Artiklid

Teadustöö artiklid

EELK Usuteaduse Instituudi teadustöö artiklid

 

Siseminister Hanno Pevkuri ettekanne EELK konverentsil „Kristlikud väärtused usu, kultuuri ja praktika kontekstis: koostöö Eesti loo loomisel Vabariigi 100. sünnipäevaks“

Head konverentsist osavõtjad!

Üleeile sai Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna vaimulik ja teoloog dr Toomas Paul. Ülikooli esindaja rõhutas auhinda üle andes, et Toomas Pauli „töö ei ole piirdunud teoloogilise maailmaga, vaid on olnud pühendatud Eesti ühiskonna vaimsele kasvamisele laiemalt. Toomas Paul on oma loomingu ja eeskujuga aidanud suunata eestlaste vaimset enesetaju. Tema mõtteavaldused räägivad meie kõigiga, andes pidepunkte inimeseks ja ühiskonnaliikmeks olemisele".

Ma pean märgiliselt väga oluliseks, et meie Alma Mater'i rahvusmõtte auhinna pälvis vaimulik. Toomas Paul ise kommenteeris talle osaks saanud tunnustust järgmiselt: „Kui tegemist on rahvusmõttega ja kui minusugune vaimulik seda väärt arvatakse saama, siis tähendabki see, et Eesti rahvusmõttes on kah ikkagi vaimulik dimensioon täiesti olemas."

Inimõiguste Instituut ja Turu-uuringute aktsiaselts viisid 2013. aastal läbi uuringu „Usuvabadus Eestis". Tervelt 54 protsenti uuringu käigus küsitletutest leidis, et Eesti ühiskond peaks lähtuma eelkõige kristlikest väärtustest. See tulemus näitab, et kuigi nende hulk, kes Eestis endid kristlike koguduste liikmeteks loevad, on küll oluliselt väiksem, soovib rahva enamus siiski nende traditsioonide püsimist, mis seob meid euroopaliku kultuuriruumiga.

Arusaam kristlike väärtuste olemusest võib sõltuvalt inimesest olla üpris erinev. Väärtused võiks jagada laias laastus kaheks: nähtavad-mõõdetavad ehk varalis-rahalised ning omaduslik-tähenduslikud ehk tunnetatavad. Mõlemad kategooriad on seejuures ajas muutuvad. Samas mõistame, et muutumine ei tähenda veel ühiskonna poolt sajaprotsendilist aktsepteerimist ning nii ei saa rääkida üheselt mõistetavatest kristlikest väärtustest ka tänapäevase kristluse puhul. Ilmalik ühiskonnaosa ei pruugi mõista ega hinnata kõiki kristlikke väärtusi ja ka vastupidi; ka kristluse enda sees võivad rõhuasetused ja tõlgendused olla üsnagi erinevad, kui räägime kasvõi näiteks Skandinaavia ja Baltimaade luterlike kirikute seisukohtade erinevusest abielu defineerimise teemadel. Diametraalselt erinevaid arvamusi seonduvalt kooseluseaduse eelnõuga on esitatud ka ju näiteks EELK erinevate vaimulike või ilmikute poolt.

Määratlused liberaalne või konservatiivne on omased mitte ainult erakondade seisukohtade iseloomustamisel, vaid ka kirikute siseste mõttevoolude puhul. Ning piirjooned ei ole alati selgelt tõmmatavad, ei Eestis ega ka mujal maailmas. Majanduspoliitilise liberalismiga ei pea aga kindlasti kaasnema moraalivabadus, pigem vastupidi – vabadusega peab alati kaasnema ka vastutus. Kristlus tähendab minu hinnangul kindlasti vastutustundlike valikute ja otsustuste tegemist. Ma usun, et Reformierakonna liikmeteks olevad luterlased, õigeusklikud, katoliiklased ja teiste konfessioonide esindajad on suutnud ja suudavad jätkuvalt ühitada enestes religioossed ja maailmavaatelised seisukohad, ilma et nad peaksid minema konflikti oma südametunnistusega. Reformierakond on alati respekteerinud kõigi oma liikmete usulisi vaateid ning kedagi pole sunnitud hääletamistel minema vastuollu oma tõekspidamistega.

Ma usun, et kristlike väärtuste püsimisel ja edasiandmisel on äärmiselt oluline roll kristlikel koolidel. Viimastel aastatel on mitmes paigas Eestimaal alustanud tegevust kristlikud üldhariduskoolid, asutatuna nii luterlaste, õigeusklike kui katoliiklaste poolt. Koolide käivitamine ei ole kindlasti olnud lihtne ning seda enam väärib imetlust ja tunnustust, et need koolid on saavutanud tegevuse algusest peale kõrge usaldusväärsuse ja õppekvaliteedi. Erakondade esindajatena saame me ühiselt selliseid algatusi toetada.

Erakonnad saavad kindlasti läbi riigi- ja omavalitsusasutuste tegevuse aidata kaasa ka sellele, et toetada seda tänuväärset tööd, mida tehakse koguduste poolt sotsiaalvaldkonnas. Ma kutsun üles usaldama kogudusi selle töö tegemisel, sest läbi koguduste, nende diakooniatöötajate ja teiste abiliste on tihti võimalik saada kiirem, vahetum ja usalduslikum kontakt nende inimestega, kelleni avalik sektor ei pruugi jõuda. Tallinna Peeteli kogudus, Tallinna Oleviste kogudus, Ema Teresa õed – need on vaid mõned näited kogudustest ja ordudest, kes on enda kanda võtnud väga vastutusrikka rolli. Avaliku sektori ja meedia poolt tuleks sellist tegevust kindlasti senisest palju enam väärtustada ja soodustada ning ühtlasi ka laiemalt teadvustada, et kirikute ja koguduste tegevus on ühiskonna poole suunatud palju avaramalt kui seda tavapäraselt ette kujutatakse.

Kristlike väärtuste hoidmine on mõeldamatu ka ilma toimivate ja heas korras pühakodadeta. Jah, me seisame paljudes Eestimaa paikades silmitsi elanikest tühjenevate kihelkondadega. Ka kogudused jäävad väiksemaks. Nii riik kui kirik peavad tegema keerulisi valikuid, millistes Eestimaa paikades ja millises ulatuses on võimalik oma tegevusi jätkata. See on taas teema, kus erinevate erakondade esindajad kohalikes omavalitsustes saavad koos kogudustega, samuti koos kohalike ettevõtjate ja teiste kodanikuühendustega otsida võimalusi selleks, et kirik kui kihelkonnaelu keskpunkt saaks jätkuvalt oma uksed lahti hoida nii kohalike inimeste kui külaliste jaoks.

Täna oleme sunnitud rääkima aga mitte ainult maakogudustest, vaid ka ühest kirikust, mis asub Eesti suuruselt kolmandas linnas. Üheksa aastat tagasi, kui toimus esimene konverents teemal „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas", ütles tollane peaminister Andrus Ansip oma ettekandes: „Täna on meie ees selge ülesanne toetada Narva Aleksandri kiriku taastamist, mille tähendus on kaugelt suurem kui ainult ühe kirikuhoone ülesehitamine." Riigipoolne tugi Narva Aleksandri suurkiriku taastamises on olnud märkimisväärne. Täna oleme aga vastamisi väljakutsega ühiselt nii EELK kui riigi jaoks, et luterlik kogudus saaks oma tegevust Narva linnas jätkata ning suurkiriku taastamine suudetaks edukalt lõpule viia.

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva lähenedes oleme juba praegu tähistamas teist olulist juubeliaastat – nimelt teema-aastat „Kaheksa sajandit Maarjamaad". Mul on hea meel, et koos Eestimaa kirikutega on seda teema-aastat olnud ette valmistamas ja erinevaid üritusi korraldamas mitmed riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühendused. Kutsun siinjuures üles ka kõiki erakondi läbi oma esindajate kohalike omavalitsuste volikogudes ja valitsustes tegema koostööd kohalike kogudustega, et Maarjamaa-aastat kohtadel väärikalt tähistataks. Kui räägime kristlikest väärtustest, peame kindlasti ühiselt teadvustama meie kristlikku ajalugu ja meie rahva kristlikke juuri, olgu siis näiteks uurides meie rikkalikku rahvapärimust või külastades Maarja-nimelisi kihelkondi ja pühakodasid.

Loodan, et tänasel konverentsil toimuv arutelu erakondade esindajate osavõtul saab olema, arvestades konverentsi aruteluteemasid, viljakas ning soovin meile kõigile head konverentsi jätku!

 

Hr Hanno Pevkur

EELK visioonikonverntsil peetud ettekanne. 03. detsembril 2014, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn

Kristliku väärtusõpetuse peegeldusi Eesti (kirjandus)kultuuris

Igasugune väärtusõpetus saab alguse asjade ja nähtuste ning nendevaheliste seoste nimetamisest ehk siis keelest. „Keele sisu on kultuuriga lähedalt seotud," on väitnud keelelise relativismi üks rajajaid Edward Sapir, väide, mis Sapiri kõrval või talle koguni eelnevalt on leidnud kirgliku laienduse Uku Masingu raamatus „Keelest ja meelest." Miks seda keelsuse ja meelsuse vastastikku tingitust siinkohal rõhutan, tuleneb sellest, mida viimastel aegadel üha enam ja enam kogen – meie igapäevase suhtlemise keelelisest erodeerumisest. Mõistete, väljendite, tervete suhtlustasandite piltlikult öeldes ujuvus, dialoogide taandumine haugatusteks või siis hoopis enesekeskseteks monoloogideks annavad märku ka väärtusilma erosioonist.


Seepärast, kristliku väärtusõpetuse kirjanduslikest peegeldustest juttu tehes peangi vajalikuks alustada allikatest. Eestlaste varaseimast kokkupuutest kristlusega annavad tunnistust tõenäoliselt kagust siia maile jõudnud misjonitöö käigus juurdunud vanavenekeelsed laensõnad „rist" 'krĭstŭ', „raamat" 'gramota' (tõsi küll, see omakorda on vanakreeka 'grámmata') ja papp 'popŭ'. Huvitav on täheldada, et Wiedemanni sõnaraamatus esineb „raamat" küll kirikuraamatu või siis piibliraamatu tähenduses, mitte aga piibli üldnimetusena, millisena tunneme seda soome keeles – 'raamattu'. Sakraalse varjundi hakkas sõna „raamat" omandama 1930-ndate keskel, kui tähistati eestikeelse raamatu, Wanradt-Koelli katekismuse 400. aastapäeva, eriti aga 1950. – 1980. aastatel, mil raamatute ostmine kodudesse oli eestlastele prestiiži küsimus ja raamatute lugemine osa toonasest vastukultuurist. Siis sündis ka kujund eestlastest kui raamaturahvast, mis küll nüüdseks on vajumas kuldsesse minevikku. Taasiseseisvumise järel on trükisõna tähendus kardinaalselt muutunud, kaotades oma tähtsuse inimeste ühendaja ning vaba aja sisustajana. „Ilukirjanduse lugemine on tugevasti vähenenud, eriti eestlaste ja eriti noorte hulgas," tõdevad aastatel 1965 – 2004 meediasüsteemi ja meediakasutust uurinud Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin. Kui raamatuostjate osakaal eestlaste hulgas oli veel 1990-ndate algul 91 protsenti, siis kümne järgneva aasta jooksul vähenes see enam kui kaks korda, 43-le protsendile. Niipalju siis raamatust ja selle lugemisest.


Sõnad „rist" ja „papp" paistavad aga algusest peale silma ideoloogilise – või peaks ütlema intentsionaalse, kavatsusliku? – laetusega, mis eesti keeles teiste rohkete laensõnade puhul võib alles hiljem lisanduda, nagu „raamatu" puhul võib seda näha. Seesama Wiedemann registreerib neutraalsena vaid „sõrmed või käed risti panema" ning „hambad ristis", ülejäänud rahva keelekasutusest korjatud väljendid on kõik religioosset päritolu või sakraalse varjundiga. Juhan Peegli koostatud raamatu "Nimisõnade poeetilised sünonüümid eesti regivärssides" leiame „risti" sünonüümina taevase „tähe", järgnevad „ristihing" vaese inimese, „ristirind" neiu või talutütre, „ristiliiv" haua ning „ristipuu" kadaka sünonüümina. Viimatinimetatu võis viidata hauaristi valmistamise materjalile. Folklorist Marju Kõivupuul on põhjalik käsitlus Kagu-Eesti ristipuudest ja ristimetsast, milleks oli enamasti okaspuumets. Ristimärgi tegemine puule tähistas surnud lähedase inimese teekonda matmispaika, ühtlasi oli see linnu kuju võtnud lahkunud hingele märgiks oma kadunud keha ülesleidmisel. Kõik nimetatud sünonüümid esindavad ühemõttelist sakraalsussuhet.


Ambivalentsem on olnud „papp" Jumala sõnumi vahendaja või kristluse tunnistajana, mis osutab sellele, et vanade eestlaste kristluse omaksvõtt polnud voolujooneline. Nagu mitmed ajaloolased, aga ka Toomas Paul oma „Eesti piiblitõlke ajaloos" on kinnitanud, ei pruukinud põhjus olla selles, et kristlus usutunnistuse ja õpetusena oleks olnud jäägitult vastukarva seni haldja-usulistele ehk animismiga seotud eestlaste esivanematele, pigem ikka selles, et koos kristlusega tuli ka võõras võim. Üks esimesi eesti keele mälestisi, Läti Henriku kroonikast pärit ning täna fraseologismina võetav „Laula! Laula! Pappi!" toob üpriski ilmekalt esile toonase vastasseisu. Tsistertslaste preestri Frederici ja ta kaaslaste surmamisele saarlaste käe läbi Vana-Liivimaal Ogre jõe kaldal eelnes mäletatavasti pühamehe palverituaali mõnitamine. Fraasis endas, mille adressaadina ei pruugita enam ammugi näha usklikku, pigem keda tahes silmakirjalikkuses kahtlustatavat kuldsuud, heiastub nüüd üksnes sõbralik pilge. Eesti keele seletav sõnaraamat registreerib samuti sõnas „rehepapp" papi ajaloos kinnistunud kavalat või petmisvalmist nimbust. Kuid paradoksaalsel kombel hoopis mõisa vastu ja talupoegade kasuks. Mäletan oma lapsepõlveski loetud muinasjuttudest rehepappi kui targa ja kavala mehe kehastust. Andrus Kivirähi romaan „Rehepapp" on aga võimendanud seda kui mitte just kõige ausamat ellujäämisstrateegiat, mis on andnud üldkeelde mõiste „rehepaplus". Öeldu sobib ühtlasi näitlikustama väärtussuhete muutumist ajaloos.


Eestlaste lülitamist läänekristlikku tsivilisatsiooni selle piirialana on käsitletud nn ristimistraumana. Kuid aastasadade veerult sellele kultuurisemiootilisest vaatepunktist tagasi vaadates võiks seda võtta ka kui lahknemispunkti, plahvatust, mille tulemust me ei saa enam hinnata selle punkti või plahvatushetke mõõtkavas, vaid sellele järgnenud pöördumatuste ajareas: eestlaste jäämine sajanditeks üheseisulikuks rahvaks, kinnistatud maa külge mitte ainult selle maa omanike kaudu, vaid ka metafoorselt, maarahvana, koos sellega kaasneva elutunnetuse, oskuste ja väärtusilmaga; sõltuvus lääne tsivilisatsioonis toimuvast, teatava ajanihkega küll, nagu see perifeeriale kohane, kuid samas perifeeriale omaste protsesside kiirendusega. Tõesti, eesti kultuuri kujunemine alates reformatsioonist rahvusliku eneseteadvuse kultuuriks ja sealt edasi kõigis diapasoonides viljeldavaks Euroopa kultuuriks, nii nagu see suurrahvaste kultuuride puhul täheldatav, on toimunud kiirendusega, mida arvukama asurkonna ja territooriumiga kultuurid ei tunne. Nõnda on see siis olnud ka tõestuseks Juri Lotmani teesile kultuuri perifeerias toimuvate protsesside semiootilisest aktiivsusest. Söandaksin osutada, et kunstiteos, milles eestlaste ajaloo sattumuslikkus muutub paratamatuse ülevaks tunnetuseks, on helilooja Lepo Sumera kirjutatud histoorium „Tule ja verega". Kes mäletab Eesti Vabariigi 80. sünnipäeva aktust 1998. aastal, kus see esiettekandele tuli, üks meie esinäitlejatest, Ain Lutsepp lugemas katkendeid Henriku kroonikast muusikaliste osade vahele, sellele meenub ka teose finaal, mis ei manifesteeri kaotajarahva allaandmist, vaid pigem valmisolekut võtta vastu oma saatus ja tõusta ühel päeval ise selle valitsejaks. Just see – ellujäämine ajalookeeriste kiuste ja suutlikkus püsida oma eesmärkide püstitamisel ning nendeni jõudmisel teiste rahvaste kõrval esiridades või vähemalt kusagil keskel – see on suur narratiiv, mida eestlaste kollektiivne eneseteadvus täna enim vajab.


Kristlik väärtusõpetus, mille kvintessentsiks võib pidada kümmet käsku ja meieisapalvet, jõuab aga siiamaile koos katekismuste ja kirikujutlustega, ehk siis koos Lutheri algatatud reformatsiooniga. Jutlus kuulub suulisse kultuuri, ehkki see võib olla kirikuõpetaja jaoks üles kirjutatud, kas siis sujuva ettekandmise eesmärgil või välise ettekirjutuse tõttu, nagu oletab Uku Masing Georg Mülleri jutluste puhul. Mülleri 39 jutlust toovad ilmekalt esile suhte muutumise, mis erinevalt katoliku kirikust valitseb kirikuliste (just kirikuliste, sest me ei saa automaatselt pidada kirikus käijaid usklikeks) ja õpetaja/preestri vahel. Kui katolikus traditsioonis prevaleeris visuaalne-riituslik pool ja vahendatava sõnumi mõistmiseks vajati ladina keele oskust, siis reformeeritud kirikus koondus kuulajatele arusaadavas keeles peetud jutluses kõik Sanale ehk siis pühale sõnumile, milles piiblitekst oli metateksti staatuses, ülejäänu oli ja on jätkuvalt aga tuletis või selle õpetuslik edasiarendus. Kirik on nagu täiskasvanute väärtuskoolitus. See asjaolu tähtsustab nimelt keelekasutust. Siin kuulatakse sõna mitte ainult kuuletumise eesmärgil, mida implitsiitselt kirik võib ju tahta, vaid sõna ennast selle sõnumiväärtuslikkuse pärast. Pangem tähele, et see, millest jutlustatakse alates Georg Müllerist kuni tänaseni, on ikka üks ja seesama, võib-olla küll ajakohastatud ja seostatud kirikuvälises maailmas toimuvaga, aga ikkagi invariantne, kuid see, mida kuulatakse, on kuulajas endas sündiv kaja jutlustatavale. Ja see kaja on inimeseti erinev ning muutuv. Kirikus jagatav õpetus ei ole mõeldud erisuste allasurumiseks, tasalülitamiseks. Koguduse mõte on selles, et erinevatena ollakse võrdsed ühe sõnumi ees, milleks on normide või tabude süsteem ning seda ümbritsevad/ilmestavad mõistulood.


Kristliku väärtusõpetuse avaldumisest ja käekäigust eesti kirjanduskultuuris pakub hea ülevaate Aarne Vinkeli raamat sümboolse pealkirjaga „Eesti rahvaraamat". Mõjutatud küll oma kirjutamis- ja ilmumisaja ideoloogilis-retoorilisest mustrist – raamat ilmus 1966 –, on see ometi usaldusväärne sissevaade eesti talurahva lugemisvarasse 18. – 19. sajandil, ajal, mida võiksime pidada kogu rahva algkooliks. Selleks on kõigepealt kalendrikirjandus. Nii jutustati näiteks 1731. aastal trükitud „Eesti-Ma Rahwa Kalendris" ümber eesti keeles veel ilmumata vana testamendi tekste. Esimesed ilukirjanduslikud tekstidki olid piiblilugude mugandused, millest levinuim oli jutustus Jeruusalemma hävitamisest. Esimene eestikeelne luuletus, Käsu Hansu eleegia „Oh! Ma vaene Tarto liin" kannab üle ajaloosügavikus aset leidnud sündmuse kujundina Põhjasõjas hävitatud Tartu linnale, seejuures moraliseeriva sõnumiga mitte elada patuelu.


Esimene poolilmalik juturaamat ilmus lõuna-eesti keeles Urvaste pastorilt Johann Christian Quandtilt, kelle sünnist, muide, täitus sel aastal 310 aastat. Paneme tähele, et esimesed kirjanikud olidki Eestis pastorid, alates Qandtist ja lõpetades Johann Voldemar Jannseniga. 20. sajandi kirjanikest-pastoritest on end lausa klassikuks kirjutanud Ain Kalmus (kodanikunimega Evald Mänd).
Aarne Vinkel peab poolilmalikkuse all aga silmas seda, et raamatu süžees ei sisaldu piiblist tulenevaid otseseid ettekirjutusi või viiteid piiblile. Karistuse ähvardusega kaasnev käsuõpetus andis ruumi kujundlikumale, mõistukõnelisemale esitusele. Ometi nii nende kui ka juba järgnevate ilmalike tekstide puhul oli moraal selgelt nähtav ja see oli suunatud lugejas vooruslikkuse äratamisele, vagadusele ning õiglusele ehk siis neile samadele väärtustele, mida kandsid endas positiivsete eeskujudena pakutavad piiblikangelased.
Kristlik väärtusõpetus, nii nagu see tollases rahvaraamatus ilmneb, näib olevat mõeldud vaeste lohutuseks. Põltsamaal trükikoja asutanud arsti Peter Ernst Wilde ja pastor August Wilhelm Hupeli 1766. – 1767 ilmunud „Lühikesest õpetusest" alates hakatakse aga usaldama talupoega ennast, tema võimet ise ilma Jumala abita kasvada, areneda ja eluga hakkama saada. Selgelt on siin tajutav Euroopas vallandunud valgustuse mõju. 19. sajandi esimestel kümnenditel keskendub sotsiaalpedagoogiline kirjandus eestlaste uue pahe, liigjoomise tõrjumisele. Enne Kreutzwaldi „Viinakatku" (1840) ilmub mitu raamatut, milles manitsetakse kasinusele ning näidatakse puust ja punaselt ette, millise allakäiguni võib viia viinatõbi. Huvitav on märgata, et juba siis käsitlesid toonased kirjamehed, Kreutzwald nende hulgas, alkoholismi patoloogiana, mille vastu saab üksnes jäägitu karskusega. Mitte aga nii, nagu hilisemas tõlgenduspraktikas on ette tulnud: viinajoomine kui üksnes sotsiaalselt tingitud pahe.


