Katoliiklik vagadusvool 1970. ja 1980. aastate Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (järg)

Artikkel baseerub 1970. ja 1980. aastate osas Usuteaduslikus Ajakirjas (Saard 2012) ilmunud samasisulisele artiklile ja täpsemad viited allikatele selle perioodi kohta on leitavad sealt. 1990. aastate osas toetun arhiivimaterjalidele ja perioodikale. Eesmärgiks on kirjeldada katoliiklikule vagadusele omaste märkide kasutuselevõtmist luterlikel jumalateenistustel, katoliiklikuks mõtteviisiks määratletud mõtteviisi sündi EELK-s ja selle väljakutset mitte üksi kultuurluterlikule, inimisiku vabadust väärtustavale identiteedile, vaid ka akadeemilise teoloogia vabadusele.

Luterlaste vaatenurk Rooma-Katoliku Kirikule hakkas üldiselt muutuma pärast Vatikani teist kirikukogu, sest selle uuendusmeelset orientatsiooni üldiselt tervitati ning julgemad hakkasid isegi rääkima visioonist, mille kohaselt pidi luterlus pöörduma kunagi tagasi Rooma kiriku rüppe. 1970. aastate noorema põlvkonna vaimulikkonna hulgas hakkas sündima pilt ülemaailmsest kristlusest. 1970. aastate alguses võib täheldada ka huvi tõusu kõrgkiriklik-katoliikliku ametiriietuse ja ka katoliikliku teadusfilosoofia ehk uusskolastilise uustomismi vastu. Eesti luterlaste esimesed kontaktid katoliku kirikuga Leedus said teoks samal ajal. Näiteks Einar Laignal 1972. a, siis kui ta oli teoloogiaõpingute käigus jõudnud teoreetilise katoliikluseni, et „Jeesus ei rajanud Peetrusele mitte kirikuid, vaid Kiriku".

1972. a tuli Peterburist krüptojesuiitlik õigeusupreester Valeri Smirnov (Isa Mark) Tallinna, et otsida EELK Konsistooriumi kaudu eesti vaimulike hulgast nn „lootustandvaid inimesi, kelle abil võis üldkristluses olevaid sakraalseid varaallikaid ka luterlikus kirikus kasutusele võtta". Isa Mark oli Vladimir Solovjovi[1] liini jätkaja Vene Õigeusu Kirikus. Peapiiskop Alfred Toomingalt saadud kontaktide abil tutvus ta ka Laignaga, viis ta Leetu ja tutvustas kaputsiini munkpreester Isa Stanislausele (Algirdas M. Dobrovolskis [1918–2005]), kes õpetas askeetikat. 2. septembril 1973 võeti Laigna Paberžes vastu Rooma-Katoliku Kiriku liikmeks ja suunati Isa Stanislause soovitusel õppima moraaliteoloogia professori Pranas Račiunase (1899–1987) juhitavasse Leedu põrandaalusesse preestrite seminari. Samal aastal määras konsistoorium Laigna 1. oktoobrist alates teenima ka Märjamaa kogudust.

Laigna eesmärgiks sai nihutada armulaud ka luterliku jumalateenistuse tsentrumisse, et kasvatada koguduseliikmetes austavamat suhtumist altarisse ja vältida ühekülgset protestantlikku arusaama, mille kohaselt on jutlus sakramendist tähtsam, sõna olulisem teost. Järgmisel aastal olid kõik jumalateenistused Märjamaal välja kuulutatud armulauateenistustena. Kasutusele tulid ka katoliiklikud eksortsistlikud palved. 1975. a esimesel advendil pühitses peapiiskop Tooming Märjamaa kirikus uue vastvalminud altarimaali, mis oli sisult katoliiklik. Kolmainsuse kõrval kujutati sellel ka apostleid Peetrust ja Paulust, kes sümboliseerisid „Kiriku apostellikkust ja järjepidevust". Kahel pool apostlite taga olid kirikuisad ja pühakud „kui Kiriku pühitsusjõu elavad tunnistajad". All keskel kirikuhoone ees oli valge liilia kui „Kiriku Ema ja Jumalasünnitaja Neitsi Maarja sümbol". Väärtustades „Kirikut kui õndsustvahendavat Ihu", rääkis Laigna kogudusele pühakute elulugusid, rõhutas pihi ja armulaua asendamatust ning toonitas, et väljaspool Kirikut ei ole õndsust. 1976. a oli ta sisse viinud laupäevased varahommikused armulaualiturgiad, kus jutlust ei peetud. Kiriku välisukse juurde paigutas Laigna krutsifiksi, mille ees võisid koguduseliikmed kirikusse sisenedes ja väljudes kummarduse teha. Jumalateenistuste vaimsuse tõstmiseks oli ta laupäevaõhtuti hakanud kirikus palvetama ja laulma.

1977. a õppis Laigna Leedu preestrite seminaris, kuid jätkas ka Märjamaa koguduse teenimist, toonitades paastuaja reedeõhtuste jumalateenistuste olulisust, kus jutluse asemel loeti Kristuse kannatusetee vaatlusi, 14 peatust. Nii oli koguduses toimitud juba 1974. a-st. 16. augustil 1978 pühitses piiskop Vincentas Sladkevičiause (1920–2000) Laigna diakoniks. Teda hakkas üha rohkem häirima teoloogiliste formuleeringute ebakonkreetsus ja vastuolulisus EELK-s. Põhjuseks oli moraaliteoloogia ja kanoonilise õiguse puudumine.

