1934 – 12 III 1935. Toim Henno Rahamägi ja Juhan Veelman. Tallinn 1935, lk. 38.
[61] Usuelu uutel radadel. – 12. märts aasta riiklikku ülesehitustööd 12 III 1934 – 12 III 1935. Toim Henno Rahamägi ja Juhan Veelman. Tallinn 1935, lk. 38.
[62] ERA f. 14, n. 2, s. 221. Rahamägi Eenpalule 04.05.1935.
[63] ERA f. 26, n. 3, s. 1209, lk 201.
[64] ERA f. 26, n. 3, s. 1209, lk 124.
[65] Maa Hääl nr 90, 10.08.1936 Oleme eestlased ja jääme eestlasteks! Ühes oma Jumalaga rahvuslikkude eesmärkide poole.
[66] H. B. Rahamägi. Kirikuelus aastaga suur samm edasi. – 12. märtsi radadel. Toim Henno Rahamägi ja Juhan Veelman. Tallinn 1936, lk. 52.
[67] A. Palm. Vaimne kultuur 1935. – Eesti Kroonika 1935. Elav teadus nr 50. Tartu 1936, lk 115.
[68] Riho Saard. Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani. Tallinn 2005, lk 383, 385.
[69] Marju Raabe. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid aastatel 1917-2000. Tallinn 2003, lk 28-31.

[70] EELKKA sari 11 säilik Otto Luberg. – Laulud Eesti Vabariigi esimese Presidendi Konstantin Pätsi 65 a. sünnipäeva puhul, 23. veebruaril 1939. aastal Lihula kirikus.
[71] Ago Pajuri. Autoritaarne Eesti. – Eesti Ajalugu VI. Tartu 2005, lk. 95.
[72] Andrus Roolaht. Nii see oli... Kroonika ühest unustuseliiva maetud ajastust. Tallinn 1990, lk. 292.
[73] EELKKA sari 11 säilik 300 Mihkel Laid (Ostrov).– Sangaste Rahvahääletust Korraldava Seltskondliku Komitee kiri Rahamäele, Isamaaliidu Valga Maakomiteele ja õpetaja Ostrovile 07.03.1936.
[74] ERA f. 852, n. 1, s. 1013. Poliitilise politsei vanem assistent Valgas Politseivalitsuse direktorile 05.05.1936.

[75] ERA f. 852, n. 1, s. 1013. Isamaaliidu Sangaste osakonna esimees, vallasekretär ja Sangaste Ühispanga juhataja Eenpalule 15.05.1936.
[76] EELKKA sari 11 säilik 300 Mihkel Laid (Ostrov). – Rahamägi Felix Uibole 30.06.1936.
[77] ERA f. 852, n. 1, s. 1013. Kutse 21.10.1936.
[78] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Võru praostkonna praost Konsistooriumile 15.03.1934.
[79] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – teenistuskiri.
[80] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Rõuge vallakohtu esimees Paul Peterson Ülemjuhatajale 27.08.1934.
[81] ERA f. 852, n. 1, s. 462, lk 5-28. Jaan Voitka, Leon Michelsoni, Elmar Ploomi, Kaitseliidu Rõuge malevkonna juhi Armand Silla (Sild), Kaitseliidu instruktor Gustav Siku (Sikk) ja Rõuge õpetaja Valter Viksi tunnistused.
[82] Võru Teataja nr 101, 05.09.1934 Diktaator W. Wiks.
[83] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Rahamägi Einbundile 22.09.1934.
[84] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Politseivalitsuse direktor Rahamäele 16.10.1934.

[85] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Rahamägi 17.06.1935.
[86] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Viks Rahamäele 27.06.1935.
[87] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Protokoll 13.07.1935 ja Arnold Treumuthi ülekuulamisprotokoll 13.07.1935.
[88] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Voitka ülekuulamisprotokoll 16.07.1935.
[89] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Viksi ülekuulamisprotokoll 17.07.1935.
[90] ERA f. 852, n. 1, s. 462. J. Mägi 18.07.1935 Märkused.
[91] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Rahamägi siseministrile 23.12.1935.
[92] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Kusta Sikka ülekuulamisprotokoll 13.12.1935.
[93] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Viks Rahamäele 19.12.1935.
[94] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – F. Tint Rahamäele 11.01.1936.