Kui eespool sai öeldud, et eestlaste varasemas lugemisvaras domineerinud kristliku väärtusõpetuse kopeerimine otse piiblist käsuõpetusena hakkab taanduma 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, siis 19. sajandi lõpus näeme juba seda õpetust ilmnemas probleemina. Tähtteoseks on siin Eduard Vilde romaan „Külmale maale" (1896), omamoodi esimene, tõsi küll kirikuvastasusest kantud sümbolistliku lõpuga inimese „õndsaks saamise" romaan. Vaesuses vaevlev Väljaotsa Jaan, tema armastatu Virgu Anni, Virgu talu peremees Andres – kõik nad on ümbritsetavad ka Piibli metafoorikaga. Lisaks muidugi kirikuõpetaja enda kuju romaanis. Vilde ise on küll esitlenud seda kui sotsialistist kirjaniku ühiskonnakriitilist teost, ent pole raske märgata romaani läbivat motiivi „kurjusega silditatust", kes jääbki selle vangi. Virgu Annis kehastub kristlik ohvrimeelne armastus. Seesugust tõlgendusmustrit romaani käsitlemisel võiks jätkata.


20. sajandi eesti kirjanduse üks religioossemaid teoseid, nagu on osutanud akadeemik Jaan Undusk – ta on seda ka Piibli arhetüüpseid tegelasi romaanis iseloomustades avanud – on Oskar Lutsu „Kevade". „Kevade" väärtusõpetuslik sõnum on paradiisliku lapsepõlvekodu meenutamises, kristliku (halastava, ühendava) armuõpetuse kuulutamises. See on ühtaegu eestlaste kui ajalukku astunud rahva lapsepõlvelugu, teiselt poolt – kui nii tohiks öelda – eksistentsiaalne kristlus, küsimus lootuse ja lohutuse olemusest. Näeme seda Arno mitmes monoloogis, aga ka näiteks õpetaja Lauri (muuseas, „Kevades" on kolm erinevat õpetaja kuju, praost, köster ja ilmalik koolmeister) kutses harida oma vaimu kõigile takistustele vaatamata. Seesugust eksistentsiaalset kristlust, aga sedapuhku tõe, õiguse ja õigluse teljel on kahtlemata enim väljendanud Anton Hansen Tammsaare kõigis oma „Tõe ja õiguse" köidetes. Tammsaaret lugedes kogeme nimelt seda, kuidas üks ja seesama väärtussüsteem avaneb paradoksina. Võrrelgem kasvõi Andrest ja Pearut võitluses oma õiguste eest, jälgigem Indreku mässu Jumala vastu ja ometi nõustumist jumaliku ime olemasoluga. Või Andrese kõnelusi iseendaga läbi Piibli uurimise. Paradoks avaldub juba kasvõi selles, üldkeelde läinud vana Andrese lauses „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus", millele poeg Andres vastab, et tema ju, isa Andres on seda näinud, aga armastust pole Vargamäele tulnud. „Tõde ja õigust" võib võtta kui eestlaste lõppematu liikumise metafoori oma Tõotatud maa poole. Ning otsekui selle pessimistlikuks krooniks kirjutab Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana" – sügavalt eksistentsialistliku romaani 20.sajandi eestlase õndsaks saamise tungist, mis Piibli metafoorikat kasutades, dialoogis, koguni vaidluses kristliku väärtusõpetusega paneb meid järele mõtlema hea ja kurja, mõttetuna näiva töö ja elumõtte, kohustuse ja vastutuse dialektika üle. Saksa keele- ja kirjandusteadlane, suurteose „Baltikumi kirjandused" autor Friedrich Scholtz, üks tersemaid Tammsaare epopöa kommenteerijaid, on nimetanud Tammsaare viimast romaani „paradoksaalseks süntagmaks". Scholtziga tuleb nõustuda, et Tammsaare „Põrgupõhja uues Vanapaganas" „käiakse halastamatut kohut Jumala ja maailmaga ühes kõigi selle pahede ja nõrkustega", kuid selle kohtuskäigu eesmärk pole mitte jumalaeitus, vaid tõeseletuse otsing, mille transtsendentaalsust ja seetõttu ka leidmata jäämist aitab inimesena taluda vaid absurditunne, iroonia ning naer.


Asjata ei nimetanud Tammsaare ise oma mantlipärijaks Karl Ristikivi, kelle romaanidest loeme ristisõdade ummikujooksust („Põlev lipp", „Viimne linn" ja „Surma ratsanikud"), kes „Mõrsjalinikus" jälgib katoliku pühaku saatust, aga kelle „Inimese teekond" on ehedaimal kujul tõdemus inimolendi tühisusest ja nõrkusest kõiksuse ehk Jumala ees, kuid kes poleks siiski inimese nime väärt, kui ta vähemalt ei püüdleks enesest suurema poole, olla rohkem kui inimene.


Võiks ju oletada, et nõukogudeaegsest eesti kirjandusest on mõttetu otsida kristliku väärtusõpetuse jälgi, või kui, siis üksnes ateistliku agressiivsusega ümbritsetult. Kuid, nagu selle aja kirjandusele omaselt, oli religioossus siingi peidetud ridade vahele. Üks nende aegade ilmutuslikumaid tekste on 1983. aastal ilmunud Hando Runneli luuletsükkel „Ilus maa", hümn truudusele, armastusele, perele – kristlikuski väärtusõpetuses kesksetele mõistetele. Juba ülalnimetatud Jaan Undusk on uurinud ja tuvastanud Juhan Smuuli sügavat religioossust, mis omamoodi värdjalikul kujul avaldus „Poeemis Stalinile", teisalt aga vägagi tajutava probleemina näidendis „Lea".
On oluline osutada sellelegi, et iga sügavusele pretendeeriv kirjandusteos, olgu see romaan või luule, võimendab oma sõnumit Piiblist pärit kujundite või motiivistikuga. Olen juba varem käsitlenud piiblit eesti kirjanduse ühe tüvitekstina. See on igasuguse esteetiliselt ja eetiliselt tõsiseltvõetava kirjanduse infrastruktuur. See ei pruugi olla nähtaval, aga kui selle avastamiseni jõutakse, siis seda võimsamalt üks või teine kirjandusteos meid kõnetab. Milan Kundera on öelnud, et romaan peaks olema eksistentsiaalne uurimus. Kuid nõustugem, Piibel kristluse metatekstina – nii on Toomas Paul piiblit kutsunud – on samuti ennekõike uurimus inimesest ning tema väärtusilmast.

 

Dr Rein Veidemann, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor

Ettekanne visioonikonverentsil 3. detsembril 2014 EELK Usuteaduse Instituudis, Tallinnas

Kristlikud väärtused väärtuste turul: arutlus inimlikust eristusvõimest

Kui rahandusminister Jürgen Ligi ja haridusminister Jevgeni Ossinovski väljaütlemiste vahel oli sündinud avalik konflikt, ütles J. Ligi: Olgem ikka kristlased! Mis võiks olla niisuguse ütluse tähendus? Selles olukorras? Aga mida see tähendab teoreetiliselt, nö ajatult ehk mitte-kontekstuaalselt? Mida võib ütleja ise mõelda ja mida võib eeldada auditooriumi osas? Mida eeldada kuulajatelt sõnumi vastu võtmisel ja selle oodataval mõistmisel? Antud olukorras küllap seda, et kristluse juurde kuulub väikese vääratuse andestamine. Ja nii see ongi.

Ma tõin antud näite mitte sündmusele või konkreetsetele inimestele mingi hinnangu andmisena vaid hermeneutilise harjutusena. See näide on siinses kontekstis poliitiliselt neutraalne võimaldamaks esitada ühte kristluse tähendust puudutavat küsimust sotsiaalses plaanis, niiöelda reflektiivselt. Ma mõtlen seda just nii, et kuidas mõistab seda kujutletav kuulja oma oletatava arusaama kohaselt. Mind huvitab see, mida kuulaja mõistab selle all kui õhutatakse olema kristlased?

Missugune saab siis ikkagi tänases Eestis olla lause „Olgem ikka kristlased" oodatav mõistmine? Kui paljud inimesed seda lauset samalaadselt mõistavad? Ja missugune on siis see samalaadsus? Need on iseenesest ka sotsioloogilise uurimuse küsimused ja mitte tänase teema fookus, aga ikkagi olulised ja huvitavad. Kuidas saame me sobitada üleskutset „Olgem ikka kristlased" Eesti loo edasi kujundamisega ja parema kodumaa ehitamisega? See on juba meie teema.

Väärtused on nagu paljud tarbesõnad — kasutatud, justkui mõistetud ja siiski ebaselged. Ühe religioonipedagoogika magistritöö teema juures tekkis arutlus, missugused käsitletavatest väärtustest on kristlikud ja mida mõista üldinimlikena. Kumbagi kategooriat ei jõutud palju arutada, sest lihtväide, et rida kristlikke väärtusi on samas nagu üldinimlikud ei ole piisav. Kuidas nn üldinimlikud väärtused Lääne kultuuriruumis oma kuju said ja mis on ikkagi nendegi tähendus Eestis, islamimaailmas, Põhja Koreas või kus tahes mujal. Kui demokraatia on (või kas üldsegi on?) ka üks üldinimlik väärtus, siis mis on tema tähendus Süürias, tänasel Venemaal või mujal? Kui paljud inimesed saavad sellest samamoodi aru?

Väärtust võib mõista kui reaalmaailma nähtust, suhet või objekti, mis on nii üksikisiku kui ka sootsiumi vaatepunktist oluline, tähenduslik, ihaldatav. Väärtus on üldreeglina positiivne ja inimese jaoks olulist tähtsust omav hinnanguline tunnus. Väärtustamine on siis nähtusele, suhtele või objektile positiivse ja ihaldatava tähenduse omistamine. Väärtustamine on eetilise põhitooniga kognitiivne ja sotsiaalne protsess, mis leiab aset ajas ning hõlmab inimese arusaamist, aga tugevasti ka inimese tahet ja emotsioone. Seetõttu on väärtustamine tundlik populismi, demagoogia ja igasuguse manipuleerimise suhtes.

Kui Paulus saatjatega Ateenasse jõudis oli väärtuste turg juba avatud (Ap 17). Paulus arutles ja väitles nüüd sünagoogis juutidega ja proselüütidega ning turul (agoraal) iga päev nendega, kes tema juurde tulid (Ap 17:17). Turuplats (kr. agoraa; ld. forum) on inimestele oma kauba pakkumise ja soovitava kauba otsimise koht. Leiva, liha, õli, veini müüjate vahel jalutavad ka filosoofid, eriti sofistid, ja pakuvad — vahel tasuta ja vahel raha eest — oma ideid.

Kreeka sõna aksios oli kaubandusest võetud mõiste, mis tähendas mingit mõõtmist ja mida kasutati ikka võrdluse mõttes. Kui miski oli aksios, siis oli sellel mingi „väärtus". Siit siis ka aksioloogia kui väärtuste omistamine ja arutlus väärtuste üle. Väärtused muidugi pannakse olenevalt arutlejast kas loendisse või moodustatakse neist mingi muu kujund. Pauluse arutlustes kuulajatega neid väärtuse mõistel põhinevaid sõnu olulisel määral ilmselt ei kasutatud. Kreeka keeles käibis inimsuhete ja isikuomaduste osas hoopis teiselaadne alusmõiste — voorus (aretē).

Sokrates sidus omavahel vooruse ja teadmise ning arvas, et voorust ehk eetilist head on võimalik tunnetada ja selge teadmisega ka elus kasutada. Ka järgnev Platoni filosoofia oli kantud eetilisest huvist ja võib öelda, et Platoni ideedeõpetus oli mõeldud tegeliku elukõlbluse teoreetilise alusteõpetusena. Platoni mõtete kohaselt sai asjade tõelist olemust tunnetada üksnes meenutava mõtlemise abil ja seetõttu on kõikide asjade päris sisuks ideedemaailmast pärinev meenutatud idee. Kõik asjad aga vastavad oma ideele üksnes osaliselt ega kattu sellega kunagi täiel määral. Platon kujutas ideesid kas astmestikuna või püramiidina ja seetõttu saab kaudselt väita, et ta omistas ideedele erinevad väärtused. Ideede tipus oli hüve idee, mis oli korraga nii alusprintsiip kui ka eesmärk. Hüve idees kätkeb kogu olemise otstarve ja hüve ideest sõltuvad teised ideed teleoloogiliselt, seega ka voorused.

Vooruste osas täpsustas Platon põhivoorusi (kardinaalvoorusi) nii, et pani need vastavama hinge osadele ja võimetele. Põhilised voorused on:
tarkus (sophia) on mõistusliku osa voorus
vaprus või mehisus (andreia) iseloomustab tahtmust või tahtejõudu
mõõdukus (sōphrosynē) on enesevalitsemine
õiglus (dikaiosynē) on küll täpsemini õigusmeel või õigusele vastavus, õigemeelsus

Nende kõigi põhjal sai turul rahvaga vestelda ja nende vooruste niiöelda väärtust kaaluda nagu seda tehakse kaupade puhul. Erinevus on siiski selles, et voorused on inimese omadused ja mitte kaupadele omistatavad hinnalipikud. Aga turg on turg, sest ka ideoloogiad on kujundatavad, pakutavad, peale surutavad, omandatavad. Antiikaja ideoloogiad ehk filosoofiad erinesidki selle poolest, missuguse tähenduse omistasid nad tarkusele, vaprusele, õigusele ja nii edasi. Seetõttu oli agoraa ideoloogiate lett sama rikkalik kui leiva, liha, oliivide, kruuside laud.

Nii võime öelda, et aksioloogia on arutlus hea, halva, õige, väära, ausa, ebaausa, armastusväärse, õnne, heaolu jne üle ning samas ka nende mõistete määratlus mingite kriteeriumite alusel ja hinnangute kujundamine nende suhtes. Väärtus(hinnang) näib tekkivat siis kui inimesed asetavad nähtuse, eseme, suhte või mõiste mingite printsiipide alusel kujundatud hindamisskaalale. Siit tuleneb tulevaste arutluste jaoks rida küsimusi:
(1) Vooruste ja väärtuste nö kontekstiülesuse ja üldise kehtivuse küsimus. Siingi kerkib taas üles alusprintsiipide teema. Millest lähtudes kehtib mõni voorus alati ja kõikjal ning kuidas see välja näeks?
(2) Väärtuse ja normi vahekorra küsimus. Missugune väärtushinnang võiks olla normeeriv?
(3) Väärtuse ja poliitika vahekord. Poliitika on polise ehk linnriigi heaolu teenistuses olev ühine tegevus. Missugused väärtused on selle tegevuse aluseks ja kuidas neid rakendatakse?
(4) Väärtused ja võim. On erinevad huvigrupid, varjatud agendad, ausus, avatus jne. Mis on väärtuste puhul senises praktikas olnud müüdav või loovutatav? Kui nii on olnud, kas see on olnud õige?

Antiikse terminoloogia kaunidus ilmnebki selles kui mõista voorusi (aretai) iga üksiku isiku loomutäiusena. Nii olid voorused püüdlemise objektid eetilise eesmärgi mõttes.

See, mida nüüdisajal tähistatakse tavaliselt väärtustena olid antiigi filosoofias ideed, mida saavad realiseerida vaid vooruslikud inimesed. Olemegi jõudnud mõistete vaheliste vahekordade selgitamiseni. Ehkki voorus kui niisugune ise on ka idee, on ta põhimiselt siiski isikuomadus ja seega midagi hoopis reaalsemat, dünaamilist, igapäevaelu liikuma panevat. Niinimetatud väärtusi „kutsuvad ellu" ehk realiseerivad üksnes vooruslikud inimesed, kelles on piisaval määral loomutäiust.

Missuguse eristust võimaldava aluse tõi apostel Paulus endaga kaasa vooruste turule? Esmalt Paulus tunnustab kohalike inimeste jumalakartlikkust ehk teisi sõnu nende voorusi (või, kui soovime, väärtussüsteemi) — teil on altarid, te olete igati jumalakartlikud! Siis aga, pidades oluliseks viia arutlus üle uuele alusele, esitab ta maailmavaate ja käitumise alusena ehk alusprintsiibina Jumala ja tema tegude tunnustamise. Esimest järeldust sellest tõsiasjast väljendab Luukas nõnda: ...kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada (Ap 17:30b).

Meeleparandus ehk ümber mõtlemine lähtub uuelt aluselt, milleks on Jumala poolt meile ilmutatud tahte tundmine. Aga meelt parandada peab ka tahtma ja suutma. Siin on vaja põhjapanevat tegurit, on vaja niisugust jõuallikat, mis teeks inimese suutlikuks tegelikult taotleda meeleparandust ja paremat eluviisi.

Tänase teema kontekstis toon nüüd väärtuste ja vooruste mõistete juurde kolmanda osa, mida Paulus otsesõnu vaimu viljadena määratles. Miks viljad? Sest viljad ei ole põhimiselt mitte arutlused heast või hüvest, vaid reaalsed tulemid, mida inimesed kasutada saavad ja millest kõik viimselt elavad. Viljad kasvavad Looja antud ja seatud väest ega ole lihtsalt inimese teod, ehkki saavad sageli inimliku teo kuju. Pauluse tuntuim vaimu viljade esitus on kirjas galaatlastele 5:13-23. Ta loetleb:
armastus
rõõm
rahu
pikk meel
lahkus
headus
ustavus
tasadus
enesevalitsus
Alusteõpetuse aset täidab siin Pauluse viide Jumala Vaimu poolsele juhtimisele inimese elus. See ei ole aga mingi kaootiline inimlik emotsionaalne tegutsemine, vaid Paulus on selle juhtimise tulemi sõnastanud voorustena, kui me niimoodi soovime öelda. Nende viljade hulgas on mitmeid antiigis üldtuntud voorusi, teisi sõnu loomutäiuse aspekte.

Vormiliselt on needki kreeka keele mõisted laiemalt tuntud, seega pärinevad nagu mõistete turult. Pauluse soov oli aga, et need voorused oleksid täidetud tõega, usutavusega, et nendes oleks olemas eluks tarbitav sisu. Formaalselt võttes on ju väärtused ja voorused agoraal muidu kõik reas nagu ka tänapäeval – erinevate pakkumistena, müügiks ja kindlasti üles kiidetud. Kuidas teha vahet?

Toon paralleeli tähelepaneliku ostjaga tänases poes. Meil on müügil mahlad ja on ka mahlajoogid, kus mahla on mingi osa, määratud protsent. Kui sa pakud mahla pähe mahlajooki ja paned tootele vale sildi, siis sa tegelikult valetad, ehkki suur hulk ostjaid – või valijaid – ei pruugi vahet nähagi. Teiseks, meil on riiulis ka maheleivad – jälle väliselt sarnased ja ühel või mitmel riiulil reas, aga alles eristusvõime abil suudame teha vahet puhaste leibade ja „üldleibade" vahel. Platon oleks ilmselt öelnud, et maheleib on lähedamal leiva ideele. Aga algselt ongi meie esivanemad küpsetanud üksnes maheleiba. See ongi leib ja tasapisi võime me ümber mõelda nii, et nimetame vaid kodumaist maheleiba leivaks ja siis vaid seda ostame. Väikese osakesena Eesti loost, mis koosneb ka osakestest...

Sarnane on lugu ka osade kristlike väärtustega ja nendega sarnaste nn üldinimlike väärtustega, kus viimastest paljud on oma sünni ja sisu saanud kristlikelt voorustelt, mida varem leeriõpetuses, lauluraamatust ja kiriku kantslist õpetati ja mis inimeste elu suunasid. Nõnda kasvanud inimene suudab ka täna teha asjadel vahet, sest tal on teadmisi ja tahet. Kui kristliku päritoluga väärtushinnangud on andnud sisu ja ka vormi paljudele üldkasutatavatele hinnangutele, siis on nende algupära tundmiseks vaja samalaadset oskust nagu siis kui on vaja näha mahlas mahlajoogi väärtuse tekitajat. Mahla väärtus toimib küll ka läbi mahlajoogi, aga mahl ise on kogu joogi põhitunnus ja varjatuks jäänud sisu.

Jäin mõtlema selle üle, missugused on Pauluse poolt esile toodud vaimu viljade voorus- ja väärtusvasted. Loetletud 9 vaimu vilja ei ole mõeldud ammendava loendina, aga need on samas ka voorused kui isiku loomutäiuse tunnused. Peale selle on need vaimu viljad ka väärtused nii üksikult vaadatuna kui ka võimalike abstraktsemate väärtuste kandjatena. Vili on tulem, mis tuleb esile alati siis kui taim on ehtne ja tingimused normaalsed. Siis kui on tegemist taimega, mille juur on päris mullas ja mitte mullase porgandiga laudlina peal!

VAIMU VILJAD ISE KANNAVAD VOORUSI, ET VOORUSED SAAKSID VÄLJA KUJUNEDA. ILMA SUUREMA SÜVENEMISETA NIMETAME ME TÄNAPÄEVA EUROOPAS NEID VAIMU VILJADEST TOIDETUD VOORUSI ÜLDISTATULT VÄÄRTUSTEKS.

Niisugusena näen seesmist dünaamikat kristlike põhimõtete ja ilmalikult lihtsalt üldinimlikeks nimetatud väärtuste vahel. Pean silmas seda, et viljakas elu on ka tahte asi ja selle teostamine sõltub meie eluviisist. Eesti keeles on palju kauneid ja sisukalt analüüsitavaid sõnu nagu abi – elu, armu – laud, maailma – vaade, meele – vald. Üheks niisuguseks sõnaks on ka eluviis. Elu – viis on kui meloodia, mille saatel ja mille kohaselt ma elan ja elada püüan. Me saame nüüd igaüks iseendalt küsida, missuguse on see meloodia, see minu elu – viis?

Ehitades edasi meie kätte antud Eesti Vabariiki ja minnes vastu selle suurele sünnipäevale vajame Eesti riigi mõtte taas-kordset värskendamist. Riigi tähenduse uuesti mõtestamist esmalt endale ja siis kõikidele siin elavatele rahvastele. Alustades sellest nagu pöörduti kord kõikide Eestimaa rahvaste poole 1918. aasta Iseseisvusmanifestis. Hans Georg Gadameri mõtteviisi parafraseerides ütlen, et tähenduse andmine on olemise mõttekuse uuesti üles leidmine keele kaudu.

Missugune on kristlike väärtuste mõtestatus nüüd, peale inimliku eristusvõime üle mõtisklemist? Ütleme uuesti nagu ütles minister Jürgen Ligi: Olgem ikka kristlased! Täie tõsidusega ja seda ka olla püüdes. Nii, et me arvestame selles lauses peituva mõistmise ootusega, kristlike voorustega ja neile tuginevate väärtustega. Mõistes pisut sügavamalt ka ise, mida kristlus tähendab ja kaasa toob ning harjutades seda teoks tegema.