1978. aasta katoliiklik sakramentaalteoloogiline deklaratsioon

1978. a kevadel esitas grupp luterluse katoliiklikke juuri ja armulauakesksust toonitavaid vaimulikke sakramentaalteoloogilise deklaratsiooni, mille oli põhilises osas koostanud Avinurme ja Tudulinna koguduste aseõpetaja Kalle Lindi. Tõenäoliselt toimus see 14. märtsil, kui põhiettekannet pidas Villu Jürjo katoliikliku teoloogi Hans Küngi käsitluse kohta kristluse olemusest. 21. märtsil 1978 esitas Lüganuse õpetaja Einar Soone instituudi vestlusõhtul „Teoloogilise Seletuse", mis oli mõeldud ärgitama diskussiooni kiriku usutunnistuskirjade teemal. „Teoloogilises Seletuses" räägiti pihi vastuvõtmisest ja absolutsioonist, sakramentidest laiemas mõttes (abielu), ja kasutati mõisteid „Pühim Altarisakrament" ning „Püha Kirik", mille õpetus on rajatud „alustele" (kaanon, kolm oikumeenilist usutunnistust, oikumeeniliste kontsiilide otsused, kirikuisadelt pärandatud apostlilik traditsioon). Rühm noorema põlvkonna vaimulikke otsis Soone sõnul liturgilist korrektsust, kiriku ja ameti mõiste täpsust ning moraaliteoloogilist selgust, aga koges luterlikku jumalateenistust tõenäoliselt ka tseremooniavaesena ehk liturgiliselt mitte kõige korrektsemana. Ja üks, millega seda pisutki rikastada, oli ristimärgiga iseenda õnnistamine kirikusse sisenemisel ja väljumisel ning armulauda vastu võttes.

Ristimärk oli kiriklikkust sümboliseeriv märk, mis tähendas enamat kui vaid pelgalt luterliku kombekultuuri osa. Reformatsioonist alates oli ristimärkide üleliigsusest püütud aga vabaneda. Ka Lutheri Väikese Katekismuse hilisemates väljaannetes eemaldati hommiku- ja õhtupalve juures olnud viide sellele. Pärast II maailmasõda välja antud katekismusekirjanduses asendati ristimärgiga iseenda õnnistamine lihtsalt käte palveks ristamisega. Algtekstile truu väljaanne ilmus Saksamaal uuesti alles 1930. a. Lutheri Väikese Katekismuse originaalile vastav eestikeelne tõlge ilmus 1935. a, mille tõlkis Harald Põld ja eessõna kirjutas piiskop Hugo B. Rahamägi. Piiskopi ja kirikuvalitsuse heaks kiidetud tõlge pidi saama edaspidi normatiivseks. Kuid nii siiski ei läinud. 1939. a ilmunud katekismusest oli ristimärgiga iseenda õnnistamisest taaskord loobutud. Uuesti ilmus ristimärk eestikeelsesse katekismusesse tagasi alles 1979. a.

Katoliiklikud elemendid luterlikel armulauateenistustel

6. detsembril 1979 määrati Kalle Lindi pooleaastase katseajaga Viru-Nigula ja Kunda koguduste õpetajaks. Sellesse ajavahemikku jäi kanoonilisse õigusesse süüvimine ja selle kohandamine oma isiklikku ellu. Jumalateenistustel hakkasid ilmnema uued liturgilised elemendid, armulaua järel jõi Lindi karika tühjaks, armulaua jagamise ajal seisid inimesed pinkides püsti ja löödi kirikukella, altari kõrval seinas olevas nišis oli Neitsi Maarja pilt, mille ees põlesid küünlad.

Kellalöömist armulaua ajal põhjendas Lindi hetke pühalikkust eriti rõhutava lisatalitusena. Konsistooriumi revisjonikomisjoni liige Otto Tallinn revideeris detsembris Viru-Nigula kogudust ja koostas akti, milles märgiti vigadena ära: ristilöömised, enda armulauale võtmised, karika tühjaks joomised seljaga koguduse poole seistes. Lindi vabastati 21. oktoobril 1981 koguduseõpetaja kohalt. Ta asus koostama kiriklikku dogmaatikat ja liturgikat (Lindi 1985, 1987). Koos Laigna ja Illar Hallastega tõlkis ta 1983. a-ks Heribert Jone (1885–1967) moraaliteoloogia (Jone 1941), mille kaks eksemplari oli Hallaste 1979. a Leedust kingitusena kaasa saanud. Eesmärk oli levitada moraaliteoloogiat luterlike vaimulike hulgas.

Roomast saadud loal pühitses uniaatide piiskop (vladõka) Pavel Vassiliki koostöös leedukatega Laigna 31. detsembril 1980 Lvivis idariituse preestriks ja talle anti ka lääneriituse eriluba koos loaga olla edasi luterlikus kirikus. Ta alustas piiskop Pranas Račiunase abipreestrina tööd Alytuses, jätkates tööd ka EELK-s ja saades magistritöö kirjutamiseks konsistooriumist stipendiumit. „Constantinus Suur ja Milaano 313. a edikt" esitati teaduskonnakogule Usuteaduse Instituudi 35. aastapäevaks (22.9.1981). Ta juhtis korduvalt vaimulike tähelepanu nn praktilistele küsimustele. Teda riivas viis, kuidas konsistooriumis, ja kirikus üldse, hoiti armulauaoblaate. Et vaimulikel puudus pieteet armulauariistade ja -tekstiilide suhtes. Talle astus vastu Elmar Salumaa, kes oma „poleemilises ettekandes"[2] oli esitanud küsimusi ja seisukohti, milliseis mingil juhul ei tohtinud katoliiklusele järeleandmisi teha. Ta juhtis ka peapiiskopi tähelepanu sellele, et Laigna püüdis noori juhtida Tallinna katoliku kogudusse, lõhkudes nii EELK-d seestpoolt.

Salumaa kirjal polnud oodatud tulemust. Laigna määrati 15. detsembril 1981 Ambla koguduse õpetajaks tingimusel, et ta peab jumalateenistusi luterlikus kirikus kehtiva korra alusel. Tema esimene tähelepanek Amblas oli, et armulaual käis „armetult vähe" inimesi, mis näitas, et kas koguduseliikmetel polnud aimugi armulauast, või oli „armulaud ise ilma vajaliku väeta ja mõjuta". 1983. a-ks oli Amblasse tekkinud väike grupp sagedamalt armulaual käijaid. Armulauda jagas Laigna sel ajal ka juba alaealistele lastele.

