Juudid kui rahvas assimilatsiooni ja isolatsiooni vahel

Konverents „Juudid ja kristlased ajaloolises kontekstis ja täna“ 06.05.2009
EELK Usuteaduse Instituut, TALLINN

Euroopa mitmepalgelisi juuri otsides meenub teiste jutustuste hulgas Foiniikia kuninga Agenori tütar, kelle end valgeks sõnniks moondanud Zeus mererannas mängu pealt kaasa võttis ja üle mere ujudes Kreeta saarele tõi. Vahemere idarannikult pärit mütoloogiline neiu andis kreeklaste kaudu nime meie maailmajaole ja koos sellega kultuuriparadigmale, mis on üle 2000 aasta mõjutanud suurt osa maailmast. Europe tõi Zeusile ilmale 3 last, kellest kuulsaim oli Minos.
Kas oli selle mütoloogilise neiu Europe nimekuju taga semiidi sõna õhtu (ereb) või mitte, ei oska ma kindlalt öelda, aga meie oma eesti muistendite romantiline Hämarik esindab samuti naisprintsiipi ja just Õhtumaal on välja kujunenud daamikultus, rüütlikultuur ja võrdõiguslikkus.
Ületaks igasuguse konverentsi mahu püüda vaagida kui palju on semiitide puhul kirjanduse ja kreeklaste puhul lisaks ka kujutava kunsti vahendite kaudu esitatud mehe ja naise vahelist armastust. Igatahes on nende kahe kultuuri mõjud kajastunud Euroopa ja selle kaudu ka Põhja Ameerika ning muu maailma vaimses pärandis ja ka igapäevaelus. Abendland on hakanud endas kandma ja sisaldama semiidi ja helleeni pärandi erilist kooslust mida võib nimetada õhtumaiseks sulamiks.

Tänasel juutide ja kristlaste elu ja püsimist puudutava konverentsi raames tulen nüüd assimileerumise ja isolatsiooni kui püsivate peibutiste ja ohtude teema juurde. Tegelikult huvitun veel kitsamast ja keerulisemast küsimusest, mida ma siinkohal üksnes nimetan ega hakka seda rohkem analüüsima. See on küsimus reaalajaloo ja ajaloo kujutamise vahekorrast. Kuidas on juudid ja kristlased endile mineviku sündmusi ja pidevalt langetatud otsuseid, oma püha ajalugu ja kaitstavaid põhiväärtusi kirja pannud?

Niisugune metoodiliselt raske küsimuseasetus oleks tegelikult tervete uurimisgruppide aastatepikkuse töö ülesanne. Kui me aga püüame teraselt silmas pidada mõnel pool suuremat ja teistes kohtades väiksemat erinevust ajaloo ja selle kirjutamise vahel, siis võime veelgi oma teemat kitsendada ja peatuda mõnel teemakohasel episoodil.


Mõningad varasemat ajalugu kujutavaid näiteid

Jutustus Iisraelist algab Aabrami kutsumisega, seega eraldamisega oma keskkonnast 1Ms 12 kujutatud viisil Jumala juhtimise alla. Seejuures oli inimesepoolseks eelduseks usaldus Jumala vastu. Rändajatel oli kergem kokku hoida kui paiksetel asukatel. Veel 5Ms 26:5 viidatakse isa Aabramile kui rändlevale aramlasele, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana. Siis ka tundes end kuidagi võõrana, nii nagu see on saanud osaks kristlastele rasketel aegadel.
Enda võõrana tundmine on korraga sotsiaalne tõsiasi ja hoiakuline mehhanism. Võõraks olemise pinge lahenemine võib olla ühelt poolt kas oma keskkonda hajumine mingisuguse tajumatu paratamatuse tulemusel, st poolteadliku paratamatusena, või siis hoopis aktiivse soovina. See tee viib aga assimileerumisele. Teiselt poolt võib võõraks olemine laheneda hoopiski oma võõrsuse süvendamise, identiteedi rõhutamise ja isolatsiooniolukorda sattumise läbi. Sellisel juhul võõrsuse tunne süveneb, kuid kogukond säilib. Juudid ja kristlased on korduvalt vastavates olukordades olnud ja pidanud raskeid otsuseid langetama.