Prof Randar Tasmuth

Ettekanne visioonikonverentsil 3. detsembril 2014 EELK Usuteaduse Instituudis, Tallinnas

Aktiivsetest režiimivastastest Eesti luterliku kiriku kontekstis 1970. ja 1980. aastatel

Sissejuhatus

Artikli eesmärgiks on uurida luterliku vaimulikkonna aktiivseid režiimivastaseid, kes astusid nõukogudeaja tingimustes enne 1987. aasta murrangulist aastat välja eestluse rahvuskultuuriliste sümbolite ja poliitiliste režiimivastaste kaitseks, võimuorganite usu- ja kirikuellu sekkumise vastu. Küsimuse niisuguse asetusega pole senini Eesti nõukogudeaja uurijad veel tegelenud. Teisiti kui Eestis, on Leedu katoliku kiriku nõukogude-aegset vastupanu käsitlenud Vytas Stanley Vardys ja Martin Jungraithmayr.1 Läti ja Eesti puhul on senini põhiliselt käsitletud kirikute ja koguduste vastaseid seadusandlikke repressioone. Läti luterliku kiriku allutamist nõukogude võimustruktuuridele on käsitlenud Jouko Talonen ja sama teemat Eesti luterliku kiriku puhul on uurinud Riho Altnurme.2 Eesti õigeusu piiskopkonna kannatusi on uurinud Andrei Sõtšov.3 Eesti evangeeliumi kristlaste-baptistide palvemajade ja koguduste sulgemist on uurinud Toivo Pilli, Tõnis Valk ja Riho Saard.4
Atko Remmel on värskelt kaitstud doktoritöös pööranud peatähelepanu nõukogudeaja institutsioonide tegevuse ajaloole, mis tegelesid otseselt religiooniküsimuste ja kirikueluga. Remmel kinnitab, et riiklik religioonipoliitika ei olnud kogu nõukogudeaja perioodil ühtne. Stalini-järgsel ajal polnud kiriku kohalolu ühiskonnas enam praktiliselt tunda. 1960. aastate alguses võttis partei Keskkomitee religiooni suhtes uue lähenemise. Käiku tulid salajased ettekirjutused kirikliku elu väljasuretamiseks. Neil aastatel õnnestus mitmesugustel formaalsetel ettekäänetel sulgeda Eestis mitmeid õigeusu, luteri ja evangeeliumi-kristlaste baptistide kogudusi. Hruštsovi-järgsel ajal läks religioonipoliitika revideerimisele ja langes 1970. aastatel juba teatavasse rutiini, mida 1980. aastate alguses võib Remmeli sõnul iseloomustada "rutiinse represseerimisena". Põhirõhk oli langenud propagandistlikule kampaaniale, mitte aga enam seadusandlikule survestamisele. Kampaania varises kokku 1987. aastaks.5

Inimestele tekitatud nõukogulik repressioonitrauma ei olnud aga ainult vabaduskaotuslik, vangistamine, tapmine, vaid oluline oli üldisel eksistentsiaalsel hirmul, mille tekitasid töökohast usulistel põhjustel vallandamised, ülikoolist eksmatrikuleerimised, lõpu- ja sisseastumiseksamitel tahtlikud läbikukutamised jne. Ideoloogilised repressioonid kujutavad endast olulist psühhotraumade liiki, millede süvauurimist pole veel Eestis alustatud.

Külmasõja-aegses maailmas olid kirikud polariseerunud. Polariseerumine oli aeg-ajalt teravalt nähtav ka protestantlikke ning õigeusu kirikuid ühendavas Kirikute Maailmanõukogus (KMN, World Council of Churches), kus erinevate kirikute sotsiaaleetika, näiteks rahu küsimuses, ei erinenud oma riikide välispoliitilistest orientatsioonidest. Eriti drastiliselt ilmnes see Varssavi liidu sõjalise sissetungi ajal Tšehhoslovakkiasse 20.–21. augustil 1968, mis ei jätnud kõrvale ka Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK) KMN-i uue liikmena. 26. augustil kiitis EELK Konsistooriumi täiskogu üksmeelselt heaks Nõukogude valitsuse ja nelja sotsialistliku vabariigi nn. abi osutamise Tšehhoslovakkiale, et seal takistada kapitalismi ja fašismi taassündi. Otsus saadeti praostkondadele nende koguduste jumalateenistustel ettelugemiseks. 13. septembril tehtud avalduses kinnitas EELK Konsistooriumi täiskogu, et mingit NSV Liidu sõjaväelist interventsiooni ei olnud toimunud ja Nõukogude Liidu sõjavägede viibimine Tšehhoslovakkias oli kooskõlas sotsialistlike vennasmaade vahel sõlmitud liidulepinguga.1

1960ndate keskelt alates hakkas kiriku luterlik ja eesti rahvakiriku identiteet tasapisi murenema. Õigeusu kiriku mentaliteete üle võttes hakkas luterlik kirik 1960ndate lõpul venestuma. Kirik oli käest lasknud oma rahvakirikliku demokraatiaprintsiibi. Viimane EELK Kirikukogu toimus peapiiskop Jaan Kiivit seniori sundemeriteerumise järel 1967. aasta oktoobris. Järgmine erakorraline Kirikukogu toimus alles 1978. aasta mais seoses peapiiskop Alfred Toominga ootamatu surmaga, kuigi kiriku põhikirja järgi oleks Kirikukogu pidanud kogunema iga kolme aasta järel. Selliseid arenguid ja taolist isoleeritust jälgiti murelikult Luterlikus Maailmaliidus, mille liikmeks oli EELK juba 1963. aastast alates, ja mis püüdis eriti Soome luterliku kiriku abil nii Eesti kui ka Läti luterlike kirikute isolatsiooni murda ning nende kirikute luterlikku identiteeti tugevdada.7

1970ndatel hakati aktiivsemalt jälgima ka võimaliku välismaise massikommunikatsiooni osa ja

mõju koguduste vaimulikkonna jutlustes ning tegevuses. Rajoonide täitevkomiteede juurde loodi spetsiaalsed usukultusalaste seaduste täitmise järelevalve kaastöökomisjonid, mille liikmed pidid eriti tähelepanelikult jälgima kooliõpilaste ja laste osavõttu kiriklikest üritustest ning kuulama palvemajades ja kirikutes jutlusi, et hinnata nende sisu lojaalsust nõukogude võimuideoloogiale. Loodud õhkkond tekitas inimestes nii hirmu kui ka psühholoogilist pingestatust ning 1957. aastast, kui aktiviseerusid usuvastased kombetalitused ja kirikliku leeriga hakkasid võistlema noorte suvepäevad ning lisandusid veel teisedki ateistlikud riitused (lapse nimepäev, ilmalikud surnuaiapühad) hakkas kahanema koguduste liikmeskond eriti nooremate ja keskealiste osas. 1959. aastal käis luterlikus leeris veel ligi 6200 noort (1957. aastal ligi 9200 noort), aga ateistlikest suvepäevadest võttis osa juba ligi 6300 noort ning edaspidi suvepäevadest osavõtt ainult kasvas.
Kirikliku tegevuse madalseis saavutati 1970ndate aastate keskel. Paljud kogudused olid asunud selleks ajaks oma depressiivsele arenguteele. Leeritatuid oli nõukogude perioodil kõige vähem 1978. aastal (481) ja ristituid 1977. aastal (617). Aasta-aastalt vähenes EELK annetajaliikmete hulk, mis saavutas 1986. aastal oma miinimumi 48 590 inimest.1

Mõistetest

Mõiste "dissident" (dissidens, dissidere) on kiriklikus ja ühiskondlikus kontekstis avar ja laialivalguv. Ühest küljest tähistatakse sellega isikut, kes ei kuulu mitte mingisugusesse religiooni ja kirikusse.2 Teisalt tähistatakse sellega aga lihtsalt muu-usulist, isikut, kes kaldub valitseva kiriku dogmadest kõrvale.3 Arvo Pesti koondab dissidendi ja dissidentluse mõiste alla vastupanuliikumise erinevad "kaitse liikumised", nagu inimõiguste, kodanikeõiguste ja rahvusvähemuste õiguste kaitse. Kitsamas tähenduses oli dissident isik, kes nõudis avalikult siseriiklike ja rahvusvaheliste lepete täitmist ja järgimist. Dissidentlik tegevus seisnes keelatud kirjanduse paljundamises ja levitamises.4

Rahvusvahelisest riigiõigusest lähtudes on rõhutatud, et Eesti dissidendid ei olnud dissidendid, vaid puhtakujulised vastupanuliikumise tegelased, kes tegutsesid okupeeritud riigi territooriumil. Nii on õigem nimetada neid vastupanuliikumise tegelasteks. Puhformaalselt on see õige, ent nii vaadatakse mööda de facto tegelikkusest. Okupeeritud Eesti, mille sünonüümiks sai ametlik termin ENSV oliokupeerituna ja integreerituna siiski NSVL osa. Pigem solidariseerusid 1960.–80. aastate Eesti vastupanuvõitlejad, kellest mõned olid ka rahvuselt venelased, ja kelle eesmärgiks polnud mitte otseselt Eesti Vabariik, vaid demokraatlikum ühiskond, demokraatlikum NSVL, ennast Vene dissidentidega. Viimase termini kasutamist õigustaks asjaolu, et 1970.–80. aastatel prooviti tegutseda rangelt NSVL seaduste raamides. Kompromisslahendina soovitab ajaloolane Jaak Valge nimetada ENSV pinnal tegutsenud dissidente tollasteks režiimivastasteks.1 Kasutan ka antud uurimuses seda mõistet.
Refleksioon

Kirikuloolane Riho Altnurme kirjutab: "1970. aastateks hakkas kirikul ühiskonnas kujunema seos teisitimõtlemisega – kui mitte aktiivselt, siis sümbolina –, sest tegemist oli ikkagi ainukese nõukogude süsteemis teistsugust ideoloogiat kandva organisatsiooniga. See oli üks asjaolusid, mis taasiseseisvumisel kirikule autoriteeti lisas -- samas on taasiseseisvumise järel seda autoriteeti taas kärpinud osalt isiklikest mälestustest ja osalt ajaloolisest uurimistööst ajendatud arusaam, et kirik tegi nõukogude perioodil siiski küllaltki palju võimudega koostööd."2 Altnurme usub, et tervel kirikul kujunes seos teisitimõtlemisega, ja samas siiski ei täpsusta, millist laadi koostöö okupatsioonivõimudega muudab kiriku teisitimõtlemise tagantjärgi üldse olematuks või siis küsitavaks.

Vastupanuliikumise ajalugu uurinud Viktor Niitsoo sõnul ei olnud niinimetatud usuaktivistid huvitatud 1977. aasta kevadel looma koos poliitiliste dissidentidega okupeeritud Eestis ühist üldisi inimõigusi kaitsvat Helsingi-gruppi.3 Vaimulik Toomas Paul oli 1995. aastal valmis tunnistama, et luteri kirik oli ennast kompromiteerinud juba parunite ajal.4 Ajaloolane Indrek Jürjo oli siiski esimene, kes 1996. aastal tõi avalikkuse ette üksikute kirikutegelaste nõukogudeaegse kollaboratsionismi. Kiriku kui ainsa mittekommunistliku institutsiooni püsimajäämine kogu nõukogude perioodi vältel oli küll iseenesest tunnustusväärne saavutus. "Kuid ei saa jätta nentimata, et luterlikust kirikust ei kujunenud olulist vastupanu ja rahvusluse keskust, nagu katoliku kirikust Poolas ja Leedus," nentis Jürjo.5 Sama tõdeb ka etnoloog ja ajaloolane Jaanus Plaat, kesvastupidiselt Altnurmele toonitab, et enne 1980. aastate vabadusliikumist polnud luterlikul kirikul Eestis tervikuna üldse mingit sõltumatut ja dissidentlikku mainet.1 Muidugi oli Rooma Katoliku Kiriku rahvusvaheline ja poliitiline positsioon maailmas luterlastega võrreldes sootuks arvestamisväärsem. Pealegi muutis poola sünnipära paavst Johannes Paulus II ametisse astudes 1978. aastal koheselt ka senist passiivset Leedu suunalist kirikupoliitikat palju aktiivsemaks.2

Tagantjärgi nõus tuleb olla ajaloolase Toomas Karjahärmiga, et "kiriku staatus oli eriline, sest oli ainus institutsioon, mis legaalselt kuulutas marksismile-leninismile-stalinismile alternatiivset ideoloogiat. Tema olemasolu ise oli väljakutse režiimile, oli passiivne vastupanu tugipunkt, oli võõrkeha kommunistlikus süsteemis. Kuid selleks, et üldse ellu jääda, pidi ta ka tegema koostööd ja tunnistama sotsialismi ning Eesti kuulumist de facto NSV Liitu."3 Täpselt sama oli 1998. aastal valmis konstanteerima ka luterliku vaimuliku Albert Soosaare poeg Enn Soosaar, kes kirikut piisavalt hästi seespoolt tundes, võis tõdeda: "Mitte ükski konsistooriumi koosseis okupatsiooniajal ei moodustunud Kirikukogu vaba tahteavaldusena, vaid need komplekteeriti režiimi poolt vaimulikest ning ilmalikest, kelle koostööaltisus oli ette teada. Kes lootust ei täitnud, see tagandati."4 Tõenäoliselt suurem osa vaimulikest ei teadnud näiteks midagi peapiiskop Jaan Kiivit seniori koostöö iseloomu detailidest5, aga võttis sellegipoolest omaks teadmise, et Kiiviti ametist lahkumine oli sunnitud, mis sest, et selle koos assessor Edgar Hargi ja uue peapiiskopi kandidaadi Alfred Toomingaga üksmeelselt heaks kiitsid.6 Tuli leppida paratamatusega.

Peapiiskop Kuno Pajula tunnistusele kohaselt ei olnud kiriku asi luua Eesti Vabariiki. Poliitilist iseseisvust ei taotlenud ka 1989. aasta veebruaris loodud Eesti Kirikute Nõukogu.7 Näiteks 15. septembril 1988 toimunud EELK Konsistooriumi korralisel koosolekul väljendati usuasjade voliniku Rein Ristlaane palvel eitavat suhtumist kirikuhoone kasutamiseks mittevaimulikel eesmärkidel, pidades silmas Pilistvere kirikus 20. augustil 1988 toimunud poliitilist koosolekut, mille lõpul loodi Eesti Rahva Sõltumatuse Partei (ERSP).8 Kiriklikku karistust vaimulik Vello Salumile siiski ka enam uues ideoloogilises olustikus ei määratud.

EELK kõrval oli 1980ndate keskel siiski usulisi rühmitusi, mis olid poliitiliselt sõnumilt aktiivsemad. Reformeeritud teoloogilise taustaga uuskarismaatiline elusõna-liikumine omandas juba 1987. aasta septembris nõukogude okupatsiooni ja võimu suhtes aktiivsema vastupanu maine.1 Luterlus on kristluse reformeeritud vooluga võrreldes olnud võimule lojaalsem. Ka 1930ndatel toetas kiriku keskvõim Eestis riigipööret ja unustas nn. võimukriitilise prohvetliku kõnelemise. Need, kes seda julgesid teha suspendeeriti ametist.2 Luterlus on olnud ühiskonna suhtes introventsem "välise kurja maailma jätab selle enda hooleks -- oma poliitilise ükskõiksusega on luterlus nagu loodud isevalitsejatele," kirjutas ühiskonnategelane ja ajaloolane Eduard Laaman 1939. aastal.3 Sama kordas aastakümneid hiljem ka Toomas Paul, tõdedes, et ka okupeeritud Eestis toimis kirik vastavalt oma luterlikule traditsioonile "lahutades usust kui sellisest kompromissid ilmalike võimudega ning neile allumine maistes asjades, kuni veel oli mingigi võimalus evangeeliumi kuulutada ja sakramente toimetada. See on olnud luteri pastorite roll läbi aegade. Ega neil ka Rootsi ja Vene ajal olnud kuigivõrd võimalust öelda midagi patroonide vastu, keskvalitsusest rääkimata."4

"Me keeldusime teadlikult hakkamast dissidentideks," tunnistas endine EELK Konsistooriumi sekretär Tiit Pädam.5 Ja EELK praegune peapiiskop Andres Põder tunnistas, et just teoloogilised prioriteedid, mille kohaselt kirik on rahvusliku ja poliitilise iseseisvumise ees primaarsem, ning maapealse vabaduse ees on evangeeliumi läbi saavutatav sisemine vaimne vabadus olulisem, hoidis vaimulikke eemal poliitilisest vastupanust.6 "Ja ei tea, kas tasub kahetseda, et luteri pastorite tähtsusetu hulgake ei võtnud endale suurusehullustuses vastupanuliikumise juhtimise ülesannet," tõdeb Paul.7 Samasugune oli üldhoiak ka Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide kogudustes. Tallinna Oleviste koguduse diakon Haljand Uuemõis kirjutab oma mälestustes, et pärast 1950. aastat oli "hea Jumal lõpetanud selle meeletu ürituse" luua Eesti kristlastest "Eesti juhtimiseks oma varuvalitsus".8

Nõukogudeaja luterliku kiriku vaimulikkonna valikuid tuleb kindlasti vaadata nii nõukogudeaja religioonipoliitika kui ka 16. sajandil loodud luterliku õigusteaduse ehk regimendiõpetuse taustal, mis määratles ilmaliku võimu suhte kirikuga. Esiteks: maailma ei saa valitseda evangeeliumiga. Tulemuseks on arusaam ja hoiak, et luterlik kirik ei soovi olla ühiskondlikku stabiilsust heidutavaks jõuks, isegi mitte siis, kui võimulolijatesse on mingitel põhjustel tulnud suhtuda ka kriitiliselt. Teiseks: ka maailma ja ühiskonda tuleb organiseerida Jumala tahte kohaselt. See tähendab, et pole niisuguseid inimelu ja -tegevuse sfääre, mis ei alluks Jumala tahtele. Kristlastel tuleb olla ühiskondlikult aktiivsed. Seda poolt on kiriku ajaloos praktiseerinud just protestantluse kalvinistlik reformeeritud vool.

Okupatsioonivõimu algaastatel osales EELK üldises vastupanus peamiselt vastuagitatsiooniga, ja mõnel juhul ka abi osutamisega metsavendadele. Kirik protesteeris siis veel kiriku siseellu sekkumise pärast. Olulisimaks neist jäi 1947. aastal ENSV MN-i esimehele Arnold Veimerile saadetud protestikiri haridusminister Arnold Raua kiriku- ja leerivastase kõne pärast. Kirikuvalitsuse isikkoosseisu ja koguduste tegevuse senine autonoomsus said nõukogude võimu poolt 1949. aasta lõpuks siiski murtud.1 Avalikke proteste ei esitatud enne 1987. aasta uusi peapiiskopivalimisi, kui kümme Kirikukogu liiget julges protesteerida võimuorganite etteantud stsenaariumi vastu, valida uueks peapiiskopiks Kuno Pajula.2

1960ndatel vaimulikutööle asunud Toomas Paul kirjutab, et suurem osa koguduse vaimulikest "tsenseeris" peapiiskoppide karjasekirju ja läkitusi, "jättes kogudusele ette lugemata kõige koledamad riigitruud lõigud."3 Kindlasti oli vaimulike kaadris passiivseid vastupanijaid kelle ühiskonnakriitilisus seisnes episoodiliselt mõnes jutluses peamiselt riiklikult levitatava "teadusliku" ateismi ning kiriku tegevusvabadust (näiteks noorsoo- ja misjonitöö ning kirjastustegevus) piiravate seaduste aadressil tehtud teravates väljaütlemistes.4 Taoliste jutluste hulka on võimatu kvantitatiivselt mõõta. Koostatud läbilõige 1970. ja 1980. aastate Eesti luterliku kiriku sõnakuulutusest sisaldab 29 jutlust, millest enne murrangulist 1987. aastat peetud jutlustest võib ühiskonna- ja režiimikriitilisi kohti leida ainult Jaan Kiivit noorema 1971. aasta jutlusest, Harri Haameri 1974. aasta jutlusest ja Jaak Salumäe 1984. aasta jutlusest. Haameri jutlus sisaldas näiteks positiivseid hoiakuid teisitimõtlejate suhtes ja ka Jeesust nimetas autor ristile naelutatud "teisitimõtlejaks".1

Vastupanuliikumises osalenud poliitiline teisitmõtleja Enn Tarto peab tõelisteks režiimivastasteks kiriku vaimulikkonnast ainult Harri Mõtsnikku ja Vello Salumit.2 Peapiiskop Andres Põder oli 2010. aasta kevadel valmis selle tiitli andma ainult Villu Jürjole ja oli valmis režiimivastaseks tunnistama ka Vello Salumit, kuid mitte Harri Mõtsnikku, sest ta kahetses avalikult oma tegevust.3 2011. aasta lõpul oli Põder valmis omistama positiivse vabamõtleja tiitli siiski ka Mõtsnikule.4

Harri Haamer – teisitimõtleja, kes ei soovinud "dissidendi oreooli"

Tarvastu koguduse õpetaja Harri Haamer keeldus küll ennast nimetamast dissidendiks ehk nagu ta oma eluloos seoses konfiskeeritud Koguja raamatu kommentaariga5 kirjutas: "Jah, tähelepanu osaliseks ma sain, aga mitte selle, mida ma oleksin soovinud. Mul polnud mingit rõõmu olla kahtlustatud ebalojaalsuses, ega ole ma iial himustanud mingit dissidendi oreooli."6 Kuid sisuliselt ta seda siiski oli. Tema Koguja raamatu kommentaar ei olnud klassikaline piiblikommentaar, vaid pigem pikk elujutlus 20. sajandi absurdiühiskonnas rumalalt, narrimoodi ja mõttetult elavale inimesele, keda masendavaist elukogemusist läbielatud valuga autor püüab tema ängistuses (enim tsiteeritud on Arthur Schopenhauer) mõista ja aidata. Kuid ei puudunud ka teost läbiv sotsiaalne ühiskonnakriitiline ja dissidentlik irooniline toon.7

1970. aasta 8. oktoobri Konsistooriumi täiskogu istungil otsustati Haameri tegevus (käsikirjapaljundamine ja levitamine) hukka mõista ja ta Usuteaduse Instituudist (UI) vallandada.1 Loomulikult ei lastud teda kunagi välismaale, isegi mitte Nõukogude Liidule suhteliselt sõbralikku Soome Vabariiki. Haameri dissidentlikul käsikirjal ja UI-st vallandamisel oli omavaheline seos olemas, aga Soome küllasõidu ärakeelamisel ei maksnud eelnevatega otsest seost siiski olla. Esimesed küllakutsed esitati Haamerile 1978. aasta sügisel. 1979. aastal liitus kutsujatega isiklikult ka Soome kiriku peapiiskop Mikko Juva, kes haarati kutsujate ringi pärast seda, kui Saul Nieminen oli koos Haameriga isiklikult viinud küllakutsed peapiiskop Edgar Hargi kätte.2

Hark jättis väliselt sõbraliku mulje, kuid teatas siiski, et ta ei võinud anda oma pooldavat nõusolekut, kui ainult Soome peapiiskopi poolt allkirjastatud kutsele. Ta käskis kutse saata anonüümsele pastorile. Paar nädalat hiljem sai Nieminen kirja Harri pojalt Eenokilt, kes teatas, et Hark oli talle isiklikult öelnud, et kutsel peaks siiski olema äramainitud Harri Haameri nimi. Kirjas peapiiskopile teatas Nieminen, et 73-aastane Harri oli kogu protsessist väga pettunud. Nieminen oli saatnud kirjad ka Brežnevile ja Kekkosele, kuid tulemusteta. Oma viimase katse võttis ta ette Soome peapiiskopi kaudu selleks, et kutsuda Harri ja Maimu Haamer 1980. aasta suvel üheks kuuks Soome.3 Peapiiskop Mikko Juva saatis kutse välja 1979. aasta 10. detsembril.4 Ta lootis, et kõrgel tasemel esitatud kutse toob endaga kaasa ka kaualoodetud tulemuse.5 Kuid siiski ei toonud. Edgar Hark seletas vastuses viisataotlemise korda ja palus Soome kirikul õieti vormistatud küllakutse konsistooriumi asemel otse Haamerile saata.6 Seda Juva kahe kuu pärast tegigi.7 8. aprillil 1980 anti Harrile konsistooriumist viisa taotlemiseks kirjalik iseloomustus, millest õhkus välist positiivsust nii tema isiku kui ka tegevuse kohta. Ometi oli ta endiselt rehabiliteerimata ja ootas, et kirik midagi selleks või amnesteerimiseks ära teeks.8

Haameri suur ja põhimõtteline viga seisnes Hargi hinnangul selles, et ta rääkis oma vangipõlve elamustest. "Inimesi ei huvita enam sellised "lood", mida nad on juba kuulnud. Ka kannataja osas ei ole mõtet alati esineda. Ka mina võiksin seda teha meenutades oma raskeid sõjaaastaid, millised ma arvan ei olnud sugugi kergemad, kui Sinu kodust eemaloleku aastad. Kuid ma olen seda väga harva teinud leides, et mul on Jumala sõna alusel muudki kõneleda."1 Diametraalselt vastupidiselt on Haamerit hinnanud poliitik Tunne Kelam, kelle hinnangul demonstreerisid Haameri kõned oma vanglakogemustest tema poolt kannatuste üle saavutatud vaimutriumfi.2 Harri Haamer ei pääsenud kunagi välismaale. Ta ei avaldanud pärast seda küll enam ühtegi ühiskonnakriitilist kirjutist, aga jäi kirikus teatavas mõttes ikkagi dissidentlikuks oma tee kõndijaks.