Salumaa ja Toomas Pauli hinnangul oli Laigna magistritöö pigem ajaloofilosoofiline traktaat. Salumaa hinnangul oli Laignal juba enne uurimistöö kirjutamist kiriklik kontseptsioon valmis. Laigna kui evangeelse teoloogi kirikukäsitlus oli puhtaimal kujul roomakatoliiklik, millist ta esitas kui ainuõiget. Kirik – see on eelkõige püha ning puutumatu institutsioon, mida iseloomustatakse kui „tsentraliseeritud juhtimisega hierarhilist institutsiooni", mis olevat seda Laigna väitel olnud kõige varajasemast algkristlusest saadik, kuna „vaimse ja nähtava autoritaarse vahel varane kristlus vahet ei teinud" ja „Püha Vaim ilmutas ennast just institutsionaalses korras". Kõik need laused oleksid Salumaa hinnangul sobinud konservatiivsesse roomakatoliku dogmaatika õpikusse. „See on 156 lehekülge vastutustundet(ut) pilamist meie kiriku ja tema teoloogia aadressil!" võttis Salumaa asja kokku. Ja Laignal ei lubatud tööd kaitsta. Ta lahkus luterliku kiriku teenistusest siiski alles kahe aasta pärast, 12. märtsil 1984.

Ristimärk „pinnuks silmis"

Laigna lahkumine EELK-st oleks kirikusse võinud tuua mõnetise rahu. Kalle Lindi ja Illar Hallaste hoidsid pinget siiski endiselt üleval. Eriti muretses Hallaste „katoliseerivate tendentside" pärast Torma koguduse endine õpetaja Jaan Muru. Katoliseerivaks tendentsiks pidas Muru eriti ristimärgi tarvitamist, mille Hallaste oli enda jaoks avastanud 1978. a leeris, kus tal oli võimalus kasutada 1935. a ilmunud Lutheri Väikest Katekismust. Aga Hallaste tunnistas ka oma austavast suhtumisest katoliku kirikusse, sest ta oli näinud, mida katoliiklus oli suutnud Leedus, „kus 90% kõigist lastest ristitakse, 80% abieludest laulatatakse ja aastas on armulaualisi 700–800% ristitute (!) arvust. /.../ Veel rohkem aga üllatas see, et armulaualisi oli üle 50-ne. Üks teine ametivend oli vapustatud sellest, kui nägi Kaunase katedraalis korraga umbes 1000 leerilast. /.../ kui hakata mõtlema, et see ületab umbes kahekordselt terves Eestis aasta jooksul konfirmeeritavate noorte arvu, siis kerkib paratamatult küsimus, millest on tingitud nii suur usuline langus ja leigus meie rahva juures. /.../ praktikas püüdlen selle poole, et kasutada oma kogudusetöös kõiki neid rikkusi, mida pakub meile pikaajaline luterlik traditsioon".[3]

Hallastel olid aga veelgi kaugemaleminevamad plaanid, eriti pärast Leedus käiku. „Meie Kiriku püüe ajaloo jooksul on olnud püha lihtsuse poole, Teie näite otsivat tegevust /.../ meie pühi, lihtsaid sakramente ei tule keerulisemaks teha /.../ Teie ilmute (koguduse ette) käärkambrist, mingist pühast saladusest, ja räägite pühade saladuste valitsemist. See on katoliseeriv joon. Ja katoliseerivale meie usus ei tule osutada nii suurt tähelepanu nagu Teie osutate. Rist kiriku pargis, kiriku peaukse all võib olla, aga väike krutsifiks suure risti küljes ei ole enam oluline. Selle koht on südames. Ja kavatsetav Maarja kuju püstitamine kirikuparki, see eeldab ka risti ettelöömise elustamist," muretses Muru, ja palus tulevaste protestide ennetamiseks, taoliste muudatuste tegemiseks nõu pidada peapiiskopiga.[4]

„Maarja kuju ülespanemine ei saa olla seotud katoliiklusega, sest nii nagu me ei saa Jeesust pidada katoliiklaseks, nii ei saa me seda öelda ka Tema ema kohta," põhjendas Hallaste. Neitsi Maarja puitskulptuur saadi Leedust kingitusena ja paigutati kirikuaeda, kus see tänaseni alles on. Hallaste jätkas tööd kanoonilise õiguse vallas. Et pisutki täita vaimulikkonna teadmistes valitsevat teadmatust katoliiklikus kirikuõiguses, valmistas ta 1985. a-ks Hugo Schwendenweini (s 1926) koostatud katoliiklikust kirikuõigusest Das Neue Kirchenrecht (1983) 131-leheküljelise kokkuvõtte, millest tehti viis eksemplari.[5]

„Kirikliku dogmaatika alused" ja „Teekond Allikale"

Peapiiskop Hargi otsusel ennistati Kalle Lindi uuesti vaimulikuametisse ja määrati 17. oktoobril 1985 Põltsamaa kogudusse Herbert Kuurme käsutusse. Lindi jäi Põltsamaale 1986. a veebruari lõpuni. Sel perioodil koostas ta 218-leheküljelise kirikliku askeetika, mis oli sisult katoliiklik: „/.../ tuleks rääkida ka euharistiast kui Kristuse pidevast kohalolekust. Kristus on sakramendis pidevalt jääv, ka väljaspool jumalateenistust. Au, et meie hulgas viibib euharistlik Jumal, seab meie ette ka kohustuse: meil tuleb teda austada ning kummardada. Terve rida pühakuid polnud asjatult agarad sakramendi külastajad. Sakramendi külastamise hoolikus või hoolimatus annavad kaunis kindla võimaluse otsustada sisemise tervise või haiguse üle. See, et külastamine Eestimaal on pea võimatu (kirikud pole avatud ja ainult vähestes on sakrament välja pandud, on üsnagi kõnekas fakt)" (Lindi 1986, 9).