Mis on juutluse ja kristluse puhul iseolemise funktsiooniks või ideeks? Kui ei ole ideed, siis on lihtsam ideoloogiliselt või rahvuslikult assimileeruda ja nii on kohati ka juhtunud. Mõningat teavet saame pildist kus Iisrael on leeris Moabi lagendikel. 4Ms 23:1-3 kirjeldatakse küll Bileami käsu peale altarite ehitamist ja ühist ohverdamist koos Baalakiga. Siin saab nähtavaks mittejuudi Bileami poolt juutidele omistatav maailmavaateline nüanss. Kui Bileam on viidanud rahvale kes elab eraldi ega arva ennast paganate hulka, siis on Bileam otsekui valmis kannatama Iisraeliga kui üks õige ohustatud vähemusega: 4Ms 23:9-10:
Mu hing surgu õigete (sirgemeelsete) surma (minu tõlge, R.T)

Inimese kui põrmu (nii ütles enda kohta ka Aabram enda kohta Jumala ees 1Ms 18:27) ja kui tolmukübeme iseolemise mõtet ja üksijäämise riski võib siis põhjendada tahtega olla õigemeelne. Peab ju olema mingi siht ja mõte mille nimel olla ja mille nimel jaksata olla just õige(meelne).
Samas Bileami jutustuses ilmneb ka üks lohutav joon, Iisraeli rahva nägemist suuremas perspektiivis väljendab salm 4Ms 23:13: „Sa näed küll ainult ta äärt, sa ei näe teda kogu ulatuses...“

Kujundiliselt erinev kuid sisult üsna sarnane väljendus on kristluses esinev ja sageli kasutatav pilt väikesest nähtavast ja tohutult palju suuremast nähtamatust kogudusest. Nähtav kohalik kogudus on vaid nähtamatu koguduse äär. Ka see on väikesele vähemusele antud kosutav pilt, mille väärtus kasvab ahistuste aegadel ja surve all olles.

Tõotused, mis on saadud, ei jää aga ainsaks Jumala sõnaks rahvale. Korduvas meeldetuletuses läbi ajaloo saab ilmsiks sagedane oma rahvale suunatud prohvetlik kriitika sõnakuulmatuse pärast. Olgu siin piltkõne Iisraelist kui Issanda viinamäest (Js 5), kes oodatava õiguse asemel on sageli õigusetust üles näidanud ja hädakisa põhjustanud. Häda neile, kes reastavad koja kõrvale koja ja lisavad põllule põllu..., kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks (5:20), kes kuuldes ei kuule ja nähes ei näe.
See on prohveti sõna rahvale, kellest karistuse järel jääb alles vaid känd. Jumalale vastuhaku korral saab kohe ilmsiks rahva nõrkus ja abitus, eraldi olla püüdva rahvahulga kaitsetus siis kui ise ollakse ebaõiglane. Aga meeleparanduse korral on see känd püha seeme (Js 6:13) ja sellisel juhul saab elu jätkuda. Teise näitena olgu toodud Sakarja 7:8-14.
Jumala poolne oma tõotuste täitmine on seotud rahva poolse kohustusega ja vastutusega ega ole riiklik asi vaid vaimne, teoloogiline suhe.

On olemas aga ka teistsugune fenomen, milles teisi rahvaid integreeritakse õndsuslukku ilma enda assimileerumist kartmata. Ruti raamatu tegevus algab Petlemma põldudelt ja suundub siis Moabi väljadele. Kogu järgneva jutustuse mõistetavaks saamise jaoks on oluline, et üsna alguses väljendab Rutt oma identiteeti, mille kujundas tema mees ja mida nüüd kannab omapärasel kombel ämm (Rt 1:16). Moabi naisest Rutist sai Taaveti esiema, siin nimetatakse Boast rahva järjepidevuse kandjana ning Rutti esitatakse uue identiteedi saajana, tegelikult oma rahva, moabiitide, keskelt eristusse viiva sammu astujana. Seda sammu kujutatakse sammuna, mis jäädvustab Ruti nime ja tähenduse.