Vello Salum – eesti rahvusliku elujõu ja kultuurisümbolite eestkõneleja

1980. aasta novembri lõpul võeti Tallinnas kinni Ambla koguduse vaimulik Vello Salum ja viidi Tallinna psühhoneuroloogia haiglasse.3 Temaga taheti vestelda sama aasta jaanuaris koostatud traktaadi Kirik ja rahvus pärast, mille ta oli Järva sinodil tervikuna ette kandnud ja mis Villu Jürjo4 kaudu oli jõudnud Eesti väliskiriku peapiiskop Konrad Veemi kätte, kes lasi selle tõlkida saksa-, inglise- ja rootsi keelde.5 Die Kirche und das Volk jõudis ilmuda Stockholmis juba 1980. aastal. Ingliskeene The Church and the People ilmus Stockholmis ja New Yorgis aga 1981. aastal.

Salumi traktaat kasvas välja Järva praostkonna praostile esitatud koguduse sõnalistest aastaaruannetest. Juba oma esimeses 1970. aasta aruandes oli ta julgelt kasutanud n-ö asjaolude otse väljaütlemise tooni.6 Ning jätkas seda ka järgmisel aastal:
Muul alal aga hakkas aruandeaastal domineerima sõjalispatriootlik kasvatus ja propaganda. Suurenes sõjateemaliste saadete ja filmide osatähtsus -- iga rahupooldaja põhikohuseks on teha kõik, et rahuideaal pääseks kõikjal võidule ning igat külma- või kuumasõja taotlejat koheldaks kui ebanormaalset. Inimkonna käsutuses oleva tohutu tehnilise võimsuse korral ei saa enam rääkida sõja mistahes positiivsest küljest.7

1972. aastal kirjutas Salum palju ateismist, selle monoloogiast, sest ühiskonnas puudus dialoog ateistide ja usklike vahel. Ta põimis oma aruandesse tsitaate otse Sirbist ja Vasarast, Lembit Raidi teosest Usklikud ja kommunistid (1972) ja ühe pikema tsitaadi ka Arvo Valtoni Sõnumitoojast (1972), mis pilas ateistlikku võitlust Jumalaga.1 Ateismi levitamine, teoloogilise kirjanduse kättesaadamatus, välissõitude ärakeelamine, usuteadusliku aastaraamatu puudumine – "kõik see piirab veelgi pastorite silmaringi. Tüüpiline meie kaasajale oli Eesti helilooja Rudolf Tobiase sajanda sünnipäeva ametlik tähistamine, kus unustati ta vaev eestikeelsete laulusõnade soetamisel, ja lauldi "Eks teie tea, et te Jumala tempel olete..." ladina keeles - - selline oleks siis lühidalt möödunud aasta maarahva valgustamise vaimne tase ja tulemus."2
Salum tundis muret Eesti kirikute orelite säilitamise ja korrasoleku ning ladinakeelsete tähtedega kirjutusmasinate puudumise pärast.3 Tema väljaütlemised muutusid aasta-aastalt radikaalsemaks. 1976. aasta aruanne oli koostatud sellises toonis, et peapiiskop Alfred Tooming käskis tal uue aruande koostada, sest saadetud aruande esimene versioon võis saada "komistuskiviks kirikule tuleviku teel".4 1977. aastal juhtis Salum kiriku tähelepanu eestlaste lahkumisele küladest, usulise kirjanduse puudumisele, mis "kajastas usu ja trükivabaduse olemust Maarjamaal." Samas aruandes sisaldus teravat irooniat ka kiriku enda aadressil: "Meie kiriku leina-aastal tuleb eriti tähelepanu keskpunkti küsimus, kellele üksikkokogudused alluvad? Tallinnas, Raamatukogu 8 ukse kõrval on silt ELK: kas ilma evangeeliumita või ilma Eestita konsistoorium? Rootsis on veel EELK Konsistoorium."5

Ta juhtis tähelepanu Eesti Rahvusraamatukogu masendavale olukkorrale, Eesti Rahva Muuseumi 70. juubeliaastat tähistasid endiselt varemed Raadil, rahvaluule suurteos Monumenta Estonia trükkimine oli seiskunud. "Liiaks palju koguneb fakte, et rääkida optimistlikult rahvuskultuuri igakülgsest edasiarendamisest -- EELK osa selles on paraku olnud vaikiv pealt vaatamine."6 1979. aastal juhtis Salum peapiiskopi tähelepanu sellele, et isegi kirik, ja isegi mitte Usuteaduse Instituut selle dekaani Ago Viljariga eesotsas, ei pidanud vajalikuks 11. augustil tähistada Eesti ainsa elava usuteadlasest doktori Uku Masingu 70ne aastast juubelit. Analoogselt oli ka riiklik meedia vaikinud maha Jakob Hurda 140nda sünniaastapäeva.
Eesti keele ja kogu rahvuskultuuri saatus on enam kui muret tekitav -- kogu eesti rahvuskultuur on avarii olukorras -- Pole siis ime, et süveneb suurvenelaste ja teiste šovinistide arvamus: eestlastel pole olnudki oma kultuuri. Kirik on olnud rahvuskultuuri kandjaks läbi aegade paljudes maades. Kas Jumal on meid vabastanud seda olemast Maarjamaal?1
1979. aasta 15. novembril heideti NSVL Heliloojate Liidust välja ka helilooja Arvo Pärt. Kümme päeva pärast seda, kui ta oli andnud sisse emigreerumisavalduse.2

Traktaadi Kirik ja rahvus poliitilisust Salum ei eitanud. Ta tsiteeris endise peapiiskopi Jaan Kiiviti seisukohta, et kirik ei saanud olla apoliitiline, vaid pidi võitlema jumalariigi nähtavaks saamise eest eelkõige selle rahva juures, kes on tema liikmeteks ja sellel maal, kus ta asub. Toetudes Kirikute Maailmanõukogu 1961. aasta New Delhi täiskogul ja 1977. aasta Luterliku Maailmaliidu VI Assambleel toonitatule, kutsus Salum EELK-d osalema "uue ühiskonna ja uue inimese kujundamisel, sest Jumala riik ja tema õigus peavad nähtavaks saama ka MAARJAMAAL eestlaste juures -- Rahvas ei eemaldunud kirikust, vaid vaimulikkond on eraldanud ennast oma rahvuse vajadustest, igatsustest ning pole võidelnud tema õiguste eest." Ta loetles taas-kord eestlaste põhimuredena üles eesti keele õiguslike garantiide puudumist, ohjeldamatust migratsioonist ja suurrahvuslikust šovinismist põhjustatud globaalset ohtu eesti rahvuse eluruumile. EELK kui eestlaste rahvuskiriku ülesanne oma rahva ees oli Salumi arvates end täielikult pühendada rahva kui terviku heaolu teenistusse, tema arengut edendades ja õigusi kaitstes. "Nõudes Aasia ja Aafrika väikerahvustele iseseisvust ning inimõigusi; eestlastele eluruumi ja emakeele õigust aga mitte. Kui esimeses teeme kaasa, siis teist ei tohi mingil juhul tegemata jätta. Vastasel korral oleks see eetiline skisofreenia."3

Salum vabastati "tervislikel põhjustel" Järva-Madise koguduse õpetaja ametist alates 1982. aasta 1. aprillist. Teda ei suspendeeritud, vaid võeti ära ainult jutlustamise õigus. Peapiiskop Edgar Hark pakkus kompromisslahendit, et mujale ümberasudes võis Salum jutlustamisõiguse võibolla isegi tagasi saada. Äksi, kuhu ta oleks soovinud, teda aga ei lubatud, sest see oli Tartule liiga lähedal. Anti valida siis Pilistvere ja Mehikoorma vahel. Nii ennistati ta Pilistveres tööle 1983. aasta 2. novembrist.1 Ühiskonnakriitilisi traktaate tema sulest pärast seda enam ei ilmunud.

Villu Jürjo – taltsutatud režiimivastane

Usuasjade Nõukogu volinik Leopold Piip oli 1980. aasta 8. augustil langetanud otsuse, et Villu Jürjo tuli tema silmatorkava antilojaalsuse pärast EELK vaimulike nimekirjast kustutada. Kuid enne Luterliku Maailmaliidu vähemuskirikute Tallinna konverentsi2 polnud seda taktikaliselt kasulik teha.3 Nii kustutati Jürjo vaimulike registrist alles 1980. aasta 30. detsembril.4

Jürjo sõnul süüdistati teda 1980. aasta veebruari kohalike nõukogude saadikute valimistel mitteosalemises, brošüüri ENSV Ülemnõukogu valimised – eesti rahva ja partei ühtsuse tõend? levitamises ja Häädemeeste luterliku kirikunoorte kokkutuleku organiseerimise eest. Valimistest oli Jürjo keeldunud, sest tema abikaasa (Audrone), leedulannast filoloog, oli usulistel põhjustel vallandatud raamatukogu töötaja kohalt5. Noortelaagri oli ta korraldanud aga oma teise pulma-aasta tähistamiseks, mis Jürjo sõnul ei vajanud õigusorganitega kooskõlastamist.6

31. juulist kuni 3. augustini 1980 toimus Häädemeestel viies kiriklik noorsoo kokkutulek (kohal oli külalisi Leedust, Lätist, Leningradist ja Moskvast). Selle põhiorganisaatoriteks olid Jürjo, Andres Põder ja Tarmo Soomere.7 Kokkutulek ei jäänud KGB-le tähelepanuta. Soomere kohta koostatud toimik, mida julgeolekutöötaja alampolkovnik V[alter] Kreitsmann talle 1986. aasta jaanuaris näitas, paljastas fakti, et organid olid jälginud Häädemeeste territooriumil toimuvaid kirikunoorte laagreid juba 1978. aastast.8 Ametlikku luba laagri korraldamiseks ei oldud saadud ei Usuasjade Nõukogu volinikult, aga puudus ka peapiiskop Edgar Hargi luba, kes oli "palvenädala" sildi taha peidetud ürituse keelanud.

Häädemeestes 1980. aasta suvel kohal olnud Eenok Haameri tagasivaatelise hinnangulise versiooni kohaselt, arvestades laagrist osavõtjate suurt hulka ja külalisi, ning eriti seda, mida seal räägiti, ei olnud laager mingi dissidentlik põrandaalune laager, vaid avalik. Et organid selle takistamiseks midagi reaalset ja arvestavat ette ei võtnud, pidi see Eenoki sõnul olema organitele mingil põhjusel kasulik. Eenoki oletusel oli organitel võimalik just seal saada hea ülevaade Balti kiriklikest noorliidritest, kelle suhtes rakendada jälgimist või värbamist.1 Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Jaan Kiiviti vägagi avameelne ja n-ö lahtiste kaartidega esitatud ettekanne informeeris organeid EELK noorema generatsiooni hoiakutest ja meeleoludest ning võimaliku siseopositsiooni tugevusest ja nõrkusest. Villu Jürjo sõnul oli kokkutulek põrandaalune ainult selles tähenduses, et puudus ametlik luba.2 Konsistooriumi assessor Esra Rahula jättis aga just sel ettekäändel 1979. aasta juulis Häädemeeste laagrisse piiblitunni pidamiseks minemata, sest "Nõukogude Liidus peavad ju kõik perekondlikke koosviibimisi ületavad kokkutulekud mahtuma ikka mingi organisatsiooni tiiva alla. Kirjutan seda seepärast, et Sinu (Villu Jürjo) kirjast ei selgunud, kuidas on korraldatud asja vormiline külg ja kes on riigivõimu ees vastutav. Kui aga asja vormiline külg peaks olema juba korraldatud, siis jääb ainult soovida õnnistust ja head kordaminekut Teie üritusele!"3

Oma sõnul loovutas Jürjo vaimulikuameti töötõendi "suurima rõõmuga". Peapiiskop Hark ei protesteerinud Jürjo ametist tagandamise vastu, aga palus lubada tal pidada Võru kirikus aastalõpu ja uus aasta hommikused jumalateenistused. Jürjo vabastati ametist 1981. aasta 15. jaanuaril.4 Otsust põhjendati korrale ja kehtivatele normidele mitte allumisega.5 Jürjo jäi tööle eesti esimese naisvaimuliku Laine Villenthali juurde Pindi koguduse kirikuteenrina.6 Eesti luterliku väliskiriku Lõuna-Rootsi kogudus püüdis Jürjot kutsuda vaimulikuks vakantsele koguduseõpetaja ametikohale. 1982. aasta juuli alguseks oli aga teada, et Jürjodele püsivaks tööleasumiseks Rootsi luba siiski ei anta.7

12. juulil palus Jürjo ennast uuesti tööle võtta EELK-s. Peapiiskop Hark jättis taotluse rahuldamata.
Selle põhjuseks on asjaolu, et vaatamata pikemaajalisele järelemõtlemisele oma käitumise üle, kordub sama, mis esines teie juures varem: Teie ebalojaalne käitumine viimaste valimiste puhul 20. juunil s.a. Poleks seda intsidenti olnud, oleks võinud tulla teie taas tööle asumine meie Kirikus kõne alla. On aga endastmõistetav, et meie korrale ebalojaalseid isikuid ei saa meie Kirikusse sõnakuulutajana tööle võtta. Kui teie oma senise käitumise üle põhjalikult järele mõtlete ja tulemuseni jõuate, et see on olnud väär ning seda kahetsete, lubades, et selline käitumine ei kordu, võib tulevikus teie tööle asumine meie Kirikus õpetajana siiski kõne alla tulla.1
Pöördumine peapiiskopi poole oli väga ilmekalt näidanud, et iseseisvalt ei saanud EELK peapiiskop otsustada kellegi töölevõtmist. Tuli pöörduda ikkagi usuasjade voliniku poole ja paluda oma vaimulikuõiguste taastamist, kahetsedes selleks tehtud "väärsamme, mis olid tingitud liigsest tormakusest ja lootusest niimoodi paremini teenida Kirikut -- Ka on meie praegune olukord toonud meile soovimatut kuulsust (USA Välisministeerium) -- olen arvamusel, et taoline kuulsus pole vajalik ning ma pole seda ise soovinud. Seda kõike arvesse võttes tunnistan ausalt oma vigu ning sooviksin edaspidi taas töötada oma erialal vastavuses Nõukogude seadusandlusega."2 Volinik polnud Jürjo poliitilises lojaalsuses küll veendunud, kuid "avalduse toon näitab, et mees on hakanud omi vigu kriitiliselt hindama – see on samm paremuse poole, mida ei tohi kahe silma vahele jätta. Tegemist on elava inimesega. Küsimusel on ka välispoliitiline aspekt," kirjutas Piip ja palus Jürjo avaldust "naabritele"3 ehk (Valter [Kreitsmannile]) näidata.4 Aprilli alguses nõustus volinik Jürjo ametisse ennistamisega.5 Ta määrati 1983. aasta 1. maist tööle Petseri kogudusse. Sama aasta 13. septembril arreteeriti aga Eesti üks tuntumaid režiimivastaseid Enn Tarto ja kohtuprotsessi tema üle peeti 1984. aastal 18.–19. aprillini.6

Ühe põhitunnistajana andis kohtuprotsessil aga tunnistusi ka Jürjo, kes oli Tartoga varem arutanud oma emigreerumisplaane. Tarto oli tundnud huvi ka Vello Salumi ja usklike7 tagakiusamiste kohta.8 Jürjo tunnistas, et nõukogudevastast juttu polnud ta Tarto suust kunagi kuulnud.9 Siiski jäi Tartole arusaamatuks see, miks Jürjo ei jätnud protestiks üldse kohtusse ilmumata. Tema sõnul pani just Jürjo tunnistus teda raskesse olukorda.10 Jürjo valikud, juhul kui ta soovis tagasisaadud vaimulikuametit edasi pidada, ei olnud ilmselt väga suured. Uuesti pihtide vahele sattumine võis olla seotud ka Leedu katoliku kiriku põrandaaluse väljaande Kataliku Bažnyčios kronika11 tõlkimisega. Eesti luterlaste suhted Leeduga olid ka muidu organite huviorbiidis, sest Leedu kirikul olid kontaktid NSV Liidu dissidentide ja inimõiguslastega, nagu näiteks Sergei Kovaljovi ja Andrei Saharoviga.12

Harri Mõtsnik – võimu ja kiriku poolt murtud režiimivastane

Lähtudes sellest, et Harri Mõtsnik polnud 1983. aasta veebruarist alates talle EELK Konsistooriumi poolt varem avaldatud noomitusi ja hoiatusi (16.02.83, 20.05.84) arvestanud, otsustati ta 24. oktoobril 1984 vabastada Urvaste koguduse õpetaja kohalt ja kiriku teenistusest 15. novembrist alates.13 Mõtsnik oli oma jutlustes käsitlenud õigluse ja rahu küsimusi, nõukogude okupatsiooni ja vaba avaliku arvamise kujundamist, sõda Afganistanis ja Korea reisilennuki allatulistamist.14 1981. aastaaruandes oli ta protesteerinud ateismi levitamise vastu. "Kui EELK ei taha rahva hukkumist, peab ta riigivõimu ees laste ja noorte usuliseks kasvatamiseks luba taotlema -- et seda õigust ei ole johtub ateistide kurjusest."15 1981. aasta lõpul oli ta palunud peapiiskopil astuda konkreetseid samme represseeritute Villu Jürjo ja Vello Salumi kaitseks ning küsinud miks kirik ei anna küllaldaselt kaitset kristlastele kurjuse vastu.16 Peapiiskopi vastuseks oli, et kirik ei saa muuta konstitutsiooni sätteid ning partei ja valitsuse seisukohti ja arengusuundi. Tööd tuli teha kirikule antud võimaluste piirides.17

1983. aasta jaanuaris protesteeris Mõtsnik Antsla muusikakoolist usulistel põhjustel vallandatud Ester Nõgeli vallandamise vastu ja palus peapiiskopil tuumasõja ärahoidmise võitlemise kõrval võidelda ka riigi ebaõiglase religioonipoliitikaga, mis keelas laste ja noorte usulise kasvatamise.18 ENSV KGB esimees Karl Kortelainenile 1983. aasta juulis ja septembris saadetud kirjades protesteeris Mõtsnik režiimivastaste Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimise vastu.19 Kuid näib, et saatuslikuks sai Mõtsnikule ikkagi peapiiskopile 1984. aasta 20. mail saadetud avameelne kiri:
Minu arvates olete lasknud saatanal pääseda EELK-sse s.t kirjasõnalises kuulutustöös moonutada õiget usku ja segada vale tõega, seega ateistidel võimaldanud kõigutada Eestimaa Kiriku traditsioonilisi aluseid. Väidet kinnitavad brošüür EELK tänapäeval, ajakirjad. Kõrgkvaliteediga paber ei suuda kuidagi heastada kahju, mis lugejatele nendes avaldatud desinformatsiooniga osaks saab. Siinjuures mõtlen ka lastele ja noortele, kellele nimetatud trükised ei paku küll mittekuimidagi. Mispärast ja kellele niisuguseid trükiseid üldse vaja? Sama küsimus autasude ja doktorikraadide kohta, mida jagate või mida Teile jagatakse, või nn. rahutöö Moskva mustri järgi, mis on ju selge pettus, ega ole kuidagi ühendatav Jumalast lähtuva rahutööga, usu- ja kirikueluga. Mõistan, et paljus on Teile peale sunnitud nn. ajaloolisest paratamatusest. Nähtavasti olete alistunud sellele "paratamatusele" ja Eestimaa kristlaskond lõikab nüüd mädanenud vilju. Siinjuures oleks sündsuseta pikemalt meenutada Teie vastutuse suurust ajaloo ees, et vähimgi viga või evangeeliumist kõrvalekaldumine lõhub Kiriku traditsioonilisi aluseid, tuues ühtlasi korvamatut kahju meie kodumaa usuelule. EELK-s eneses olete kehtestanud mõtete kontrolli, mille tagajärjel on hakanud vohama poliitiline korruptsioon ja vaimulike tagakiusamine KGB poolt. Saab ilmsiks ametikohtade jaotamisel ja välismaale reisilubade saamisel. Ei millegi muuga pole seletatav teatud noore ja kogenemata teoloogist pastori eelistamist esindustel kirikute kokkutulekutel Läänes. Ent teistel andekatel ja võimekatel teoloogidel seda võimalust ei anta. Kusjuures pole ka enam saladuseks nimetatud noore kolleegi kasutamist tegevuseks, millel pole midagi ühist kirikutööga -- Kohutav, kuid tõsi. Kas Te ka teate, kui suur ärevus valitseb kirikuringkonnas mainitud KGB lõhestava tegevuse tagajärjel? Olukord ei ole kaugeltki normaalne, nagu seda näha tahaksime. Ma ei oleks sõnagagi puudutanud nendest ebapuhastest asjadest, kui vaimulikkonna hulgas ei tuntaks tõsist muret EELK edasise käekäigu pärast. Nimelt, mis saab siis, kui EELK juhtimine antakse eelnimetatud noorele ametivennale? -- Võtke ka teadmiseks, et EELK lojaalsust ei kontrolli mitte ainult emigrandid välismaal, vaid ka teadlikum osa kodumaa vaimulikkonnast – need, keda KGB survamise ja äraostmisega pole pannud vaikima ning kellele kodumaa Kiriku saatus südamel.20
Ajakiri, mida Mõtsnik nii teravalt kritiseeris, oli Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Selle väljaandmise luba oli Hark hakanud taotlema 1978. aasta sügisel, varsti pärast seda, kui Jaan Kiivit oli augusti alguseks koostanud ajakirja sisukava.21 Ajakirja komisjoni koosseis22 komplekteeriti siiski alles 1981. aasta 14. aprilli konsistooriumi täiskogul, pärast seda, kui oli organitelt selleks saadud luba.23 Esimene number ilmus vastu peapiiskopi soove ja lootusi mitte 1981. aasta lõpul, vaid alles 1982. aastal. Enne seda oli kogu materjal usuasjade voliniku aparaadis kaks korda läbivaadatud.24 Ajakirja numbrite käsikirjad kuulusid enne trükiloa saamist eranditult läbivaatamisele ka EKP KK Propaganda ja agitatsiooni osakonnas.25