Teravdatud tähelepanu alla aga sattus ta seekord 1984. a-ks koostatud 281-leheküljelise dogmaatika õpiku pärast. „Kirikliku dogmaatika alused" oli pühendatud Elmar Salumaale ja Usuteaduse Instituudile. Villu Jürjo kirjutas sellele saatesõna ja toonitas vajadust pöörduda reformatsiooni sünnitatud usulisest ükskõiksusest kirikliku usu absoluutsusenõudesse. Konsistoorium keelas õpiku kasutamise instituudis. „Kiriklik dogmaatika" sisaldas tõepoolest luterlikule dogmaatikale võõraid peatükke marioloogiast ja seitsmest üldkiriklikust sakramendist. Pealegi valmis Salumaa dogmaatika õpik „Dogmaatika märksõnades" samuti 1984. a-ks.

Järgmisel aastal sai Lindi valmis „Kirikliku liturgika alused" käsikirja. Samal aastal koostas ka Andres Põder luterlike koguduste tarbeks ülevaate kristliku kiriku kirikuõpetuse alustest „Teekond Allikale". Põder lähtus katoliiklikust hierarholoogiast ja ametiteoloogilisest tsentrismist, toonitades luterlike vaimulike kui preestrite ehk Jumala vahendajate rolli koguduseliikmete jaoks, sooviga veenda lugejaid Eestis tegutsevate vabakoguduste mittekatoolses kiriklikkuses. Samas kutsus ta neid pöörduma katoolsesse (eestlaste jaoks kõige sobivamalt) luterlikku kirikusse. Põder kutsus luterlasi loobuma mittekatoolsest piiblitõlgendusest, eriti evangeelses piibliteoloogias pikalt mõju avaldanud Rudolf Bultmanni (1884–1976) demütologiseerimismeetodist, mis seadis ohtu katoolsed usudogmad – „Kristuse neitsistsünni ja ülestõusmise". Kogu luterlikule kirikule Eestis pakkus Põder eeskujuks Leedu katoliiklaste nn sakramentaalset liikumist, mis oli sealse usuelu „võimsa kasvu" allikas, rääkis armulauaelementide katoliiklikust olemuslikust muutumisest ja kutsus üldpihi kõrval väärtustama katoliiklikku, pihiisadele sooritatavat erapihti.

1987. a lõpul hakkas mitteametlikult ilmuma ajakiri Karikas, mida toimetas Lindi. Lugejatele vahendati tõlkeid, palveid, jutlusi, Leedu kristluse ajalugu, pühakute hagiograafiaid, uudiseid katoliiklikust maailmast ja kirikust. Kaastööd ajakirjale tegi luteri kiriku tegevvaimulikuna Villu Jürjo. Lindi liitus lõpuks katoliku kiriku kui Emakirikuga ja palus ennast 20. mail 1994 välja arvata EELK liikmeskonnast.

Katoliikliku vagadusvoolu uued esindajad 1990. aastate EELK-s

Peamiselt Rooma kiriku kanoonilisele õigusele orienteeritud „krüptokatoliiklik" mõttevool oli vaimuliku Peeter Kalduri hinnangul muutunud 1990. aastate keskel noorema põlvkonna vaimulike hulgas rohkearvulisimaks vooluks (Kaldur 1996, 40). Kui rohkearvuline see vool siiski oli, selle kohta puudub senini veel kvantitatiivne ja kvalitatiivne uurimus.

Osa uue põlvkonna vaimulikest avastas katoliikliku spirituaalsuse eneseotsingute käigus, aga ka kontaktide kaudu katoliiklastega Leedus, eriti suhetest kaputsiinlasest munkpreester Isa Stanislausega, kellest kujunes aastate jooksul omamoodi luteri vaimulike mentor. Näiteks Emmaste ja Käina koguduste vaimulik Urmas Nagel sai Isa Stanislauselt õpetust pihi ja palve kohta ning kingituseks kaasa mõned kaasulad. Hiljem tellis ta ka mõned stoolad. Albat kandis Nagel juba 1992. a-st[6] – aasta varem, kui alba, vöö, stoola ja kaasula kandmine EELK-s ametiriietuse seadlusega ametlikult lubati. Pihilkäimise traditsioon pidi kirikus muutuma sagedaseks enesestmõistetavuseks.[7] „Pean vajalikuks erapihi kui vajaliku armuvahendi taastamise. Sellest ollakse ju meie kirikus üsna võõrdunud."[8] Nagel jätkas erapihi kui kristlaseks olemise juurutamist hiljem ka Räpinas.[9]

Leedust saadud eeskujude ja mõjutuste kõrvale astusid uue mõjutegurina palverännakute nime all korraldatud turismireisid Taizésse Prantsusmaal. Seal õpitud meditatiivne palvus-laulmisviis sünnitas Eesti luterlikes kogudustes meditatiivse palvusliikumise. Üks esimesi – kui mitte üldse esimene – Taizé-palvusteenistustele EELK-s aluse pannud vaimulikest oli Nagel, kes kasutas Emmastes Taizé laule ka pühapäevastel jumalateenistustel armulaua jagamise ajal. Et liikumisel oli Hiiumaaga oma eriline suhe, kinnitab seik, et Taizé vennad Matthew ja Andrei külastasid Tartule lisaks 15. veebruaril 2001 ka Hiiumaad, ja Kärdlas viidi läbi kõigile saare kristlastele suunatud spetsiaalne Taizé-palvus.[10]