[95] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Viks Konsistooriumile 24.01.1936.
[96] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Eenpalu otsus 23.03.1936.
[97] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Politseivalitsuse direktori otsus 25.03.1936.
[98] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Viks Eenpalule 18.04.1936.
[99] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Politseivalitsus Viksile 15.04.1936.
[100] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Rahamägi Isamaaliidu Rõuge osakonna juhatusele 10.11.1936.
[101] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Johannes Hiiemets Konsistooriumile 27.02.1937.
[102] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Johannes Hiiemets Rahamäele 19.04.1937.
[103] ERA f. 852, n. 1, s. 462. Kokkuvõte pastor Valter Viksi riigivaenuliku ja maksva korra vastase tegevuse kohta Rõuges.
[104] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – teenistuskiri ja ka Konsistooriumi osalise koosoleku protokoll 14.02.1941.
[105] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Viks Konsistooriumile 30.04.1938.

[106] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Konsistooriumi koosoleku protokoll 18.05.1938.
[107] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Politseivalitsus Konsistooriumile 27.06.1938.
[108] EELKKA sari 11 säilik 672 Valter Viks. – Politseivalitsus Konsistooriumile 25.11.1939.
[109] Rein Marandi. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937 I Legaalne periood (1929-1934). Studia Baltica Stockholmiensia 6 Uppsala 1991, lk. 150.
[110] Rein Marandi. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937 I Legaalne periood (1929-1934). Studia Baltica Stockholmiensia 6 Uppsala 1991, lk. 423.
[111] ERA f. 852, n. 1, s. 190. Reinhold Uhke ülekuulamisprotokoll 15.03.1934.
ERA f. 852, n. 1, s. 190. Reinhold Uhke ülekuulamisprotokoll 28.03.1934.
[112] ERA f. 852, n. 1, s. 190. Uhke Ülemjuhatajale 30.05.1934.
[113] ERA f. 852, n. 1, s. 190.
[114] ERA f. 852, n. 1, s. 190. Uhke Ülemjuhatajale 13.07.1934 ja Ülemjuhataja abi Uhkele 20.07.1934.
[115] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Uhke Rahamäele 25.07.1934; ERA f. 852, n. 1, s. 190 – Ülemjuhataja abi Uhkele 24.07.1934.
[116] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi ülemjuhatajale 26.07.1933.
[117] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Tallinna Pauluse koguduse nõukogu esimees Rahamäele 20.07.1934.

[118] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi J. Laidonerile 11.09.1934.
[119] ERA f. 852, n. 1, s. 190, lk 29. Ülemjuhataja abi Rahamäele 19.09.1934.
[120] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi Laidonerile 15.10.1934.
[121] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. - Uhke Rahamäele daatumita.
[122] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi siseministrile 23.11.1934.
[123] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Einbund Rahamäele 08.12.1934.
[124] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi Uhkele ja Untile 14.12.1934.
[125] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Uhke Rahamäele 15.04.1935.

[126] ERA f. 852, n. 1, s. 190, lk 51-55.
[127] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi Eenpalule 15.04.1935.

[128] EELKKA sari 11 säilik 641 Rein Uhke. – Rahamägi Pätsile 20.04.1935.
[129] ERA f. 852, n. 1, s. 923.
[130] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 12p. Isamaaliidu Valgu osakonna juhatuse esimehe Mihkel Lauteri tunnistus 06.03.1936.
[131] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 15. Poliitilise politsei assistendi raport Tallinnas 07.03.1936.
[132] ERA f. 852, n. 1, s. 923. Siseminister Eenpalu otsus 23.03.1936.
[133] ERA f. 852, n. 1, s. 923. Märjamaa koguduse juhatuse protokoll 26.03.1936.
[134] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 32.
[135] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 36.
[136] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 37.
[137] ERA f. 1356, n. 2, s. 2161. Jaan Lääne kaebus Siseministri otsuse peale. – J. Lääne Riigikohtu Administratiiv-osakonnale 23.04.1936.
[138] ERA f. 1356, n. 2, s. 2161. Jaan Lääne kaebus Siseministri otsuse peale. – K. Eenpalu Riigikohtu Administratiiv-osakonnale 30.04.1936.

[139] ERA f. 1356, n. 2, s. 2161. Jaan Lääne kaebus Siseministri otsuse peale. – Kohtuistungi protokoll 05.06.1936.
[140] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 39. Märjamaa koguduse liikmed Eenpalule 07.06.1936.
[141] ERA f. 852, n. 1, s. 923. Märjamaa jaoskonna politseikomissar Lääne-Saare Prefektile 07.10.1936.
[142] ERA f. 852, n. 1, s. 923. J. Lääne Siseministrile 12.12.1936.
[143] ERA f. 852, n. 1, s. 923, lk 46.