Ajakiri oli mõeldud selleks, et informeerida luterlasi kirikute rahutööst, et näidata EELK osalemist rahvusvahelistel konverentsidel, et trükkida ajakirjas ära Praha Kristliku Rahukonverentsi, Kirikute Maailmanõukogu ja Luterliku Maailmaliidu presidentide läkitusi, et saaks avaldada artikleid ja jutlusi rahu, oikumeenia ja kõlbelis-moraalsetel teemadel, et anda usklikkonnale informatsiooni toimunud siseriiklike ürituste kohta, et anda vastulöök Rootsis ilmuvale ajakirjale Eesti Kirik.26 Kooskõlastatult usuasjade volinikuga saadeti ajakirja Rootsi (peapiiskop Konrad Veem, Voldemar Palm, Aarne Viisimaa), Inglismaale (praost Jaak Taul), Lääne-Saksamaale (praost Toomas Põld, Paulsen27, Lieberg28), Kanadasse (piiskop Karl Raudsepp, praost Andres Taul, kirjanik Salme Ekbaum, Ellen Ennet), USA-sse (praost Rudolf Kivirand, Elmar Pähn, Johann Teras, Aleksander Hinno, Rein Hark), Soome (peapiiskop John Vikström, Jaakko Launikari, Jouko Martikainen, Martti Simojoki, Aimo Nikolainen, Eero Saarinen) ja Šveitsi (dr Leopold Niilus).29

Ajakirja kõrval jätkas teoloog Elmar Salumaa ka masinkirjas levitatava Teoloogilise Kogumiku30 avaldamist. Mitteametlikult hakkas ilmuma ajakiri Karikas31, mida andis välja katoliikliku vagadusvoolu esindaja Kalle Lindi.32 Need alternatiivsed väljaanded ei levinud vaimulikkonna hulgas kuigi laialt. Nende olemasolustki polnud kõik vaimulikud üldse teadlikudki. Mõtsniku poolt korduvalt oma kirjas nimetatud "noor teoloog" oli aga endine Räpina ja seejärel Põlva koguduse vaimulikuks saanud Georg Lillemäe, kes oli koos Edgar Hargiga viibinud 1984. aastal Budapestis Luterliku Maailmaliidu VII assambleel.33

Peapiiskopi soovil arutati Võru praostkonna õpetajate sinodil Vastseliinas Mõtsniku kirja sisu ja võeti seisukoht: "Võru praostkonna õpetajad ei kiida heaks aseõpetaja Mõtsniku süüdistusi ja seisukohti. Leiame, et meil ei tule meile antud võimalusi alati mitte läbi tumedate prillide vaadata."34 Allakirjutanute hulgas oli ka režiimivastase minevikuga Villu Jürjo. Võru koguduse aseõpetaja Andres Mäevere avaldas koguni kahtlust, et Mõtsniku puhul võis tegemist olla "psühho-patoloogilise nähtusega". Mäevere arvates võis Mõtsnik otsida teadlikult teed, et lasta end kiriku poolt ametist tagandada kui "vabadusvõitleja", et niimoodi välismaa silmis kompromiteerida peapiiskopi isikut ja kogu Eesti kirikut.35 Praost Aldur Parts toonitas oma erakirjas konsistooriumi täiskogu liikmele Herbert Kuurmele aga hoopis vastupidist, öeldes, et keegi ei leidnud, et neil oleks juriidilist või moraalset õigust Mõtsniku üle kohut mõista.36

Mõtsnik ei tõmbunud tagasi, ja saatis peapiiskopile septembri alguses varasemast veelgi pikema kirja, milles juristile omase täpsuse ja põhjalikkusega seletas lahti kõik oma seisukohad. Muuhulgas puudutas ta varem esitatutele lisaks, et Soome kirikutöötajate heausklikkust kontaktides EELK-ga kasutatakse riigi poolt ära poliitilistel eesmärkidel:
Tundes Nõukogude riigi (võib võrrelda saatanariigiga, sest selles valitseb totalitarismi näol kurjus s.o võimuiha ja karjerism inimeste südametes) olen hakanud kahtlema Teie kõrge ameti jumalikus päritolus (tegelikult on inimlik õigus), ja vastutuses. Ateistliku riigi poolt kontrollitavas kirikus on saatan kõikväeline käskima ja keelama, mispärast ka introduktsioon oli pigem Moskva poolt organiseeritud propaganda farss (nagu kõikide muudegi asjade puhul meie riigis) -- Moskval oli just Teid (oma usaldusalust)37 vaja EELK peaks, et Eestis teostada radikaalseid ümberkorraldusi ja puhastusi, tugevdada riigi kontrolli noorte usklike üle (suvelaagrid, isetegevuslik kirjandus) analoogiliselt ümberkorraldustega Vene NFSV-s Vene ortodokses kirikus kuuekümnendate aastate lõpul. Teatavasti pandi siis kehtima uus kirikute põhimäärus, mis võttis vaimulikelt ära kõik õigused koguduse elu korraldamisel (andes need "starosteile", kes on KGB poolt kogudustesse infiltreeritavad), jäid ainult kohustused (riigi vastu), vastuhakkajad saadeti sunnitöölaagrisse. EELK põhimäärus on veel kinnitamata. Teid ei lasta enne vanaduspuhkuselegi, kui olete ka selle "musta töö" sooritanud. Peapiiskopiks saamisel tahaksin viidata veel ühele ja ainult minul teadaolevale asjaolule, mis osutab riigi (elik KGB) kontrollile. Nimelt Teie valikust sellele auväärsele ametikohale sain teada pool aastat enne nn. valimisi ja seda saatana ühe käsilase enese käest.38
Mõtsnik kirjutas ateistliku ühiskonna deemonlikkusest ja eestlaste mõistuse ning elu sovetiseerimisest, mis oli tõuganud eestlased rahvana traagilisse olukorda, kus nende eksistents oli tõsiselt ohustatud. Ta kiritiseeris situatsiooni ja leppimist sellega, et poliitiline lojaalsus pidi asendama inimõigused ja Piiblile rajatud südametunnistuse: "Räägin kõikide nende nimel, kellel kristlik kultuur on armas ja ei ole ükskõiksed oma laste vaimses tervises ning tahaksid EELK-s näha tõelist Kristuse ihu, kus vaevatud ja koormatud võiksid leida hingamist."39

Peapiiskop Hark valis probleemi psühhologiseerimise tee. Tema hinnangul oli Mõtsnik "tasakaalutu, äkiline ega andnud aru oma tegudele ja väljendustele. Ametivendadega kontakti ei pidanud ja nende poolt erilist lugupidamist ei omanud. Kritiseeris ebaõiglaselt ja tarvitas solvavaid väljendusi meie Kiriku, peapiiskopi, Nõukogude Liidu valitsuse ning tema poliitika kohta, levitades oma kirjutistes nende kohta valeinformatsiooni. Vastavate väljenduste põhjal võib arvata, et ta on ebalojaalne Nõukogude korrale -- tundub, et Mõtsnik ei ole vaimselt-psüühiliselt terve inimene." EELK Konsistooriumi täiskogu (Herbert Kuurme, Kuno Pajula, Esra Rahula, Kalle Kasemaa, Toomas Paul, Jaan Kiivit)40 demonstreerisid oma lojaalsust ja otsustasid 1984. aasta 24. oktoobril Mõtsniku kiriku teenistusest vabastada 15. novembrist alates.41 "Kõik konsistooriumi liikmed leidsid, et üks normaalne inimene ei saa selliselt kirjutada, seda rohkem veel inimene, kes rõhutab, et tal on juriidiline eriharidus. Kordan veelkord: Sinu kirjas ei olnud midagi mittemõistetavat. Su seisukohad olid täiesti selged kõikidest aspektidest vaadatuna - - Eelpooltoodu põhjal ei ole meil kahjuks enam võimalik Sind meie Kiriku teenistusse võtta," kirjutas peapiiskop Mõtsnikule.42

Pärast ametist vabastamist oli Mõtsnik ilma vaimulikuametist tuleneva kirikliku kaitseta. EELK juhtkonnal polnud välismaal raske seletada, et Mõtsniku protsess oli kriminaalprotsess EELK endise õpetaja vastu ja seega mitte usuline tagakiusamine ega inimõiguste rikkumine. Kiriku juhtkonna silmis ei olnud Mõtsnik nn. "Issanda vang" keda ei oleks tulnud häbeneda (2Tm 1:8). Tema kirjutised Raport (mälestused EELK Puškini koguduses töötamise päevilt), Vastamisi ateismiga (1981), aga ka Turisti meelespea ja Vastuseks tundmatule turistile ning lõpetamata käsikiri Vaimulikuna ateistlikus riigis, tõid kaasa tema arreteerimise 1985. aasta 3. aprillil.43 Negatiivseks peeti ka tema 12 jutlusega masinakirjalist kogumikku Mis on rahuks vaja?, mis käsitles nõukogude ühiskonna "kurjuse eriviise", nagu Mõtsnik neid iseloomustas.44 Kogumik jõudis kiiresti Rootsi ja avaldati juba 1984. aastal ajakirjas Eesti Kirik. Kogumik sisaldas ka kirjutust Eesti iseseisvusele mõeldes.45

Arreteerimise päeval pandi läbiotsimine toime Urvaste koguduse kantseleis, Villu Jürjo elukohas Urvaste pastoraadis, ja ka endises elukohas. "Andsin üle minul olnud kaheksa jutlust ning jutlustekogu Jeesus Kristus on meie lootus (1984). Samuti kolm Mõtsniku poolt ümber kirjutatud peapiiskop Konrad Veemi ja piiskop Karl Raudsepa karjasekirja ja läkitust." Lisaks võeti kaasa kartulikotti äraviimiseks pakitud Mõtsnikule kuuluvad raamatud ja kirjavahetus EELK Konsistooriumi ja peapiiskopiga ning Varbla koguduse õpetaja Reet Mägediga46. Villu Jürjolt võeti ära 62 köidet usulist ja teoloogilist kirjandust (kokku ligi 600 rubla väärtuses), mille hulgas oli näiteks ka Harri Haameri Koguja raamatu kommentaar Tühjuste tühjus. Jürjo arvates polnud äravõetud raamatutel vähimatki seost Mõtsniku kriminaalasjaga. Ta väitis, et ükski raamatutest ei olnud poliitilise kallakuga ega nõukogude vastane.47 Haameri ühiskonnakriitilise Tühjuste tühjuse ja põrandaaluse omakirjastusliku almanahhi ECCE kohta oli seda pisut naiivne küll väita, aga vähemalt peapiiskopile, praostile ja usuasjade volinikule adresseeritud kirjas ta Mõtsniku tegevusele ja vaadetele omapoolset hinnangut ei andnud.

Läbiotsimine viidi läbi ka Räpina koguduse vaimuliku Andres Põdra eluruumides ja koguduse kantseleis. "Andsin neile ära kuus Mõtsniku jutlust, mis ta mulle praostkonna vaimulike konverentsi puhul oli andnud koos ühe jutluse tõlkega Soome raadiost, samuti minu abikaasa käes olnud kirjutise Vastamisi ateismiga -- Nende soovil andsin ära samuti kaks eksemplari V[ello] Salumi käest eri aegadel tutvumiseks saadud artiklit Kirik ja rahvus (üks pühendusega) ning emigrantliku kirjanduse näitena K[onrad] Veemi Kirikuliikme käsiraamatu. Minu abikaasa andis nende soovil üle Jaan Kaplinski sõnavõtu teksti ENSV Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul 23. nov. 1977. a., samuti tema kui juristi erialasse puutuva kirjutise Kuidas käituda ülekuulamisel48."49 Andres Põder tunnistas hiljem, et Mõtsnik oli oma jutlused sokutanud praostkonna sinodi ajal tema teadmata Räpina koguduse kantseleisse ning läbiotsimise ajal oli neid lihtne leida, sest need olid raamaturiiulis.50

Põder oli mures oma isiku ja vaimulikuameti üldise maine pärast. Just eelmisel aastal oli ta muretsenud koguduse leerilaste reputatsiooni pärast, keda materialistlik-ateistliku maailmakäsitluse puudumise tõttu ei peetud täisõiguslikeks nõukogude noorteks. Ta protesteeris ajakirjanduses usklike kohta levitatavate halvustavate madalatasemeliste väljendite vastu ja tunnistas, et selline poliitiline ebateadlikkus raskendab koguduse vaimulikul oma leerilastele selgitada, et ka "usklikud inimesed on nõukogude inimesed s.t nõukogude ühiskonna liikmed ja Nõukogude Riigi kodanikud."51 Tema sooviks oli kõigi nõukogude kodanike, nii usklike kui ka uskmatute ühine kodu, kus mõlemad tunneksid ennast "ühtse perena, kellel on nii võrdsed võimalused kui ka ühised eesmärgid."52

Taolist nõukogulikku retoorikat ja stiili tuli ka tollastel vaimulikel kasutada peamiselt pragmaatilistel eesmärkidel, selleks, et kohalikele nõukogude võimu esindajatele nende konstitutsioonivastasele käitumisele ja tegevusele tähelepanu juhtida. Kuid läbiotsimisega seoses tegi Põder siiski ka mõned kaalutlevad järeldused.
Kuna on üldteada, et minu tegevuses ei leidu mingeid poliitilisi elemente, mis ulatuksid väljaspoole nõukogude kodaniku ja EELK vaimuliku kohustest, et mul pole isiklikke suhteid Mõtsnikuga ning et ma ei jaga ka tema või Salumi vaateid, mis peaksid väljuma eelnimetatud piiridest, ja et ma praktiliselt ei oma mingeid sidemeid välisriikide kodanikega, on solvav juba läbiotsimise tõsiasi ise. Faktiliselt rikuti sellega eeldatava süütuse põhimõtet ja seati praktiliselt kahtluse alla vaimuliku isik. Nimetatud materjalid, mida ma vabatahtlikult üle andsin, oleksin üle andnud ka juhul, kui neid minult eelnevalt – näiteks tunnistajana – mingi juurdluse huvides oleks küsitud.53
Põdra tollased hoiakud Salumi rahvuslike vaadete suhtes on tagantjärgi osaliselt mõistetavad tema kõrgkiriklike eklesioloogiliste vaadete abil. Need oleksid lühidalt kokkuvõetavad kiriku ja rahvusluse vastandumises, millele lisandus kiriku kui organisatsiooni säilitamise soov. Salum ja Mõtsnik, ning enne neid juba ka Uku Masing, olid Põdra sõnul tugevad rahvusluse eestkõnelejad ja lisaks ka kirikukriitilised. Eesti rahvuslus domineeris eklesioloogilise teoloogia ees, mis seetõttu ei omanud suurt kaalu kiriklikult mõtlevate vaimulike hulgas. Eriti taunitav oli Mõtsniku antilojaalsus kirikuvalitsuse ja üldkiriku ehk siis selle keskkonna suhtes, mis pakkus ainsat legaalset võimalust evangeeliumi kuulutamiseks.54 Hoiakut võib nimetada teoloogiliseks augustinismiks, mille kohaselt on kiriku sakramentidel ja kirikul pühitsev mõju ka siis, kui vaimulikud pidasid vahest oma ametit halvasti. Vaatamata sellele, et EELK ridades teenis vaimulikke, kes olid lasknud ennast siduda KGB-ga, et kiriku juhtkond pidi tegema diferentseeritud koostööd võimuorganitega, osalema riiklikes kampaaniates ja okupatsioonivõimu tähtpäevade tähistamisel, kaitsma riigi välispoliitikat välismaal ja tegema seal aktiivset vastupropagandat, oli EELK ikkagi augustiinlikult mõistetuna vastupanukirik.

Villu Jürjo ja Andres Põdra kirjad peapiiskopile sundisid ka Harki võtma läbiotsimiste suhtes kriitilist seisukohta. "Läbiotsimise fakt õpetaja A. Põderi korteris ja koguduse kantseleis heidab halba varju kogu kirikule, silmas pidades eriti meie kiriku kõigiti lojaalset suhtumist meie riigisse ning head ja teineteist mõistvat vahekorda meie riigi organitega," kirjutas Hark ja palus voliniku kaasabi, et taolisi intsidente enam ei korduks ning et Jürjo oma teoloogilise sisuga raamatud tagasi saaks.55 Jürjo sõnul ta Urvaste pastoraadist ära võetud raamatuid siiski tagasi ei saanud, kuid oma kodust võetud sai kõik tagasi, isegi Haameri Koguja raamatu kommentaari.56 Jürjolt saadud masinkirjaliste raamatute nimekiri lisati aga Tarmo Soomere süüdistusmaterjalide hulka, sest KGB-l oli olemas Jürjolt saadud info, et kõik need raamatud olevat ta saanud Soomerelt.57

On võimatu tagantjärgi enam objektiivselt hinnata, milline oli kõigi tollaste EELK vaimulike suhtumine Salumisse ja Mõtsnikusse ning eriti nende esitatud seisukohtadesse. Salumi sõnul ei olnud talle kunagi ükski ametivend tema kirjutise kohta avalikult midagi negatiivset öelnud. Kõik ei olnud seda ka lugenud.58 Salum ei loobunud oma isamaalis-rahvuslik-kristlikest põhimõtetest ja esitas need seisukohad uuesti 1989. aasta jaanuaris Tartu Ülikooli ringauditooriumis toimunud mõttevahetusel "Kuidas taastada Eesti iseseisvus".59 Mõtsniku väljaütlemisi kritiseeriti vähemalt Võru praostkonna sinoditel. Andres Põder tunnistab, et nad käisid koos Villu Jürjoga isegi mõjutamas Mõtsnikku, et talle selgeks teha, "et ei olnud mõtet vinti üle keerata ja ebalojaalsuses minna nii kaugele, et ka kirik ei saanud enam võimu ees pakkuda kaitset. Evangeeliumi kuulutamine ja õndsuseks vältimatute sakramentide jagamine väljaspool kirikut, ja vaimulikuametist suspendeerituna, polnud võimalik."60 2011. aastal oli Põder aga valmis Mõtsniku protestidega seoses tunnistama, et "isegi olukorras, kus neil polnud otsest tulemust, oli tähtis, et seda julgeti teha. Tuli aeg, mil neil oli ka mõju."61 Villu Jürjo aga tituleeris kakskümmen kuus aastat hiljem Mõtsnikku kui "ristisõdurit eesliinil".62

1985. aasta juunis Soome-Eesti-Ungari teoloogide konverentsil Budapestis nimetas Toomas Paul Luterliku Maailmaliidu president Zoltán Káldy küsimust Harri Mõtsnikuga juhtunu kohta kogu konverentsi ainsaks "ebameeldivaks teemaks".63 Pauli aruandest ei ole võimalik täpselt välja lugeda, miks oli küsimus ebameeldiv. Kas seetõttu, et inimõiguste rikkumised nõukogude ühiskonnas jätkusid? Või ebameeldiv seoses Mõtsniku isikule ja tegevusele antud omapoolse64 hinnangu mõttes?