Urmas Nagel tõi EELK-s esimest korda kasutusele ka väljaspool kirikuruumi toimuva katoliikliku Ristitee protsessiooni. Idee selleks võis tulla vaimulik Villu Jürjo poolt saksa keelest tõlgitud Michel Quoist'i „Herr, da bin ich" palvetest, mis ilmusid 1993. a trükis (Quoist 1993). Esimene Ristitee toimus Suurel Reedel 1994 Käinas.[11] „Pidasin oluliseks, et palvetab terviklik inimene, nii tema vaim, hing, kui ka ihu. Ristiteel palvetab kristlane kogu oma füüsisega kehakeeles. Ristitee Käinas toimus Taizé-laulude ja palvetega (Michel Quoist, Fanny de Sivers). Katoliiklik palvepärand on rikas, ja pole põhjust, et nendega mitte luterlaste lauda rikastada."[12] Ometi ei kirjutanud ta ristiteest kui niivõrd ülevast sõnakestki oma aastaaruannetes enne 1998. a-t. Nagel jätkas ristitee praktikat 2002. a-st alates ka Räpinas.[13] „See on muutunud siinkandis traditsiooniks, mida koguduse liikmed ootavad. Olen igal aastal saanud kinnitust sellele, et meie koguduseliikmed on olnud palju altimad uute palvevormide ja liturgiliste uuenduste suhtes, kui sageli vaimulikud seda arvavad. Kui on midagi toimunud teistmoodi, siis oleme alati ka koguduseliikmetega selle tähendusest ja olemusest vestelnud."[14]

1990. aastate põlvkonna kõige katoliiklikumaks vaimulikuks kujunes aga Enn Auksmann, kes sai kaudseid mõjutusi oma spirituaalsel arenguteel juba preester Laignalt. Laigna ei pea Auksmanni oma pärisõpilaseks, sest viimase mittetraditsiooniline liturgiline kehakeel on õpitud Isa Stanislauselt.[15] Laigna kaudsest mõjust tunnistab mõneti seik, et oma Hiiumaa-perioodi alguses kutsus Auksmann teda 18. oktoobril 1998 jutlustama Pühalepa ja Reigi kirikutesse.[16] Preester Laigna jutlustamised Pühalepas ja Reigis jättis õpetaja (preester) Auksmann koguduste aastaaruandes hiljem märkimata, vaikides selle jumalateenistusliku elu sündmuse maha.[17]

Oma vaimulikuteed 1992. a Jõelähtme koguduses alustanud Auksmann hakkas katoliiklikule vagaduslaadile omaselt toonitama kõigepealt erapihi olulisust.[18] Aga ka liturgia- ja armulauakesksust. „Peamine palve on enamuse koguduseliikmete vähene hoolimine jumalateenistustest ja Pühast Armulauast."[19] Ta viis sisse armulauaga jumalateenistused kõigil pühapäevadel ja äripäevadelgi, ning korraldas esimese jõuluöö „püha jumalateenistuse", mida ta oma Paide perioodi alguses 1994. a nimetas „jõuluöö missaks"[20]. „Ilmselt inimesed vajavad märksa enam taolisi mõjuvaid sündmusi kui protestantluses on tavaks arvata! /.../ Jõelähtme koguduses on selja taha jäetud see ajajärk, mil arvati, et armulaual tuleb ja tohib käia vaid 1–2 korda aastas."[21] 1995. a-st hakkas Auksmann Paides laupäeviti pidama vespreid „praeguse rooma breviaari" järgi.[22] Rooma breviaari järgi vesprite pidamist jätkas ta hiljem ka Hiiumaal, Kärdlas.[23] Uue mõistena ilmus armulauaga jumalateenistuse asemele kirikuteadetesse „missa" ja teated erapihi võimalikkusest.[24]

„Koguduseliikmed Pühalepas on tundnud viimasel ajal huvi pihi vastu ja avaldanud ilma igasuguse õpetajapoolse suunamiseta arvamust, et kirikus võiks taastada pihitooli, mis oli seal olemas ja tarvitusel veel 19. sajandil, aga on nüüdseks kõrvaldatud."[25] Pihitooli idee ei sündinud siiski mitte 19. saj kirikus väidetavalt kasutusel olnud pihitoolist, vaid ühe koguduseliikme ideest, kes oli seda näinud ühes ladina-ameerika teleseriaalis.[26] Oma unistuse viis Auksmann ellu alles 2011. a sügisel, Pärnu Eliisabeti kirikus.[27]

Auksmanni jumalateenistuslikud rõhuasetused ei jäänud märkamatuks. Pärast tema lahkumist Paidest, kirjutas uus koguduseõpetaja Lea Heinaste: „kes suutsid harjuda, olid juba harjunud. Kes ei, jäi koguduse elust eemale. /.../ Küsimused tekkisid, kui jumalateenistusi hakati pidama Auksmanni lahkumise järel Agendas ettenähtud korra järgi."[28] Kärdla koguduse 1999. a visitatsiooni kokkuvõttes märkis peapiiskop Kiivit, et „liturgiliste uuenduste puhul olen ma konservatiivsem, et põhijumalateenistuse kord säiliks küllaltki muutmatuna, aga selle kõrval on küllalt võimalusi hoopis uute vormide kasutamiseks".[29] Niisiis võis, ja oli lubatud, ka eksperimenteerida.

Kohalikus ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal joonistus välja Auksmanni katoliiklusele kalduv profiil ka nende silmis, kes kirikutes ei käinud. Neis toonitati tema preesterlust, eriti pärast seda, kui Saarte praostkonna praosti kohusetäitjaks sai Veiko Vihuri, ja kõiki praostkonna õpetajaid tituleeriti sõnalises aastaaruandes esimest korda „preestrid (õpetajad)".[30] Ennast preestriks tituleeris siiski ainult Auksmann.[31] „Mehed on kodude, perekondade preestrid", kes kannavad vastutust ja toovad ohvreid – mees ohverdab iseennast, oma aega ja energiat. „Piibel võrdleb meest Kristusega, kes ohverdas end koguduse eest."[32] Kui jutt on preesterlusest, sugude jumalanäolisusest ja sugudevahelisest hierarhiast, siis pole ühiskeele leidmine konservatiivide ridades keeruline, ka siis mitte, kui tegemist on baptistidega[33], kelle koosolekul ta preester-mehest kui ohverdajast kuulutas. Ta ei varjanud ka oma marioloogilisi vaateid[34] ja juhindus koguduseliikmete moraalse elu hindamisel kanoonilisest õigusest ja moraaliteoloogiast.[35] Ta toimis sakramendi- ja altarikeskselt, teatades ilmalikus ajalehes, et ülestõusmispüha eelõhtu missal Pühalepa kirikus võisid armulauast osa saada ainult need ristitud inimesed, kes „tunnistavad kiriku õpetust Kristuse tõelisest kohalolekust armulaualeivas ja -veinis".[36] Ta kas ei tundnud või keeldus pastoraalsest praktikast, et usus nõrkade puhul usub kirik nende eest.