Hellenistliku aja olustik ja identiteedi markeerimine

Aleksander Suure rajatud kreekalik maailmariik lagunes rajaja surmaga ja pikemat rahuaega ei järgnenud. Ometi piisas Aleksandri lühiajalisest ja edukast ettevõttest kreeka keele ja kreekaliku mõtlemisviisi levimiseks ning rohkem või vähem rahumeelseks vastuvõtmiseks paljude rahvaste poolt. Lõpuks võttis selle kultuuri suures osas omaks ka Rooma maailmariik. Iisraeli rahva poolt 2. sajandil eKr peetud usuline ja poliitiline vabadussõda makkabeide (ehk eesti keeles makkablaste) juhtimise all oli kõige tuntum ja ainus suurim usulis-kultuurilistest väärtustest põhjustatud relvastatud tegevus assimileeriva hellenismi vastu.

Ometi on põhjust küsida, kas oli Süürias paikneva kuninga Antiochos IV Epifanese poolt avaldatav usulis-ideoloogiline surve ainus tegur, mis ülestõusu ajendas?
Kultuspaiga rüvetamine ja ümberlõikamise takistamine olid kindlasti raskekaalulised argumendid alustamaks sõda, mille käigus heita õlgadelt ka poliitiline ike. Tegeliku sõja käigus sai aga selgeks vajadus leida lähinaabruses pesitseva vaenlase vastu liitlasi. Selleks annavad Makkabeide raamatud huvipakkuvaid näiteid.
Mitmetes tekstides nagu 1 Mak 8:1; 11-16; 17-32 tuuakse eeskujuks roomlasi ja kõneldakse fiktiivsest liidust juutide ja roomlaste vahel. Edasi lugedes 1 Mak 12 aga nimetatakse väga positiivses valguses spartalasi. Kirjas, mille Joonatan saatis spartalastele nimetatakse spartalasi vendadeks (12:5-6, eriti 12:21) mille kohaselt saab järeldada, et diplomaatias sobis nimetada Aabrahami kreeklaste isaks. Seejärel 2 Mak 2 ja 4 aga esitatakse üsna täpsete kreekakeelsete mõistetena sõnad joudaismos ja hellenismos ehk juutlus ja hellenism.
Esimene neist sõnadest assotsieerub eraldumisega, äärmuslikumas ja isegi ohustavas mõttes ka isolatsiooniga. Teine sõna, hellenism, toimib aga inimeste meeltes kui assimileerimise pehme vahend, kultuuriline sulatuspott. Vabatahtlik, väliselt meeldiv ja muljetavaldav ning seetõttu üsnagi tõhus. Assimileerimine toimub sageli nii, et survet avaldatakse pehmete vahendite kaudu ja seda peavad tähele panema ka kristlased sekulaarses maailmas.

Need on näited juutidest rahvana assimilatsiooni ja sulgumise vahel, kus läbivaks teemaks on pidev küsimus oma identiteedist ja iseolemise säilitamise teedest. Seejuures elavad juudi rahva liikmed sageli kultuuriliselt viljakat elu selles keskkonnas ja selle rahva hulgas kus on nende kodu.

Väikerahva elu tänases Euroopas on pidev valik. Ühel pool on identiteedi taasleidmise ja endaks jäämise võimalus ning teisel pool juhitamatu, isevooluna toimuvasse maailmamöllu sulandumine. Selliseid valikuid peavad tegema väikesed rahvad, kristlikud kogudused ja ka üksikisikud. See on valik, mis tuleb teha oma usulise identiteedi säilitamiseks.
Sellisel kombel oma Jumalalt kingiks saadud loomust kinnitavad juudid ja kristlased saavad olla vabad, avatud ja rõõmsad siis kui nende usk ja veendumused juhinduvad Jumala sõnast ning nende tööd ja tegemised on ligimese poole suunatud.