1985. aasta 5. oktoobril mõisteti Mõtsnik ENSV Ülemkohtu poolt süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas ning karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. 15. novembril esitas ta armuandmispalve toonitades oma vanadust (57-aastane) ja nõrka tervist. "Andsin juba kohtule lubaduse ja kinnitan seda ka käesolevas palves, et ma tulevikus ei kavatse enam kunagi taolise riigi- ja seadusevastase tegevusega tegelema hakata."65 Ametlikes dokumentides öeldakse, et "võttes arvesse Mõtsniku puhtsüdamlikku ülestunnistust ja siirast kahetsust, samuti tema käitumist vanglas ja teistel asjaoludel", otsustas ENSV Ülemnõukogu presiidium vabastada ta 27.03.1986 edaspidisest karistusest tingimisi.66 Pole teada, millised olid need "teised asjaolud", aga NSVL MN juures asuv Usuasjade Nõukogu soovis Mõtsniku juhtumit kasutada vastupropaganda eesmärkidel.67 Väliskiriku peapiiskop Konrad Veem oli avaldanud 1986. aasta alguses Harri Mõtsniku jutlusekogumiku Mis on rahuks vaja? ingliskeelse tõlke.68 Seda kasutasid allikana näiteks Lorna ja Michael Bourdeaux, kes tõstsid Mõtsniku juhtumi ja Urvaste maailmakaardile.69

Mõtsniku nn. avalik patukahetsus avaldati ajalehtedes Sirp ja Vasar70 ja Sovetskaja Estonia71 ning Kodumaa72. 1986. aasta 13. septembril esilinastus televisioonis Eesti Telefilmis toodetud film Kannupoisid. Film käsitles religioosse kirjanduse salaja üle piiri toomist, aga sellesse oli lisatud episood, kus Mõtsnik kahetses oma süüd, pilku kordagi tõstmata.73

Iisraeli viisaga 1988. aasta juulis Rootsi emigreerunud Mõtsnik kirjutas, et KGB oli lubanud talle koostöö korral koguni EELK peapiiskopi kohta, aga ta oli keeldunud.74 Avalik patukahetsus oli koostatud temaga vestlema saadetud ajakirjanik Heino Lauliku poolt.75 Enne vanglast lahkumist andis allkirja dokumendile, milles lubas "mitte kunagi enam asuda nõukogude ühiskonna vastase tegevuse teele ja edaspidi annan omapoolse panuse lääne õõnestustegevuse vastu." Ta pidas allkirja andmist "iseenesest mõistetavaks sammuks vastutasuks vabaduse eest." Aga ta ei teadnud, kas ta oli sellega ka agendiks värvatud. Vanglast sõdutati ta julgeoleku poolt talle järgi saadetud autoga otse Pagari tänavale, et ta seal veel-kord esitaks oma avaliku kahetsuse.76 Oma allkirja kandvaid kirju ja avaldusi nimetas ta Rootsis KGB poolt läände saadetud "petteavaldusteks ja võltskirjadeks"77. Oma sõnul ei öelnud ta oma tekstidest kunagi lahti ega kahetsenud nende sisu.78 Mõtsnik töötas pärast vabanemist koristajana Varbla vanadekodus. Rootsi jõudes sai temast eesti koguduse õpetaja Eskilstunas ja Norrköpingis. Tema hoiakud jäid Eestis toimuvate vabanemisprotsesside suhtes äärmiselt pessimistlikeks, tõlgendas kõike toimuvat KGB tsenaariumina.
Kokkuvõtteks
Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus ei sündinud nõukogude perioodil luteri kiriku vaimulikest põrandaalust organiseeritud vastupanu, mida oleks saanud võrrelda samal ajal Leedu katoliku kirikus sündinud dissidentliku tegevusega. Rahvuslikult mõtlevaid poliitilisi režiimivastaseid, kes olid avalikkuse ees rääkinud ja kirjutanud inimõiguste rikkumistest, protesteerinud eestlaste rahvuslike kultuurisümbolite ja rahvusliku identiteedi aktiivse ja passiivse hävitamise vastu, ei olnud Eesti luterliku kiriku 110 tegevvaimuliku hulgas rohkem, kui kolm vaimulikku – Harri Haamer, Vello Salum ja Harri Mõtsnik. Sellest tõsiasjast ei saa järeldada, et ülejäänud vaimulikud oleksid olnud enne nõukogude ühiskonnas alanud liberaliseerumist, nõukogude võimu aktiivsed toetajad, aga nende vastupanu režiimile jäi enne seda murrangut passiivseks ja seetõttu ka üsnagi nähtamatuks.

Poliitiliste režiimivastastega omasid episoodilisi suhteid nooremat vaimulikegeneratsiooni esindanud Villu Jürjo, ja nende eest astus protesteerides välja ning julges kirikus avalikult Jumalat paluda ka Harri Mõtsnik. Jürjo aktiivsem režiimivastane tegevus peatus 1982. aastal, aga jätkus hiljem 1987. aastal, siis kui kogu ühiskonnas oli toimunud murrang liberaliseerumise kasuks. Ükski luterliku kiriku režiimivastastest ei ole enne murrangulisi 1987. ja 1988. aastaid nõudnud otseselt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Vello Salum ja Harri Mõtsnik olid sellele kõige lähemal, eriti Mõtsnik, kes kritiseeris oma tekstides paaril korral ka Eesti Vabariigi vägivaldset okupeerimist 1940. aastal.

Kiriku juhtkonna ja paljude tegevvaimulike passiivne lojaalsus nõukogude võimule garanteeris kiriku allesjäämise ja piiratud tegevusvõimaluse, aga kindlasti tuleb sellest lahus hoida usuküsimus kiriku teoloogilistesse õpetustesse ja kiriku usaldamisesse. Koostöö nõukogude võimuga, mille ulatust ei ole Eesti luterlik kirik senini soovinud välja selgitada, aga mille kohta on piisavalt tõendeid, on nõrgestanud usaldust kiriku vastu. 1980. aastate lõpu luterliku kirikubuumi sünnile aitasid kahtlemata kaasa eestlaste südames suureks saanud nimed Harri Haamer, Vello Salum ja Harri Mõtsnik.

Dr Riho Saard


(ilmunud: Suomen kirkkohistoriallisen seuran Vuosikirjassa 102, 2012. Helsinki 2012, s 77-110. Publitseeritud versioonis on ka 5 fotot.)

Allikad ja kirjandus

Publitseerimata allikad

Siseministeeriumi Usuasjade Nõukogu voliniku arhiiv, Tallinn SUNVA
Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971–1973
Karp 23 Avaldused ja kaebused 1975–1984
Karp 7 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1980–1984
Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980–1985
Karp 8 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1985–1987
Karp 24 Avaldused ja kaebused 1985–1990
Karp 9 Üldine kirjavahetus 1988–1990

Eesti Riigiarhiiv, Tallinn ERA
f 9608
f R-3

Eesti Riigiarhiivi filiaal, Tallinn ERAF
f R-1989
f R-1
f 7SM
f 136

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv, Tallinn EELKKA
Sari 11 s 109 Harry Haamer
Vello Salum
Sari 11 s 389 Harri Mõtsnik
Reet Mägedi
Säilik 34 Järva praostkonna 1970 a aruanded
Säilik 35 Järva praostkonna 1971 a aruanded
Säilik 36 Järva praostkonna 1972 a aruanded
Säilik 37 Järva praostkonna 1973 a aruanded
Säilik 38 Järva praostkonna 1974 a aruanded
Säilik 40 Järva praostkonna 1976 a aruanded
Säilik 41 Järva praostkonna 1977 a aruanded
Säilik 42 Järva praostkonna 1978 a aruanded
Säilik 43 Järva praostkonna 1979 a aruanded
Sari 9 allsari 8 s 449 Võru praostkonna aruanded 1979
Sari 9 allsari 8 s 474 Võru praostkonna aruanded
Sari 9 allsari 8 s 487 Võru praostkonna aruanded 1982
Sari 9 allsari 8 s 500 Võru praostkonna 1983. aasta aruanded
ECCE 1986
Peapiiskopi kirjavahetus 1977–1978
Peapiiskopi kirjavahetus 1979
Peapiiskopi kirjavahetus 1982
Peapiiskopi kirjavahetus 1984
Peapiiskopi kirjavahetus 1989
Edgar Hargi isikufond. Aastaaruanded
EELK ajakiri
Sari 4-2 s 105

Kansallisarkisto, Helsingi KA
Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 ja A19

Eenok Haamerin kotiarkisto, Mustvee EHA
Harri Haameri elulugu (valikuliselt lühendatud). Tarvastus 21. jaanuaril 1982

Käsikirjad (masinkirjalised)

Haamer, Harri
1966–68 Tühjuste tühjus. Katse Koguja raamatut muuta mõistetavaks Kristuse kiriku kuulutuses kaasajal. Tarvastu.

Jürjo, Villu
1981 Seletus. – ECCE nr 2, veebruar 1981 – Estnischer Samizdat. Varia. Dezember 1981.

Publitseeritud allikad

Arumäe, August
2005 Hiiobi õnnistus. August Arumäe mälestused. Eesti Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Audova, Peep
2000 Peep Audova meenutus. Teised temast. Jaan Kiiviti kolm ordinatsioonikaaslast 2. veebruarist 1966. aastast. – Eesti Kirik 7/16.2.2000.

Bourdeaux, Lorna & Bourdeaux, Michael
1987 Ten growing Soviet Churches. Marc Europe. Keston College Book no 17. Melbourne.

Dissidentlik liikumine
2009 Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987. Dokumentide kogumik ad fontes 17. Koost. A. Pesti. Tallinn: Eesti Riigiarhiiv.

Krondel, Peep
1986 Näpud põhjas. – Sirp ja Vasar 14.2.1986.

Laaman, Eduard
1939 (2010) Kalvinist luterlikus talaaris. Theodor Tallmeister 50. – Rahvaleht, 84/08.04.; (kordustrükk) Iseseisvuse tunnid. Eesti mõttelugu 96. Koost H. Runnel. Tartu: Ilmamaa.

Mõtsnik, Harri
1986 What is needed for peace? A collection of sermons in English, with introduction by Archbishop Konrad Veem. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.
1990 Saatana sulased. Kolmteist jutlust. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.
1991 Kurjategijale ei naeratata: vangi mälestused. Stockholm: Harri Mõtsnik.

Parikas, Hando
1985 Õigluse rajal on elu, aga kõrvaltee viib surma! – Kodumaa 3.11.1985.

Salumaa, Elmar
2010 Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust. Eesti mälu 39. Eesti Päevaleht & Akadeemia.

Tie, totuus, elämä
1990 Tie, totuus, elämä. Viron kirkon sananjulistusta 1970- ja 1980-luvulta. Toim Tiit Salumäe ja Tauno Väinölä. Pieksämäki: Kirjaneliö.

Themis punastab
1990 Themis punastab: Enn Tarto kohtuprotsess. – Kultuur ja Elu, nr 4.

Uuemõis, Haljand
2010 Mäletamised ja vaatenurgad. Tallinn: Oleviste.

Perioodika

Eesti Kirik (Stockholm) 1982, 1984-1987
Eesti Kirik (Tartu) 2000
Kodumaa 1985
Kultuur ja Elu 1990
Sirp ja Vasar 1986
Sovetskaja Estonia 1986

E-kirjad ja intervjuud

Andres Adamsoni e-kiri Riho Saardile, 2.12.2010
Magnus Ilmjärve e-kiri Riho Saardile, 9.12.2010
Toomas Karjahärmi e-kiri Riho Saardile, 10.12.2010
Jaak Valge e-kiri Riho Saardile, 30.11.2010

Riho Saardi telefoniintervjuu Eenok Haameriga, 29.4.2010
Riho Saardi telefoniintervjuu Villu Jürjoga, 30.4.2010
Riho Saardi intervjuu Tunne Kelamiga, 23.1.2001 Tallinnas
Riho Saardi intervjuu Andres Põdraga, 12.5.2010 Tallinnas
Riho Saardi telefoniintervjuu Vello Salumiga, 29.4.2010
Riho Saardi telefoniintervjuu Enn Tartoga, 19.4.2010

Kirjandus

Altnurme, Lea
2009 Interkonfessionaalsed sõpruskonnad Eestis 1970. ja 1980. aastatel. – Eesti oikumeenia lugu. Tartu & Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu.

Altnurme, Riho
2000 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 5. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
2010 Eesti lähiminevikust tulenevad proovikivid. – Misjoni failid. EELK Misjonikeskuse sõbraleht nr 18, sügis.

Jungraithmayr, Martin
2002 Der Staat und die Katholische Kirche in Litauen seit dem Ende des Zweiten Weltkriegs. Zeitgeschichtliche Forschungen Bd 16. Berlin: Duncker and Humbolt.

Jürjo, Indrek
1996 Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn: Eesti Riigiarhiiv.

Jürjo, Villu
2011 Kiriklikust vastupanuvõitlusest 1980. aastatel. – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus.

Karjahärm, Toomas & Sirk, Väino
2007 Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Eesti haritlaskonna ajalugu 3. köide. Tallinn: Argo.

Ketola, Mikko
2010 Katolinen kirkko. – Kirkot ja uskonnot itäisessä Euroopassa. Helsinki: Edita.

Kleis, R & Silvet, J. & Vääri, E.
1979 Võõrsõnade leksikon. Kolmas, parandatud trükk. Tallinn: Valgus.

Niitsoo, Viktor
1997 Vastupanu 1955–1985. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Paul, Toomas
1992 (2003 a) Eesti kirik getost pääsemise järel. – Toomas Paul. Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu: Ilmamaa.
1995 (2003 b) Reportaaž Eestist aastal 2010. – Toomas Paul. Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu: Ilmamaa.
2003 c Pilk käidud teele. – Toomas Paul. Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu: Ilmamaa.

Pilli, Toivo & Valk, Tõnis
2005 Ühest ateistliku töö meetodist: evangeeliumi kristlaste-baptistide palvemajade ja koguduste sulgemine Eestis 1945-1964. - Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Tartu: Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Sõnasepp Oü.

Plaat, Jaanus
2005 Eesti vabakoguduste vastupanu nõukogude religioonipoliitikale võrreldes luterliku ja õigeusu kirikuga (1944–1987). – Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Tartu: Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Sõnasepp Oü.

Põder, Andres
2011 Kiriku liikmeskond vabanemisprotsessi osana. – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus.
2012 Kuidas püüda ajaloos sinilindu? – Akadeemia nr 10. (Väitlus Atko Remmeliga).

Remmel, Atko
2011 Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 24. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Saard, Riho
2005 Jaan Kiivit senior – Soome ja Eesti kirikute vahelise silla taastaja. – Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65. sünnipäevaks. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
2009 a Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu. – Tuna nr 1.
2009 b Mustas talaaris mustvalge lipu all. Vabadussõjalaste religioonipoliitika, kirik ja vaimulikkond. – Tuna nr 3.
2009 c Hiiumaa ja hiidlased usutuultest tormatud ja piiratud. Usu ja kiriku ajalugu Hiiumaal XIII sajandist Eesti taasiseseisvumiseni. Tallinn: Riho Saard.
2010 Tallinna vaim. Peatükk XX sajandi Eesti karismaatilise liikumise aja- ja mõtteloost. Tallinn: Riho Saard.
2011 a Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähemuskirikute konverents Tallinnas 1980. – Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis. Töid eesti kirikuloo, süstemaatilise teoloogia ja piibliteaduste alalt. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXI. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
2011 b Nõukogude aeg. Arengutest Euroopas ja Nõukogude Eestis. – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus.
2012 Katoliiklik vagadusvool 1970. ja 1980. aastate Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus. – Usuteaduslik Ajakiri.

Soosaar, Enn
1998 (2000) Vihma käest räästa alla: kirik Eestis viiekümnendatel-kuuekümnendatel. – Enn Soosaar. Mõrane maailm. Gramma IX. Tallinn: Virgela.

Suttner, Ernst Chr.
1991 Katolinen kirkko Neuvostoliitossa. – Usko, toivo ja vallankumous. Kristinusko ja kirkot Neuvostoliitossa. Helsinki: Otava.

Sõtšov, Andrei
2004 Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-1953. Tartu: TÜ Kirjastus.

Talonen, Jouko
1997 Church under the Pressure of Stalinism. The development of the status and activities of the Soviet Latvian Evangelical-Lutheran Church during 1944–1950. Studia Historical Septentrionalia 25. Rovaniemi: Pohjois-Suomen Historiallinen Yhdistys.

Teinonen, Seppo A.
1999 Teologian sanakirja: 7400 termiä. Helsinki: Kirjapaja.

Toplaan, Anti
1999 Harri Haamer. Saaremaalt suurele maale. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 1997–1998. Kuressaare: Saaremaa Muuseum.

Vardys, Vytas Stanley
1978 The Catholic Church, Dissent and Nationality in Soviet Lithuania. East European Monographs No XLIII. New York: Columbia University Press.

Veem, Konrad
1990 Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Teine täiendatud trükk. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.


Vardys 1978; Jungraithmayr 2002.

Talonen 1997; Altnurme 2000.

Sõtšov 2004.

Pilli & Valk 2005; Saard 2009c.

Remmel 2011, 288–292.

ERA f R-1989 n 1 s 103 EELK Konsistooriumi presiidiumi nimel peapiiskopi asetäitja E. Hark Kirikute Maailmaliidu peasekretär dr Blake’ile s.a; ERA f R-1 n 15 s 714, l 3.

Saard 2011a, 164–166.

Saard 2011 b, 39–47.

Teinonen 1999, 74.

Kleis & Silvet & Vääri 1979, 138.

Dissidentlik liikumine 2009, 5.

Kokkuvõte ajaloolaste Magnus Ilmjärve, Andres Adamsoni, Jaak Valge ja Toomas Karjahärmi kommentaaridest. Jaak Valge e-kiri Riho Saardile 30.11.2010; Andres Adamsoni e-kiri Riho Saardile 2.12.2010; Magnus Ilmjärve e-kiri Riho Saardile 9.12.2010; Toomas Karjahärmi e-kiri Riho Saardile 10.12.2010.

Altnurme 2010, 12.

Niitsoo 1997, 112–116, 127–129. Niitsoo ei märgi usuaktivistide puhul ei nende nimesid ega usulist kuuluvust.

Paul 1995 (2003 b), 265.

Jürjo 1996, 177.

Plaat 2005, 156.

Suttner 1991, 257.

Toomas Karjahärmi e-kiri Riho Saardile 10.12.2010; Karjahärm & Sirk 2007, 508, 518.

Soosaar 1998 (2000), 241.

Saard 2005, 51–56.

Arumäe 2005, 455–456.

Saard 2009a, 68.

SUNVA Üldine kirjavahetus 1988–1990. Karp 9. T nr 318 (1988). – R. Ristlaan V. Väljasele 12.9.1988.

Saard 2010, 72–84.

Saard 2009 b, 69–79.

Laaman 1939 (2010), 394.

Paul 2003 c, 51–52.

Altnurme 2009, 191.

Riho Saardi intervjuu Andres Põdraga 12.5.2010 Tallinnas.

Paul 2003 c, 54.

Uuemõis 2010, 59–60.

Altnurme 2000, 278–279, 302.

Audova 2000.

Paul 1992 (2003 a), 228–229.

Salumaa 2010, 849.

Tie, totuus, elämä 1990, 32–37, 38–44, 141–148.

Riho Saardi telefoniintervjuu Enn Tartoga 19.4.2010.

Riho Saardi intervjuu Andres Põdraga 12.5.2010 Tallinnas.

Põder 2011, 27. Meelemuutust võib tõlgendada ka taktikaliseks, sest pärast siinkirjutaja artikli käsikirjaga tutvumist oli raske jääda oma varasemale positsioonile. Ja kuigi Andres Põder kirjutab, et ”mida enam on allikmaterjali ja erinevaid kontseptuaalseid vaatekohti selle hindamiseks, seda väiksem on oht, et ajaloost saab luule. Just seda silmas pidades andsime -- välja kogumiku Usk vabadusse: Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel (2011),” ei lubatud siinkirjutaja artiklit kogumikus ikkagi avaldada. Põder 2012, 1884.

Haamer 1966–68. ”Varsti paluti minu Koguja raamatu üle peetud loengute käsikiri viia Viljandi Rajooni Täitevkomiteesse. Ja siis hakkasid ”asjad” selguma (miks ta Usuteaduse Instituudist vallandati). Seda käsikirja ma enam tagasi ei saanud, aga kolm aastat hiljem kuulati Julgeoleku politseis mind sellepärast üle.” EHA Harri Haameri elulugu (valikuliselt lühendatud). Tarvastus 21. jaanuaril 1982. Viljandi Rajooni Täitevkomitee nõudis käsikirja välja 1970. aastal ja andis selle julgeolekutöötaja Valdur Timuski kätte, kes pidi selle edasi andma usuasjade voliniku Meinhard Tederi kätte. SUNVA Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971–1973. T nr I (1971). – Viljandi Rajooni Täitevkomitee Üldosakond M. Tederile, 13.1.1971 Salajane. Koguja raamatu kommentaari käsikirja üks vähestest laiemale avalikkusele kättesaadavatest eksemplaridest paikneb Tallinna Oleviste koguduse raamatukogus.

EHA Harri Haameri elulugu (valikuliselt lühendatud). Tarvastus 21. jaanuaril 1982.

Haamer 1966–68, 69–70, 89.

Toplaan 1999, 238.

Saul Nieminen kutsus 17.9.1978 Harri Haameri koos abikaasaga Soome. KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Saul Nieminen Mikko Juvale, 22.11.1979. Soome aikuiskasvatus- ja kulttuurijärjestö Maaseudun Sivistysliitto Ry korraldas Kirikukunsti päevad 5.12. augustil Ida-Soomes Lemil ja Lappeenrannas. Liidu peasekretär Jaakko Numminen kutsus nendele päevadele ka pastor Harri Haameri. KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Jaakko Numminen Edgar Hargile 23.5.1979. Sama kutsega ühines ka Lappeenranna kogudusteühistu ühise kirikunõukogu peasekretär Markku Pyrhönen, kes kutsus Harri Haameri koos abikaasa Maimuga Kirikukunsti päevadele. Harrilt paluti loengut Eesti kirikuarhitektuurist ja -kunstist ning Maimult üht muusikalist lühikava. Mõlemaid kutsuti Soome terveks augustiks. KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Lappeenrannan seurakuntayhtymän yhteisen kirkkoneuvoston puheenjohtaja Markku Pyrhönen Edgar Hargile 30.5.1979.

KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Saul Nieminen Mikko Juvale 22.11.1979.

KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Mikko Juva an Edgar Hark 10.12.1979.

KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Mikko Juva opetusneuvos Saul Nieminenile 31.12.1979.

KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A19 – Edgar Hark an Mikko Juva 21.2.1980.

KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A19 – Mikko Juva an Harri Haamer 28.2.1980.

EELKKA sari 11 s 109 Harry Haamer. – Haamer Hargile 4.11.1980.

EELKKA sari 11 s 109 Harry Haamer. – Hark Haamerile 27.11.1980.

Riho Saardi intervjuu Tunne Kelamiga 23.1.2001 Tallinnas.

SUNVA Karp 7 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1980–1984 T nr 272 (1984). – L. Piip A. Soidlale, 17.01.1984 Õiend EELK pastorite Vello Salumi ja Villu Jürjo tegevuse kohta seoses ”Ameerika Hääles” avaldatud tegelikkust vassiva informatsiooniga.

Riho Saardi telefoniintervjuu Villu Jürjoga 30.4.2010.

Riho Saardi telefoniintervjuu Vello Salumiga 29.4.2010; Veem 1990, 350.

EELKKA säilik 34 Järva praostkonna 1970 a aruanded. – V. Salum. EELK Ambla koguduse 1970 a sõnaline aruanne. Koost 10.1.1971.

 

 

 

”ON KÜLL KAHJU...” Luteri kiriku vaimulike välissõitudest ja välismaa kirikutegelaste külaskäikudest Eesti NSVsse

Käesolev artikkel tegeleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku külma sõja aegsete välissuhetega. Nende üheks eesmärgiks oli murda kiriku kui rahvusvaheliste kontaktidega ja rahvusvahelistesse liitudesse kuuluva institutsiooni isoleeritus, kuid need suhted olid samas ka võimuorganite ettekirjutatud või kaudselt soovitud ülesannete teenistuses.