2006. a sügisest viis Auksmann Pärnu Eliisabeti kirikus sisse missad igal pühapäeval kell 10 ja 18, teisipäeval kell 18, kolmapäeval kell 18.30, neljapäeval kell 18 ja reedel kell 9. See pidi olema meetodiks, mis pidi kasvatama koguduseliikmete jumalateenistuslikku ja sakramentaalset vagadust. „Kurvastav on see, et vahel tundub, et seda piibellikku, üldkiriklikku ja ka väga luterlikku põhimõtet ei jaga meie kirikus sugugi mitte kõik – ja isegi kiriku juhtkonna tasemel tundub olevat tähtsamat, kui Sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Seega näeme ühe meie ees seisva olulise ülesandena ka palvetamist meeleparanduse ja ärkamise pärast kogu meie kirikus."[37] „[S]est tundub, et suurel määral on meie koguduseliikmete usuvõõruses ja rahva kirikukauguses süüdi „akadeemilisest usuteadusest" inspireeritud targutamine, mis on viimase saja aasta jooksul täitnud paljud kantslid ja tühjendanud paljud kirikud – selle vastu on vaja midagi tõsiselt ette võtta. See ei tähenda akadeemilise teoloogia alahindamist, vaid selle mõistmist ja tarvitamist mitte jutlustaja eneseteostuse, vaid inimeste hingede päästmise nimel. Paraku võib vahel tekkida ka tunne, et mida enam vaimulik süveneb Pühakirja ja vana kiriku vaimulikesse rikkustesse, seda enam tunneb ta end valge varesena ametivendade keskel ja kirikuvalitsuse silmis."[38] Akadeemilist teoloogiat ründav toon on sama kihvtine nagu paar aastat varem Eesti ühiskonnas aktiivse ja vihase ateismi aadressil väljaöeldu.[39]

Ka viimastel aastatel luterlike konservatiivide autoriteediks tõusnud paavst Benedictus XVI (Ratzinger) kirjutistes (eriti johanneslikus Jeesus-käsitluses) rõhutatakse, et, Piibli ajaloolist dimensiooni küll täielikult salgamata, tuleb kõik siiski allutada „usu hermeneutikale" (kirikuisadele), et sel teel saavutada eksegeetika muutumine uuesti puhtteoloogiliseks teadusharuks, mis alles siis sobiks vaimuliku identiteedi konstrueerimiseks. Teisiti öeldes tuleb kirikul oma õpetustega ohjata ajaloolis-kriitilist piibliseletust nagu üldse igasugust teoloogilist uurimist.

Katoliikliku konservatiivse mõtteviisi aktsepteerijad sooviksid kiriku vabastamist akadeemilise teoloogia orjusest. Nende protestis kõlab 19. saj anglo-katoliikliku Oxfordi-liikumise hääletoon. Alan Richardsoni hinnangul ei julgenud Oxfordi-liikumine kohata mandri-euroopalikku (Tübingeni koolkond) skeptilist ratsionalismi. Liikumises osalenud vaimulikud otsisid uute väljakutsete eest pigem varjupaika ja turvalisust eksimatu dogmatismi autoriteetsusest.

Pärnu praostkonna Saarde koguduse preester Arved Ollino, kes pidas oma praosti eeskujul 2012. a regulaarselt nädalasiseseid missasid, 75% kordadel üksinda, kirjutab oma 2012. a sõnalises aruandes: „Julgen arvata, et inimesed ei otsi kirikust, ega oota kirikult enam hariduslikku valgustust ega kultuurilist elamust, vaid väga sügavate väärtuste nähtavaks elamist. Arvan, et suure osa ühiskonna üksikisikutest ootab kirikult Kirikuks olemist. Kiriku, milles ei maksa inimlikud arvamused ja väärtushinnangud, vaid milles selge lihtsusega valitseb Kristuse kesksus. Protestantism aga ei suuda tagada eelnimetatud Kirikuks olemise tingimust. Arvan, et eesti rahva rahvana püsimajäämise huvides, peab EELK hülgama protestantismi ja paluma end vastu võtta üleilmsesse Kirikusse, millest on meie rahvas vägivaldselt, võõrvõimude poolt lahutatud. See on minu igapäevane igatsus ja palve." Et taolised hääletoonid kõlavad täna Saardest, kus selle koguduse kunagine vaimulik Elmar Salumaa, evangeeliumist ja selle suktsessioonist (viva vox evangelii) lähtudes, vastandus 1970. ja 1980. aastatel katoliiklikust dogmaatikast ja eklesioloogiast laenatud õpetustele ning sakramendiliikumisele EELK-s, on tõeline ajalooline iroonia.

Kokkuvõte

Katoliiklik vagaduslaad sai luterliku kiriku noorema põlvkonna vaimulikeringis alguse 1970. aastate alguses. Esiteks ajendasid seda liturgilise korrektsuse ja moraaliteoloogilise selguse otsingud ning kirikuelu depressiivne areng, mille üheks väljenduseks oli koguduseliikmete loid ja vähene armulauasakramendist osavõtt. Kirikliku identiteedi seisukohalt oli oluline üldkiriklikkuse ja pietistliku sektantluse vastandumine – eesmärgiga Leedu kiriku eeskujul välja paista kiriklikumana. Kaudselt rääkisid kaasa Vatikani teise kirikukoguga kaasnenud uued oikumeenilised suundumused. Kõik kokku innustas katoliikliku vagaduslaadi esindajaid praktiseerima luterlikus kirikus nn sakramendiliikumist, milles väärtustati Püha Neitsi Maarja austamist, igapühapäevast armulauaga jumalateenistust (missat), suuremat austust armulauaelementide ja -riistade vastu, ristimärgiga iseenda avalikku õnnistamist ja krutsifikside paigutamist kirikuruumis selliselt, et koguduseliikmetel sündis austuse osutamiseks vahetum kontakt.