Käsitluse allikateks on peamiselt kiriku enda arhiivi talletatud väliskirikutega peetud kirjavahetus ja ENSV Ministrite Nõukogu juures olnud Usuasjade Nõukogu voliniku materjalid. Viimased sisaldavad näiteks vaimulike välissõidu raporteid, millesse tuleb siiski suhtuda allikakriitiliselt. Need, tihti kaheksa- kuni kümneleheküljelised tekstid on koostatud tüüpküsimustiku põhjal. Kui keegi viibis ametliku delegatsiooni koosseisus välismaal, või kui välismaalased külastasid Eesti NSVd, tuli alati ka kirjeldada nende positsiooni kodumaal ja milline oli kasu, et nad viibisid ENSV-s või milline oli kasu, kui kohtuti välismaal teiste kirikute esindajatega. Peapiiskopil, metodistide superintendendil, evangeeliumikristlaste ja baptistide vanempresbüteril või nende asetäitjatel tuli raportid usuasjade volinikule kirjutada tavaliselt kahes eksemplaris.[1] Peapiiskop Jaan Kiivit noorema sõnul võis ainuüksi nende stiil juba reeta kelle korraldusel need olid kirjutatud.[2] Tuleb tõdeda, et EELK peapiiskopi Edgar Hargiga suhtlemisel omandasid vohava sovetliku retoorika ja stiili ka Soome luterliku kiriku soometunud esindajad. "Veendunud selles, et meie kirikute suhete tugevnemine edendab Nõukogude Liidu ja Soome riikide kestvat teineteisemõistmist ja siirast soovi arendada rahuliku kooseksisteerimise eesmärgil kultuurivahetuse edendamist," kirjutasid Soome kiriku välistoimkonna sekretär Jaakko Launikari ja peapiiskop Mikko Juva.[3]


Joosep Tammo sõnul ei maksa raportite kogu sisu tõsiselt võtta, sest "tolleaja menufilmiks oli "Seitseteist kevadist hetke" ja mõnegi asjaajamise puhul pühitses eesmärk abinõu. Seda on aga tagantjärele väga raske hinnata, milline oli eesmärk ja milline abinõu."[4] Kahtlemata oli avameelsus eesmärkide ja abinõude valiku valiku puhul raske. Pole teada, kui palju vaimulikke oma välissõitude raportite sisust üldse ametivendadele rääkisid. Nagu pole näiteks teada ka, kui paljud vaimulikud KGB organiseeritud vestlusele kutsumisest teistele ametivendadele rääkisid. Näiteks selgub Tarmo Soomere ülekuulamistoimikust[5], et 1985. aasta varasuvest kuni oktoobrini kuulati üle viiskümmend üks isikut, põhiliselt EELK liikmeid, Usuteaduse Instituudi õppejõude ja üliõpilasi, ning neis kolmkümmend kirjutas seletuskirja. Ainult tosin neist väljakutsutuist pidas vajalikuks seda öelda ka isiklikult Soomerele[6]. Selle konkreetse näite järgi otsustades oli avameelsuse ja vaikimise suhe umbes üks viiele. Kiiviti sõnul polnud kirikul sellisteks juhtumiteks kindlat käitumismudelit, "näiteks tollane Saarte praost Toomas Paul soovitas niisugustest jutuajamistest teistele mitte rääkida.[7] Selline taktika näis meeldivat ka "organitele", kes Soomerele vestlemisel noomituse tegid, et ta oma "asjadest" nii paljudele oli rääkinud, mis tegi olukorra ka "organite" jaoks keerulisemaks.[8] Mõnikord paljastasid asjaosalised ehk raporti koostamise kohuslased aga ise oma ülesande. Näiteks olevat konsistooriumi assessor aastatel 1948-1954 Lembit Tedder öelnud päris avalikult, et ta peab raporti koostama, ning hoidis konsistooriumi koosolekutel alati käes lahtist märkmikku, andes sellega mõista, et ametivennad hoolega oma sõnu valiksid.[9]

PEAPIISKOP JAAN KIIVIT – VÄLISKONTAKTIDE TAASTAJA JA LOOJA

1950. aastate alguseks oli Moskva aru saanud sellest, et läbimurdmiseks Läände on arukas ära kasutada Balti luteri kirikuid, kellel vastu seal oli suurem usaldus, kui Vene Õigeusu Kiriku puhul.[10] Ka EELK peapiiskoppi Jaan Kiivitit taheti kasutada välismaal korraldatavates operatsioonides. ENSV Ministrite Nõukogu juures oleva KGB 4. osakond oli 1954. aastal vastastikusel arusaamisel KGB 4. valitsuse 7. osakonnaga otsustanud, et Kiivit saadetakse NSV Liidu kirikute ja usuühingute delegatsiooni liikmena 1955. aasta juunis Helsingis toimuvale Maailma Rahunõukogu (World Peace Counsil) konverentsile. Kiiviti ülesandeks oli sõlmida isiklikud suhted Soome kiriku peapiiskopi Ilmari Salomiehega, et tema abil kohtuda Rootsi peapiiskopi Yngve Briliothiga. Eesmärgiks oli sõlmida leping või saavutada kindel kokkulepe selle kohta, et mõned eesti teoloogid ja veel teoloogiat õppivad isikud oleks saanud oma õpinguid jätkata Stockholmi Teoloogilises Instituudis. Selle kanali kaudu oleks olnud hiljem võimalik saata luteri kiriku koolitatud kvalifitseeritud agente Rootsi, kus nad oleksid infiltreerunud emigrantlikesse organisatsioonidesse.[11]


Selle ülesande teostamiseks oli Kiiviti usaldusväärsust kontrollitud kvalifitseeritud agendi "Ego" (konsistooriumi assessori Edgar Hargi) ja salajaste pealtkuulamisseadmete abil (Jürjo 1996: 163)[12]. Kiivit täitis ülesande Helsingis ainult osaliselt, sest tal ei õnnestunud kohtuda peapiiskop Salomiehega. Siiski olid "organid" rahul, et suhted Soome kirikuga oli Tampere piiskopi Eelis Gulini abil siiski loodud ning esialgne lubadus EELK teoloogiaõpilaste Helsingisse õppima saatmiseks saadud[13]. Pärast seda anti Kiivitile samasugune ülesanne ka Inglismaa jaoks, kuhu ta juba 1955. aasta juulis Briti Kirikute Liidu kutsel Nõukogude Liidu kirikute delegatsiooni sõprusvisiidi raames sõitis.[14] 1955. aasta detsembris tegi KGB Kiivitile ülesandeks saata kirjad piiskop Gulinile ja Inglismaa anglikaani kiriku kanoonik Herbert M. Waddamsile[15], milles teatas, et kirik on valmis saatma ENSVst kaks-kolm inimest Soome ja Inglismaa ülikoolidesse teoloogiat õppima. KGB-l oli kavas neid kanaleid kasutades saata välismaale õppima agendid "Sergei" ja "Djadja"[16].


Jaan Kiivit vanem pidas "organite" soosival teadmisel eesti teoloogide Soomes koolitamise küsimuses Salomiehega kirjavahetust ka 1956. aastal. Rootsi kiriku peapiiskopiga ei olnud tal õnnestunud kontakti luua, aga 24. märtsist kuni 4. aprillini 1956. aastal Nõukogude Liidus ja sh 29. märtsist kuni 1. aprillini Eestis viibinud Rootsi Baptistiliidu viieliikmeline delegatsioon tegi visiidi ka EELK peapiiskopile ning andis edasi peapiiskop Briliothi tervitused[17].


1957. aasta jaanuariks oli Salomiehelt ja Waddamsilt saadud ametlikud positiivsed vastused. KGB oli värvanud luteri kirikust 1956. aastal kolm uut agenti, kes õppisid Usuteaduse Instituudis[18]. Usuteaduse Instituudi mõne õpilase koostööd KGBga ei ole eitanud ka Jaan Kiivit noorem[19]. 1958. aasta oktoobris suundus kaheks aastaks Oxfordi õppima Tallinna Kaarli koguduse 2. pihtkonna õpetaja ja Usuteaduse Instituudis eelmisel aastal kreeka keele õpetajana alustanud Kaide Rätsep (Mikk 2011: 12-13, 16).
Soome luterlased hakkasid 1950. aastate keskel ettevaatlikult sõlmima suhteid Vene Õigeusu Kirikuga. Kirikute Maailmanõukogu (KMN) Bossey (Chateau de Bossey) Oikumeenilises Instituudis hakati üha enam tähelepanu pöörama ortodokside ja protestantide vahelistele põletavatele vastuoludele[20]. Maailmanõukogu silmis oli Soomel eriasend ida ja lääne piiril elavate rahvaste hulgas. Teiseks oli Soomes kaks rahvakirikut, luteri- ja ortodokskirik elanud kõrvuti juba sajandeid[21]. KMN soovis, et luterlik Soome looks arutelusidemed Vene kirikuga[22].


Esimene rahvusvaheline Ida ja Lääne probleeme käsitlev kinnine konverents toimus 1958. aasta mais Soomes. Vene kiriku esindajad kohale ei ilmunud[23]. Teisele rahvusvahelisele konverentsile 1959. aasta mais oli aga peale Vene kiriku esindajatele kutsutud ka peapiiskop Jaan Kiivit[24]. Kutse põhjuseks võis olla 1958. aasta juunis Varssavis toimunud Kirikute Maailmanõukogu peasekretäri Visser 't Hoofti ja asepresidendi Clark Frey ja Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretäri Carl Lund-Quisti kohtumine Kiivitiga, mille käigus tunti huvi, kas Vene kirik ja EELK oleksid huvitatud liitumisest KMNiga. Visser't Hooftil õnnestus veenda Kiivitit, et ta esitaks vastava avalduse 1961. aastal KMNi kolmandal täiskogul New Delhis (Saard 2006: 32). Moskva oli jõudnud arusaamisele, et läänes laialt ka kirikutes levinud nõukogudevastasele propagandale piiri panemiseks oli kasulik liita Vene kirik ja teised Ida-Euroopa kirikud rahvusvaheliste kirikuorganisatsioonidega.


1959. aasta augustis saatis Kiivit peapiiskop Salomiehele ja piiskop Gulinile küllakutse Eesti NSVsse, millele oli lisatud kutse ka Läti NSVsse[25]. Visiit tuli siiski edasi lükata järgmisesse aastasse ja Salomiehe asemel pidi Eestisse tulema Helsingi piiskop Martti Simojoki[26]. Kiivit lootis, et suhted vennaskirikuga muutuvad siitpeale loomulikumaks[27]. 1960. aasta juunis teatas Kiivit Gulinile, et Simojoel oli viisa saamisega probleeme ja küsis, kas Gulin oleks olnud valmis sõitma Eestisse, kui teda Soome-Nõukogude Liidu Sõprusühing kutsuks kui eraisikut[28]. Gulin oli segaduses. Talle näis, et kui ta sõidaks, siis oleks justkui kiidetud teatud poolt heaks piiskop Simojoe võõrastamine. Teisalt aga rääkis KMN, et ida suunal oleks kõige tähtsam luua rohkeid kontakte üle igasuguste aateliste piiride. Gulin ei tahtnud Eestisse sõita ilma kiriku toetuse ja õnnistuseta. Kui kirik toetab, siis külastaks ta vennasrahvast meelsasti[29].


Soome kiriku välistoimkond otsustas siiski, et 1960. aastal ei saadeta kedagi Eestisse, kui juba kokku lepitud Simojoe ja Lehtose sõit peaksid ära jääma. Aimo T. Nikolaise arvates oleks sõprusühingu kaudu sõitmine muutnud kogu asja poliitiliseks, aga seda tahtis kirik vältida. Oli kaks eri asja, kas olla kirikute või poliitilise loomuga organisatsioonide külaline. Nikolaise arvates oleksid nõukogude võimuesindajad tõlgendanud Gulini visiiti ametliku visiidina ning nüüd on lisaks veel nii, et korralikku Kiivitit ei tule meil haletseda, kuna ta võib meiega (ikka ja jälle) kohtuda. Tuleks pääseda kohtama eestlastest koguduseliikmeid ja vaimulikke, aga kas on selleks mingeid garantiisid, kui sõprusühing on koostanud kogu programmi, ning keegi on alati kõrval pealtkuulamas? Ida-Saksa kontaktid on olnud hinnalised seetõttu, et oleme olnud ainult kirikute külalised. Teadagi on võinud olukorrad idabloki maades muutuda nii palju raskemateks, et sinna enam ei pääse ilma poliitilise külje heakskiitmise hinnata... Võib-olla tuleb ühel hetkel kellelgi tuua ennast ohvriks ja oma reputatsiooni aldistamise ähvardusel minna sellistele poolpoliitilistele koosolekutele ja visiitidele, et idabloki kirikutega vähemalt mingisuguseidki kontakte saaks alles hoida. Esialgu aga hoiame siiski puhtmittepoliitiliste kontaktide liini. On ju meie maa situatsioon eriti delikaatne[30].

Eelis Gulin teatas Kiivitile, et ta peab sõprust Soome ja Venemaa vahel äärmiselt väärtuslikuks asjaks. See sõprus on kindlasti tulnud meile kingitusena Jumalalt. Tahan igati ka omalt poolt tugevdada seda. Aga kui ma tuleksin ühingu kutsel, siis käsitletaks seda siin poliitilisena, sest selle ühingu tegevus on olnud siin meil poliitiline... Ja minul tuleb hoiduda kõigest niisugusest, mis oleks poliitiline, kuna kirik peab toimima poliitikast kõrgemal[31].

Nikolainen kohtas Kiivitit Taanis Euroopa Kirkute Konverentsil. Ta oli murelik, et piiskop Simojoele ei oldud antud sissesõidu viisat. Ühiselt aga jõuti järelduseni, et järgmisel korral ei tulnuks enam teha mingeid katseid Gulini ja Simojoe kutsumiseks Eestisse. Kiivit väljendas siiski lootust, et kui Salomies võiks sellegipoolest üritada tulla, kas otse või siis läbi Moskva, kus seal ees olnud soomlaste kogukond oleks olnud juba ise heaks sõidu põhjuseks. Nikolainen toetas ideed, aga ei tahtnud seda küsimust siiski esile võtta Soome kiriku välisasjade toimkonnas. Kiivit oli omalt poolt nõus tulema uuesti Soome, kui see vaid kergendaks vastastike kontaktide sündi[32].


Kavatsetud Soome-külastus jäi Kiivitil 1960. aastal siiski ära[33]. 1961. aasta aprillis külastas Ungari luterliku kiriku delegatsioon eesotsas piiskop Zoltán Káldyga Soomet, ja kohtus ka Helsingi piiskop Simojoega. Káldy esitas talle kutse Ungarisse ja lubas viisa küsimuse korraldada nii, et ükskõik, kelle Soome kirik ka Ungarisse ei saadaks, saab see isik viisa. Simojoki küsis seepeale, et kas Káldy saaks ka selles mures neid aidata, et ta saaks viisa Nõukogude Liitu, sest Soome kirikul oleks soov sõlmida kontakt Nõukogude Liidus oleva Eesti luterliku kirikuga, aga nõukogude võimuorganid ei ole senini viisat talle andnud. Káldy vastas, et ta proovib seda teha[34]. 1961. aastal oleks ta pidanud sõitma KMNi täiskogule New-Delhisse, kus pidi vastuvõetama uute liikmetena Vene Õigeusu Kirik ja ka EELK, aga viimasel hetkel keelas Moskva sõidu. "Mina olin kaua aega ka selles teadmises, et sõidan vaatlejana New-Delhisse, aga viimasel minutil jäi ometi sõitmata," kirjutas Kiivit[35]. "Kirikute Maailmaliitu astumiseks avaldasime soovi. On ju Eesti Kirik ökumeenilise liikumise algusest töötanud kaasa ja võtnud osa kõikidest üritustest, ainult Maailmaliidu rajamisest ei ulatunud meieni sel ajal ühtki teadet ja me ei saanud osa võtta ka töö ametlikust algusest. Vähe on, mida meie saame kaasa aidata ökumeenilises töös. Aga meil on tahtmine seista ühes rivis teiste kristlastega," kirjutas Kiivit ja lisas, et 1962. aastal Genfis käies toimus peasekretär Visser 't Hooftiga pikem vestlus, milles peasekretär avaldas arvamust, EELK vastuvõtmiseks augustis ei ole enam takistusi[36]. EELK võeti KMNi liikmeks vastu Pariisis 1962. aastal 7.-16. augustini toimunud eksekutiivkomitee istungil, millest Kiivit sai loa osa võtta ainult vaatlejana[37].


Simojoki kutsus Kiiviti ametlikult visiidile 1962. aasta aprilliks ettekäändega, et ta tutvuks paremini Soome kirikueluga[38]. Kutse saatis Kiivit edasi usuasjade volinikule ja teatas, et kontaktide organiseerimine Soome kirikuga aitab pääseda lähemale Skandinaavia kirikutele ning normaliseerida kirikute suhteid[39]. Kiivit sai Soome viisa siiski alles järgmisel aastal, mil tal lubati sõita LMLi üldkoosolekule Helsingisse. Seal võeti Eesti NSV ja Läti NSV luteri kirikud LMLi liikmeks. Enne seda sõitu jõudis Kiivit saata Salomiehele veel kirja, milles ta tegi ettepaneku kolme- või neljaliikmelisel Soome kiriku delegatsioonil külastada võimaluse korral 1963. aasta septembris Tallinna ja Riiat[40]. EELK delegaatidena sõitsid Helsingisse peapiiskop Jaan Kiivit, praost Robert Kannukene ja pastor Toomas Paul (Malkavaara 2002: 317). Helsingisse soovis väga pääseda ka Soome kirikueluga enne Teist maailmasõda lähedalt tuttav olnud pastor August Arumäe. "Kuid sinna mina ei pääse. Meilt pidi tulema vaid kolm ametlikku esindajat ja mina ei ole mitte nende seas... On küll kahju, kuid tuleb leppida," kirjutas ta[41].

SOOME KIRIKU DELEGATSIOONID EESTIS 1960. AASTATEL

Eesti ja Läti luteri kirikute peapiiskoppide kutsel alustas Martti Simojoki 12. veebruaril 1964 visiiti NSV Liitu[42]. Delegatsiooni koosseisu kuulusid professor Aimo T. Nikolainen ja praost Samuel Lehtonen. Simojoki kirjutas Kiivitile, et tal oli olnud võimalus rääkida eelseisvast visiidist ka president Urho Kekkosele, kes oli sellest olnud väga huvitatud[43]. Kekkonen oli julgustanud Simojokit sõnadega: "Mine pealegi, aga ära räägi poliitikat." (Niiranen 2000: 221) Juba Helsingi raudteejaamas sai Simojoki teada, et ka Vene Õigeusu Kiriku esindajad olid huvitatud delegatsiooniga kohtumisest. Leningradi vaksalis tervitaski soomlasi kõigepealt Leningradi ja Laadoga metropoliit Nikodim (Boris Rotov, KGB agendinimi "Adamant"). Kiivitil tuli oma etteastet oodata tagapool. Soomlased said aru, et peaasjalikult olid nad õigeusu kiriku külalised, ja teisejärguliselt ka Eesti ja Läti luterlike kirikute külalised[44].


See oli Soome luteri kiriku delegatsiooni esimene ametlik visiit Teise maailmasõja järgsesse Eestisse. Tallinnas olid delegatsioonile Balti jaama vastu tulnud EELK Konsistooriumi liikmed Julius Voolaid, Edgar Hark, Georg Klaus ja Tallinna pastorid Kaide Rätsep ja Kuno Pajula, kõik ühtlasi "organitesse" värvatud agendid: "Rahula", "Ego", "Tammur", "Ants", "Rein", ning lisaks kohalikud Vene Õigeusu Kiriku esindajad (nimesid ei ole mainitud)[45]. Esimesel päeval kohtuti Raekojas Tallinna linna täitevkomitee esimehe Johannes Unduskiga. Vastuvõtul olid ka Kotka linnavalitsuse esindajad. Pärast seda näidati Tallinnfilmis ENSV-d tutvustavaid filme[46]. August Arumäel õnnestus piiskop Kiiviti abil selleks ajaks Tallinna tulla ja võtta osa peapiiskopi kodus korraldatud öhtusöögist, ühisest lõunasöögist ja ühisest ooperikülastusest "Estonias" (Arumäe 2005: 446-447).
Simojoki ja Nikolainen tundsid huvi, kas EELK on valmis saatma oma vaimulikke luterlaste ja ortodokside vahelistele oikumeenilistele kohtumistele. Eesti ja Läti kirikud on pikka aega olnud seotud ida ja ortodoksliku maailmaga ning mõistavad Ida ja õigeusku paremini kui Lääne esindajad. Selliselt võisid nad soomlaste arvates aidata ehitada silda Ida ja Lääne vahel. Soomlased küsisid ka, miks EELK ei saatnud tudengeid Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonda, kuigi ammu oli teatatud valmisolekust võtta Eestist vastu stipendiaate. "Kas meil ei lubata saata noori pastoreid täiendama oma teoloogilist haridust teistes riikides?" küsisid soomlased otse. Kiivit vastas, et EELK-l oli juba Kaide Rätsep Oxfordis[47] ja seal oli stipendium ootel ka veel teiste jaoks. Kiivit mainis ka Kuno Pajula õpinguid Göttingeni ülikoolis. Kiivit teatas, et kirik oli valmis saatma pastoreid luterlikesse teoloogiateaduskondadesse, aga eelkõige peeti vajalikuks saata neid, kes olid võimelised ka akadeemiliseks tööks. Soomlased soovisid arendada suhteid Balti luterlike kirikute vahel veel ka sellises vormis, et pastorid (soovitavalt koos abikaasadega) sõidaksid puhkama Soome ja neile sobival ajal. Kiivit kiitis ettepanekut, aga lisas, et puhkuse veetmine Eestis oli materiaalselt odavam. Lisades, et eesti vaimulikud tahtsid puhata pigem oma koduses keskkonnas ja kui pidada silmas vastastikust, siis oli ta sunnitud soomlastele kõheldes ütlema, et kuidas see võinuks küll nende arvates välja näha. Põhimõtteliselt toetas ta ideed, et kutsutakse eesti vaimulikke konverentsidele, kes võivad siis pärast konverentsi veel nädala või kahe jooksul tutvuda ka maa ja kirikutega. Kohtumisel räägiti veel kirjanduse saatmisest ja võimalikust trükipaberi hankimisest, aga Kiivit teatas viisakalt, et kohalikest riiklikest ressurssidest on kiriku vajadused olnud senini kaetud. Kiivit tundis huvi, miks Skandinaavia kirikud ei olnud senini osa võtnud Praha Kristlikust Rahukonverentsist. Vastuses toonitati, et Skandinaavias arvatakse, et teoloogiline vundament sellel konverentsil ei olnud piisavalt selge, kuid viimasel ajal oli selles suhtumises märgata paranemist. Soome kirik sai Praha Kristliku Rahukonverentsi materjale ja oli nende sisuga tuttav, aga nad on otsustanud veel oodata, kas töö Prahas areneb sisukamaks või tulevad äkki hoopis uued inimesed lähemal ajal võimu juurde, kes teavad ainult poliitilisi eesmärke. Soomlastele olid nende enda sõnul teada raamid, milles töötasid kirikud NSVLis. Samuti teadsid nad administratiivsetest abinõudest ja maksudest kirikutele ning küsisid, miks vastuvõtjad siis tellisid iga päev nii palju sööki, aga vastuvõttudel jäi sellest suur osa söömata. Lisaks hämmastas neid nõukogude inimeste headus, mis tuli esile juhuslikes kohtumistes. "Kuigi meie külalised tahtsid esmaselt tutvuda luteri kiriku eluga, said nad kohe aru, kui hästi võtsid neid vastu kõik meie maa organid. [---] Simojoki ütles, et ta mõistab hästi, kui tähtis on Soomele head suhted NSVL-ga. See on neile kõige tähtsam."[48]


Martti Simojoki põimis aga oma Eesti sõidust saadud kogemuse ja informatsiooni veel sama aasta suvel ilmunud raamatusse Uskonto vai Jumala, milles Nõukogude ühiskonna ja seadusandluse mõju kirikutele Eestis ta hindas kriisiks (Simojoki 1964: 45). Nõukogude Liidu ja kommunismi kriitikat harrastati 1960. aastate Soomes üsna tagasihoidlikult. Näiteks piiskop Eelis Gulini juba 1961. aastal ilmunud raamatu Kirkko ja työväenliike jõudmist Eestisse ja paigutamist EELK Usuteaduse Instituudi raamatukokku võib juba ise pidada imeks. Suurema osa raamatust võtab enda alla kommunismi ja sotsialismi analüüs, mida päädib tõdemus, et aatena on see ebaõnnestunud. Simojoki ei kasuta oma raamatus siiski Eesti annekteerimisest Nõukogude Liitu kõneldes sõna "miehitys" (okupatsioon), vaid neutraalsemat väljendit "liitettiin" (liideti).