1970. ja 1980. aastate katoliikliku vagadusvoolu esindajatest EELK-s jõudsid Einar Laigna (Märjamaal) ja Kalle Lindi (Viru-Nigulas) jumalateenistuslikus liturgias katoliiklikust sakraalliturgiast võetud elementide praktiseerimiseni. Laigna jõudis Märjamaal ka luterliku kirikuruumi katoliseerimises teistest kaugemale. Illar Hallaste piirdus üksnes Neitsi Maarja puuskulptuuri paigutamisega Torma kirikuaeda. Katoliikliku teoloogilise, kirikuõigusliku ja spirituaalse tekstipärandi (kanooniline õigus, moraaliteoloogia, dogmaatika, Ristitee palved) tõlkimisel olid viljakamad Lindi ja Laigna, aga oma panuse andsid ka Hallaste ja Villu Jürjo.

1990. aastatel toitsid katoliikliku vagaduslaadi püsimist EELK-s endiselt mõne uue põlvkonna vaimuliku Leedu kontaktid, aga uue spirituaalse jõuna ka Taizé-vennaskonnalt saadud mõjutused, mis sünnitasid siin meditatiiv-palvelise ja omanäolise palverännaku liikumise. Uue, vabaõhulise palvepraktikaga võeti 1994. a Hiiumaal Käinas kasutusele Suure Reede Ristikäik. Taoliselt on katoliiklikul vagadusvoolul kaudselt sugulus 18. saj pietistliku müstikaga, mille üks tuntumaid esindajaid oli Gerhard Tersteegen (1697–1769), kelle Auserlesene Lebens=Beschreibungen Heiliger Seelen (I–III, 1733–1753) oli ka omas ajas väljakutse luterlikule kirikule. Soovimata küll otseselt reklaamida katoliiklikku vagadust, pidas ta ometi vajalikuks öelda, et katoliku kirikus oli luterlikke vagasid rohkem kui protestantidest luterlaste endi hulgas.

Tegemist on olnud üksikute vaimulike Leedus saadud spirituaalse elamusega ja Isa Stanislause juures omandatud kristianiseerimise tee (piht, armulaud, palve) praktiseerimisega. Sakramendiliikumisega on loodetud saada Kirikuks, loodetud eestlaste usulis-kiriklikku ärkamist – rahva liitumist EELK-ga. Mõnede nagu näiteks Auksmanni puhul on võimalik rääkida demonstratsioonist, oma spiritualiteedi õigsuse „tõestamisest" iseendale ja kogu EELK-le. Teiste puhul on katoliiklik vagadus jäänud oma spiritualiteedi arendamise piiridesse, taotlemata seejuures aktiivset kirikureformi, kuigi ei saa jätta päris märkimata, et EELK on liikunud 2007. a-st alates rohkem mängulisuse ja teatraalsuse poole. Selleks on üle võetud katoliiklikku missaliturgiasse ja ametiõpetusse kuuluvaid mõisteid, kasutusele on tulnud avalikud protsessioonid, palverännud, tabernaaklid, inglitele ja Kristusele peetud missad, millest ei võta osa kogudus. Praktikas on katoliiklik vagadusvool viinud altari- ja sakramendikesksuseni ning ametiteoloogiliste rõhuasetusteni. Piir luterliku armulauakäsitluse ja katoliikliku transsubstantsiatsiooniõpetuse vahel on hakanud luterlikul missal mõnes koguduses hämarduma. Kas tegemist on evangeeliumi suktsessiooniga, ei ole enam selle artikli vastata.

Riho Saard (1961), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuloo dotsent ja EELK liige.


[1] Vene filosoof ja teoloog Vladimir Solovjov (1853–1900) esindas 1883. a ilmunud kirjutises Velikij spor i hristianskaja politika liberaalset ultramontanismi, pidades paavstlust ülemaailmseks autoriteediks. Oma edaspidiseid vaateid kiriku küsimuses ei õnnestunud tal Venemaal avaldada, sest kaotas slavofiilide ja kiriku toetuse. Prantsusmaal ilmunud La Russien et l'Eglise Universelle (1889) pälvis katoliiklike mõtlejate tähelepanu. Koos Sergei Bulgakovi ja Pavel Florenskiga pani Solovjov aluse sofioloogilisele koolkonnale, mis oli saanud mõjutusi saksa idealismist. Ortodoksne mõtteviis transformeerus tugevalt läänepärasemaks.

[2] Salumaa ettekande teksti või märkmeid sellest pole säilinud, või ootab see veel kusagil taasleidmist, aga need mõtted võisid osalt kajastuda 1985. a Robert Kannukese 75. sünnipäevaks ilmunud artiklikogumiku artiklis „Puhta kristluse otsingul": „Seepärast ongi tõeliselt puhta ning ehtsa kristluse otsingul vaja sellest välja lülitada kõik võimalikud, aegade kestel ja teoloogide vastutamatuse tõttu sellesse imbunud ja selle külge kleepunud religioossed elemendid. Tihti püütakse sääraste elementide olemasolu ja koguni nende kultiveerimist õigustada väitega, nagu tähendaksid need mingeid uusi Jumala ilmutusi ja kuuluksid seega tema jätkuva ilmutustegevuse valdkonda. Seda momenti toonitatakse /.../ paraku ka sellises suurkirikus, nagu seda on roomakatoliku kirik, mille käsitluses jumaliku ilmutustegevuse eksklusiivsust vältides kiriklik õpetustraditsioon on asetatud normatiivse ilmutustunnistuse – Pühakirja – tasemele" (Salumaa 2008, 272).

[3] EELKKA Jaan Muru (1900–1987). Kirjavahetus 1983–1984. – I. Hallaste J. Muru 10.08.1983.

[4] EELKKA Jaan Muru (1900–1987). Kirjavahetus 1985. – J. Muru I. Hallastele 06.08.1985.

[5] Illar Hallaste suuline info Riho Saardile 20.01.2012; Kanooniline õigus. Koost I. Hallaste. Tallinn: Juura, 2011.

[6] Telefoniintervjuu Urmas Nageliga 04.04.2013.

[7] EELKKA Saarte praostkonna 1994. aasta sõnalised aruanded. – Käina koguduse 1994. aasta aruanne.

[8] EELKKA Saarte praostkonna 1996. aasta sõnalised aruanded. – Emmaste koguduse 1996. aasta aruanne.

[9] EELKKA Võru praostkonna 2001. aasta sõnalised aruanded. – Räpina koguduse 2001. aasta aruanne.

[10] Hiiu Leht 13.02.2001.

[11] EELKKA Saarte praostkonna 1998. aasta sõnalised aruanded. – Käina koguduse 1998. aasta aruanne.

[12] Telefoniintervjuu Urmas Nageliga 04.04.2013.

[13] EELKKA Võru praostkonna 2002. aasta sõnalised aruanded. – Räpina koguduse 2002. aasta aruanne.

[14] EELKKA Võru praostkonna 2003. aasta sõnalised aruanded. – Räpina koguduse 2003. aasta aruanne.

[15] Einar Laigna e-kiri Riho Saardile 05.04.2013.

[16] Hiiu Leht 18.10.1998.

[17] EELKKA Saarte praostkonna 1998. aasta sõnalised aruanded. – Pühalepa ja Reigi koguduste 1998. aasta aruanded.

[18] EELKKA Ida-Harju praostkonna 1993. aasta sõnalised aruanded. – Jõelähtme koguduse 1993. aasta aruanne.

[19] EELKKA Ida-Harju praostkonna 1992. aasta sõnalised aruanded. – Jõelähtme koguduse 1992. aasta aruanne.

[20] EELKKA Järva praostkonna 1994. aasta sõnalised aruanded. – Paide koguduse 1994. aasta aruanne.

[21] EELKKA Ida-Harju praostkonna 1993. aasta sõnalised aruanded. – Jõelähtme koguduse 1993. aasta aruanne.

[22] EELKKA Järva praostkonna 1995. aasta sõnalised aruanded. – Paide koguduse 1995. aasta aruanne.

[23] EELKKA Saarte praostkonna 1998. aasta sõnalised aruanded. – Kärdla koguduse 1998. aasta aruanne.

[24] Hiiu Leht 17.04.1998.

[25] EELKKA Saarte praostkonna 2000. aasta sõnalised aruanded. – Pühalepa koguduse 2000. aasta aruanne.

[26] Suuline info Antti Leigrilt (Pühalepa koguduse kirikumees) 08.04.2013.

[27] EELKKA Pärnu praostkonna 2011. aasta sõnalised aruanded. – Pärnu Eliisabeti koguduse 2011. aasta aruanne.

[28] EELKKA Järva praostkonna 1998. aasta sõnalised aruanded. – Paide koguduse 1998. aasta aruanne.

[29] EELKKA Kärdla Johannese kogudus. – Kärdla Johannese koguduse visitatsiooni protokoll 02.06.1999.

[30] EELKKA Saarte praostkonna 2001. aasta sõnalised aruanded. – EELK Saarte praostkonna sõnaline aruanne AD MMI.

[31] EELKKA Saarte praostkonna 2001. aasta sõnalised aruanded. – Kärdla koguduse 2001. aasta aruanne.

[32] Hiiu Leht 27.11.2001.

[33] Eesti baptistid nimetavad tuleviku suureks ülesandeks meeste eneseväärikuse taasleidmist, selle abil, mida kristlik apostel Paulus soovitas (1Tm 2:11–15). Selle põhimõtte järjekindlat rakendamist peavad baptistid usklikkoguduse suureks võimaluseks 21. saj. (Tammo 2009, 60.)

[34] Hiiu Leht 16.08.2002.

[35] Hiiu Leht 11.05.2004.

[36] Hiiu Leht 10.04.2004.

[37] EELKKA Pärnu praostkonna 2006. aasta sõnalised aruanded. – Pärnu Eliisabeti koguduse 2006. a aruanne.

[38] EELKKA Pärnu praostkonna 2009. aasta sõnalised aruanded. – Pärnu Eliisabeti koguduse 2009. a aruanne.

[39] EELKKA Pärnu praostkonna 2007. aasta sõnalised aruanded. – Pärnu Eliisabeti 2007. a aruanne.

Kirjandus

Jone, Heribert (1941) Katholische Moraltheologie. Unter besonderer Berücksichtigung des Codex Iuris Canonici sowie des deutschen und schweizerischen Rechtes. Zwölfte Auflage. Wien, Zürich: F. Schöningh.

Kaldur, Peeter (1996) „Eesti ja Eesti Kirik täna teoloogi pilgu läbi" – EELK juubelialbum. Toim E.-J. Pata. EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised IX. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 37–43.

Lindi, Kalle (1985, 1987) Kristliku liturgika alused: 1. osa. Peajumalateenistus (missa). Masinkirjas. Tallinn; 2. osa. Ametitalitused & kirikuaasta. Masinkirjas. Tallinn.

Lindi, Kalle (1986) Kiriklik askeetika. Masinkirjas. Põltsamaa-Tallinn.

Quoist, Michel (1993) Palved ristiteel. Tlk Villu Jürjo. Tallinn.

Saard, Riho (2012) „Katoliiklik vagadusvool 1970. ja 1980. Aastate EELK-s" – Usuteaduslik Ajakiri 1 (63), 36–62.

Salumaa, Elmar (2008) „Puhta kristluse otsingul" – Evangeelium ja eetos. Koost T.-A. Põder. Tartu: Ilmamaa, 2008, 259–273.

Tammo, Joosep (2009) "Pilk tulevikku: otsides liidu tulevikuvisiooni" – Osaduses kasvanud. Kirjutisi Eesti EKB koguduste loost. Koost Ü. Linder ja T. Pilli. Tartu.