Soomlaste delegatsiooni visiidil oli kindlasti ka oma avaram välispoliitiline tähtsus, sest see ei olnud Soome presidendi Kekkose ja Soome välispoliitiliste huvidega vastuolus. Estofiilist Kekkose visiit Eestisse toimus praktiliselt kohe pärast Simojoe poolt juhitud delegatsiooni visiiti ehk 11.-14. märtsil 1964. Sellele seigale ei ole ajaloolased tähelepanu osanud pöörata (Sepp 2000: 2397). Kiivit kohtus Kekkosega Tallinnas ja uskus, et see visiit tihendab Eesti ja Soome vahelisi kontakte[49]. Pärast seda tärkasid mõlemal pool lahte suured lootused tihedamateks vastastikusteks sidemeteks. Nikolainen palus juba juunis, et Simojoki küsiks Kiivitilt, kes eestlastest saaksid tulla Skandinaavia vaimulike konverentsile, kuhu oli Soome Pappisliitto kutsunud Ungari ja Ida-Saksa vaimulikke[50]. Kiivit omakorda esitas 30. detsembril 1964 [protokollis ekslikult 1965] Simojoele uue küllakutse Eestisse. Kiriku välistoimkond otsustas tema asemel sel korral Eestisse saata piiskop Aarre Lauha[51]. Ka Läti luteri kiriku peapiiskop Gustavs Turs oli Kiiviti kutsega liitunud ja kutsunud 12. veebruaril 1965 aastal kirjutatud kirjas soomlasi Lätti. Otsustati, et delegatsiooni koosseisu, kes külastavad juulis-augustis Eestit ja võimaluse korral ka Lätit, kuuluvad piiskop Lauha ja toompraost Oskar Paarma[52].
ENSV Ministrite Nõukogu usuasjade voliniku arhiivis on nii Lauha kui ka Paarma elulookirjeldus, mille koostajaid ei ole mainitud. Kuna samas kontekstis räägitakse ka Kiiviti 1965. aasta jaanuari sõidust Soome ja kohtumisest Tamperes toompraost Oskar Paarmaga, võib selle üheleheküljelise masinakirjas dokumendi koostaja olla ka Kiivit ise, sest täpselt samasugused curriculum vitae'd leiduvad ka EELK Konsistooriumi arhiivis[53]. Dokument on kuupäevastamata, kuid selle alguses mainitakse, et soomlaste delegatsioon pidi saabuma Eestisse 19. augustil 1965. Piiskop Aarre Lauha kohta kirjutatakse, et ta on progressiivne kirikutegelane, kes pooldab Soome sõbralikku koostööd Nõukogude Liiduga. Seetõttu peeti Lauha head vastuvõttu eriti tähtsaks, et "tugevdada meile sõbralike kirikumeeste ringi Soomes." Paarma puhul osutatakse sellele, et ta on Soome kõige progressiivsema piiskopi Eelis Gulini esimene asetäitja ja see "on paljutähendav". Gulin oli algusest peale toetanud Soome sõbralikku koostööd Nõukogude Liiduga ja saanud endale seetõttu Soomes külge hüüdnime "punane piiskop"[54].
Kaheliikmelist Soome kiriku esindust võeti vastu üsna luksuslikult. Restorani Tallinn direktorilt oli nende jaoks tellitud kõrgel tasemel toitlustamine ja Tallinna sõiduautodepargi direktorilt mikrobuss sõitudeks linnas ja väljasõitudeks Hagerisse, Märjamaale, Pärnu-Jakobisse ja Pärnusse. Lisaks kuulus kohustuslikku programmi kohtumine Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingus, Ajaloomuuseumi ja ETKVLi lasteaia külastamine. Külalised võtsid kaasa kunstiteoseid (maale) ja "kiitsid me kultuurilise elu kõrget taset, mis põhjeneb majandusliku elu korraldusel." Pärast koju jõudmist tundsid nende külaskäigu vastu huvi mitte üksi peapiiskop Simojoki, vaid ka president Kekkonen ja välisminister, kes hindasid reisi väga kõrgelt kui head panust välissuhete arendamisesse. Tugevamad kirikliku rahuliikumise pooldajad Soome kirikus olid raporti koostaja hinnangul peapiiskop Simojoki, Gulin ja Lauha "является одним из виднейших церковных деятелей который много делает для далънейшего развития межцерковных связей и укрепления мира."[55]

PEAPIISKOP JAAN KIIVITI VÄLISSÕITE PIIRATAKSE

Järgmistel aastatel hakati Kiiviti sõite Soome aga juba silmnähtavalt piirama.
Aimo T. Nikolainen saatis 1966. aastal Kiivitile ja pastor Paul Saarele küllakutse Kouvolas peetavatele kirikuõpetajate konverentsile. Septembriks polnud aga Kiivit ja Saar vastust saanud selle kohta, kas antakse viisa või mitte[56]. Soome Kiriku Kogudustetöö Keskliidu peasekretär Olavi Vuorela kutsus Kiivitit osalema 6.-8. jaanuaril 1967 Vaasas peetavatele Kirikupäevadele, mis olid seotud Soome iseseisvuse 50. aastapäevaga. Kirikupäevadel pidi esinema ka president Kekkonen. Kohale pidi sõitma LML-i peasekretär André Appel. Soome kiriklik ajakirjandus (Kotimaa nr 86/18.11.1966; Sana nr 47/17.11.1966) olid reklaaminud Kiivitit kui üht peaesinejat. Kiivit kirjutas usuasjade volinikule, et teda on kutsutud ka 9.-12. jaanuarini 1967 Prantsusmaal toimuvale Praha Kristliku Rahukonverentsi Töökomitee oikumeenilisele koosolekule. Ta palus teatada, millisele koosolekule neist lubatakse tal sõita[57].


Usuasjade volinik Kiivitile Vaasa kirikupäevadele sõiduks luba ei andnud. "Me ei tea, miks meie usuasjade nõukogu luterlaste suhteid ei pea millekski. Ma ei mõista, kas see johtub võhiklikust tõsiasjade ignoreerimisest, et Soome kirik alati teiste kirikute ees on tunnistanud, heanaaberlike suhete arendamist nõukogude liidu rahvastega."[58] Kiivit kirjutas sõiduraskustest ka Eelis Gulinile: "Valuuta pärast tõmmatakse meil huvireisid maha kavast... Välisreise on mul olnud viimasel ajal vähem. Meil on uus religioonide nõukogu ja see toetab minu mulje järele rohkem õigeusu kiriku sidemeid teiste kirikutega."[59]
Pole märget, kas Kiivit ka Prantsusmaale sõita sai. Kirikus liikusid jutud Kiiviti ebasoosingu kohta. Arumäe sõnul seletanud assessor Hark "ähmaselt, nagu oleks Kiivit viimati välismaal käies saanud kokku "soovimatute isikutega" ja et juba siis taheti teda ametist tagandada, kuid kardeti skandaali." Arumäe seda Hargi versiooni ei uskunud, sest Kiivit olevat olnud väga ettevaatlik ja avalikult ei rääkinud midagi sellist, mis võinuks teda kahjustada (2005: 455-456). Usuasjade voliniku määrusega sunniti aga eluaegseks peapiiskopiks valitud Kiivitit siiski 31. augustil 1967 esitama avalduse, milles ta teatas, et lahkub peapiiskopi kohalt tervislikel põhjustel, aga samas sooviga "vastavalt oma jõule ja võimetele" edasi töötada EELK-s seni, kuni ta seda suudab või teda vajatakse. Kirikukogu rahuldas Kiiviti lahkumisavalduse 12. oktoobril[60]. Seejärel peapiiskopi asetäitjaks määratud Edgar Hark rõhutas Kiiviti ordinatsioonipäeva õnnitluses muu hulgas ka tema välissõite ja populaarsust, mis olid aidanud EELK-le maailmas positiivset mainet luua[61]. Kaide Rätsepa sõnul oli Kiivit muutunud "legendaarseks kujuks evangeelses maailmas", kellega olid püüdnud kohtuda isegi sellised silmapaistvad teoloogid nagu Karl Barth. Sellise populaarsuse saladuseks olevat olnud Kiiviti "demokraatlikus", mis ei otsinud suhtluses ainult teiste riikide kirikujuhtide seltskonda[62]. EELK peapiiskop Alfred Tooming andis 25. augustil 1969 Taani ringhäälingule intervjuu, milles ütles, et Kiivit lahkus ametist haiguse tõttu ja mitte Moskvast tulnud käsu peale. Lisaks teatas ta, et Eestis on umbes 300 000 luterlast, kuid liikmeskond kahanes, "kuna paljud end kirikust eemale hoiavad". Selle põhjuseid mainimata märkis ta veel, et kuna kirik oli riigist lahutatud, siis oli "kirik õnnelik", et saab ENSVs olemas olla tõelise rahvakirikuna, "kelle materiaalsete väljaminekute eest hoolitseb rahvas ise, ja kes ise korraldab ka oma siseelu." Tema sõnul kohtuvad usklikud ja ateistid aeg-ajalt omavahelisteks diskussioonideks[63] (Usuteaduse... 1969).
Elmar Salumaa võtab Jaan Kiiviti välissõitude ajal saavutatud tulemused aga kokku nii:

Oma välisreisidel, millistel muide alati oli oma kindel siht ning otstarve, ei olnud peapiiskop Jaan Kiivit millalgi mingi huvireisija, vaid asjatundlik vaatleja... Kui välismaine propaganda, milles ka emigrantlikud kirikutegelased agaralt kaasa lõid, neil aegadel kuuldusi levitas kirikute "katakombiseisundist" meie kodumaal, siis oli peapiiskop Jaan Kiivit üks neid, kelle isik ja sõnad veensid vastupidises ja kelle külaskäigud suuresti kaasa aitasid lojaalsete sidemete väljakujunemisele väliskirikutega. Ta oli sügavalt veendunud teadmises, et kirikul on oma kindel osa ja ülesanne nii ühe rahva piires kui ka rahvusvahelises ulatuses täita vastastikuse mõistmise ja sõpruse süvendamisel ning kõikide inimeste ühtekuuluvuse ja solidaarsuse viljelemisel ka neis olukordades, kus tegemist on erinevate ühiskondlike formatsioonide ja ideoloogiatega. Usalduslikud kontaktid suurte oikumeeniliste organisatsioonide ja nende juhtidega hajutasid pahatahtliku propaganda põhjustatud eelarvamusi, samuti nende juhtide korduvad visiidid meie kirikule, kus nad võisid kohapeal tutvuda kiriku ja koguduste tegevuse ja seisukorraga. Kõige selle tulemuseks oli, et koos teiste Nõukogude Liidus tegutsevate kirikutega ka EELK ilma takistuste ja vastuseisuta võeti üheltpoolt Kirikute Maailmaliidu, teisalt aga Luterliku Maailmaliidu täisõiguslikuks liikmeks, kus senini meie kirikut olid "esindanud" vaid emigrantlikud ringkonnad, kelle halvustavale propagandale tehti sellega ühtlasi resoluutne lõpp. Tänu peapiiskop Jaan Kiiviti väsimatule selgitustööle lülitus nõnda ka meie kirik oikumeenilise liikumise avarasse voolu... Peapiiskop Jaan Kiivitist kujunes läbinisti veendunud "rahusõdur", kes rahutöö kõrgeid eesmärke korduvalt tutvustas ka meie kirikurahvale – olgu sinodeil peetud ettekannetes või ka laiemaile hulkadele kirikutes jutlustades. Märgitagu lõpuks sedagi, et peamiselt tema eestvõttel kehtestati meie kirikus adventaja teine pühapäev üldise rahupühana, millel ei puudu ka oma sümboolne tähendus, et nimelt ikka ning jälle tulev Kristus leiaks oma koguduse ühe kõige humaansema aate eestvõitlejana. Aktiivse ning veendunud rahuaate kuulutajana on peapiiskop Jaan Kiivit saanud populaarseks meie kirikurahva laiades ringides ja võitnud sellega rohkesti usaldavat poolehoidu."[64]


Salumaa vohava retoorilisuse puhul tuleb arvestada, et see tekst oli mõeldud avalikuks ettekandmiseks Jaan Kiiviti matustel.

KIRIKLIKU VÄLISSUHTLUSE TUNNUSJOONED 1970. AASTATEL

EELK välissuhetes andsid endiselt põhitooni suhted Soome kirikuga. Usuasjade Nõukogu voliniku Meinhard Tedre hinnangul oli suhete pidamine Soome kirikuga oluline, sest kirikul oli rahvusvahelistes organisatsioonides "üsna suur mõju ja osatähtsus"[65]. Seepärast valiti hoolega EELK juhtladvikust välja isikud, keda oli kasulik välissuhtluses edaspidi kasutada. Iseenesestmõistetavalt langes põhiosa sellest suhtlemisest peapiiskoppidele, aga nende kõrval kasutati ka Konsistooriumi assessoreid või mõnda Usuteaduse Instituudi teoloogilise kraadiga õppejõududest.


Nii võtsid assessorid Edgar Hark ja Eerik Hiisjärv osa 1970. aasta septembris Luterlike vähemuskirikute konverentsist Rumeenias[66]. Tallinna Kaarli koguduse vaimulik ja teoloogiadoktor Kaide Rätsep osales regulaarselt Praha Kristliku Rahukonverentsi tööst, viimati 1971. aasta 10.-14. juunil[67]. Samal aastal toimusid 12.-15. augustini Soome Kiriku Kogudusetöö Keskliidu korraldatud Kirikupäevad, millest paluti EELK esindajana osa võtta Elmar Salumaad. Usuasjade volinik Meinhard Teder ei soovinud Salumaad EELK esindajana Soome saata ja pakkus omapoolse kandidaadina välja assessor Edgar Hargi. Soomlastel jäi vaid üle selle vahetusega nõustuda[68]. Hark täitis Soomes oma missiooni ja raporteeris hiljem, et Soome kiriku ladvik üritab koguduseelu tasandil maha vaikida rahuküsimuse[69]. Kuna Hark täitis poliitilist ülesannet, siis avas Soome kaitsepolitsei tema kohta ka spetsiaalse toimiku, kus Hargi venekeelsest ametinimetusest "služitel kulta" sai "kulttuurin palvelija" ehk kultuuri teener[70]. Hark täitis oma poliitilis-ideoloogilist missiooni lõpuni. Usuasjade volinik Leopold Piip kirjutas tema 50. aastase ametijuubeliga seoses, et Hark "on alati välismaal mehiselt kaitsnud meie riigi välispoliitilisi seisukohti ja astunud printsipiaalselt välja imperialistliku sõjapoliitika vastu."[71] Nõukogude võimuaparaadi jaoks oli Hark "patrioot ja väsimatu rahusõdur" kuni oma surmani 23. oktoobril 1986[72].


Rootsi luterlik kirik tegi 1972. aastal ettepaneku, et EELK esindajad osaleksid 1973. aasta kevadel KMNi ühe sektsiooni korraldavast konverentsist. "Kahjuks jäi aga see seekordne kavatsus mitmesugustel ettenägemata põhjustel teostamata, mistõttu lepiti Rootsi kiriku juhtkonnaga kokku, et visiit, mille eesmärgiks pidi olema vanade sõprussidemete uuendamine, võis toimuda mistahes ajal meile avanevate võimaluste korral." Selline võimalus saabuski 1973. aasta septembris, mil peapiiskop Alfred Tooming ja Elmar Salumaa[73] viibisid kümnepäevalisel sõprusvisiidil Rootsi peapiiskop Olof Sundbi külalistena Uppsalas (Salumaa 1974: 146). Tooming tegi volinik Leopold Piibule ettepaneku kutsuda Rootsi peapiiskop 1974. aastal vastuvisiidile. Piibule idee meeldis, sest tihedamate sidemete loomine pidi aitama süvendada NSVLi ja Rootsi heanaaberlikke suhteid, intensiivistama diferentseerumise protsessi eesti emigrantide-luterlaste hulgas ning objektiivse informatsiooni levimist EELK olukorrast[74].


Piip pidas luterliku kiriku väliskontakte väga oluliseks, sest arvestades, et emigratsioonis viibivate luteriusuliste hulgas toimub süvenev võitlus ja seda, et selle reaktsiooniline osa püüab välja lasta paista, nagu asuks EELK keskus mitte Eesti NSV-s, vaid välismaal, oleks kasulik, kui "Kodumaa" annaks aeg-ajalt materjale EELK piiskopkonna tegevusest ja eriti nendest sidemetest, mis ta omab rahvusvaheliste religioossete organisatsioonide ja teiste maade luteriusu kirikutegelastega. See aitaks sealset diferentseerumisprotsessi aktiviseerida ning kindlustada Veemi-tüüpi [peapiiskop Konrad Veem] luteriusutegelaste isoleerimist."[75]

EELK esindajate sidemeid Soome kirikuga peeti aga iseäranis oluliseks, sest senini olid need kandnud positiivset vilja ning aidanud kindlustada ühtseid seisukohti rahu, riikide rahumeelse koostöö, imperialismivastase võitluse ja teistes rahvusvahelise elu põhiküsimustes[76].


Visiidist Rootsi kirjutas Elmar Salumaa pikema ülevaate, kuid selle alguses oli põhjust näidata ka Eesti eksiilkiriku propaganda "karile jooksmist". Alfred Toominga peapiiskopiks pühitsemisega seoses viitas Salumaa oma kirjutises seigale, et 1968. aastal ei kutsutud "mõlemale poolele teatud ebameeldivuste" ärahoidmiseks Tallinna Uppsala peapiiskoppi. Viimane saatis oma tervituskirja üle andma mitteametliku esindaja. Salumaa pidas põhjuseks emigrantliku kiriku tegevust Rootsis ja mujal lääneriikides, "mille juhtivad tegelased lasksid endid sealse avaliku arvamuse ja ka kirikute ees paista ainsate seaduspäraste eesti luterliku rahvakiriku esindajatena ja igati halvustada püüdsid emakiriku olukorda ning tegevust kodumaal" (1974: 145).


Salumaa raportis ei jäänud kriitika alt välja koguni Tallinna ja Tartu hipid ehk "karvased", keda ta oli lootnud kohata "kõiksuguste vabadustega ülistatud maal", kuid ei leidnud neid. Salumaa kirjeldab professor Andrus Saareste tagasihoidlikku hauakivi tekstiga: "Me emakeel on meie arm..." ja jutustas käigust Uppsala ülikooli usuteaduskonda, kus kirikuajaloo dotsent Sam Dahlgren tegi ettepaneku pidada üliõpilastele ühel õhtul ettekanne nõukogude kirikuelust. Salumaa keeldus ja mainis sarkastiliselt, et Dahlgren "näis üsna hästi kursis olevat nn "idaprobleemiga"" (samas: 152).


Salumaa kirjeldas ka käiku Sigtunasse, kus neile näidati maja, kus Teise maailmasõja ajal kohtusid konspiratiivselt saksa vastupanuliikumise ja tunnistuskiriku tegelane Dietrich Bonhoeffer ja Chichesteri piiskop George Kennedy Allen Bell. Ta jutustab põhjalikult kontaktidest Jakob Aunveri ja Aksel Markiga, kes tutvustasid lähemalt eksiilkiriku elu. "Vestluses selgus, et kiriklik elu siin pole sugugi nii hiilgaval tasemel, nagu sellest emigrantide andmed teavad pajatada. Viimase emigrantliku peapiiskopi valimisel on ilmnenud lahkhelisid ja praegune kirikupea Konrad Veem on sõna otsemas mõttes "üle noatera" sellele ametikohale pääsenud – peamiselt USA ja Kanada esindajate häältega, kuna Rootsi ringkonnad toetanud Richard Koolmeistrit" (samas: 160-161). Reisikirja lõpul jutustas ta muljetest Stockholmis ja pidi võtma reisikirjas jutuks koguni Rootsis leviva homoseksualismi, kuid selle kõrval olid olulisemad siiski kohtumised eksiilkiriku esindajate Johannes Oskar Lauri, Karl Laantee ja Konrad Veemiga. Viimasele tehti märkus, et kahe kiriku vahelisi suhteid häirib eksiilkiriku poolt levitatav väärinformatsioon kodumaa emakiriku kohta (samas: 166).


4.-15. augustini 1972 külastasid Eesti ja Läti kirikuid Luterliku Maailmaliidu president Mikko Juva ja Ida-Euroopa luterlike vähemuskirikute sekretär Paul Hansen. Visiidi ajal esitati idee korraldada NSVLis, kas Eestis või Lätis juba 1973. aasta sügisel LMLi Euroopa vähemuskirikute konverents. Juva ja Hansen leidsid, et sellise konverentsi läbiviimiseks sobinuks kõige paremini Eesti, sest Tallinnas oli olemas soomlaste töökvaliteediga ehitatud hotell Viru, mis sobis ideaalselt taolise konverentsi korraldamise kohaks[77]. Konverentsi võimaliku korraldamise üle Tallinnas vahetasid Juva ja Hansen 14. augustil Moskvas Usuasjade Nõukogus vastavaid mõtteid ka P. Makartseviga, kelle seisukoht oli lühidalt kokkuvõetuna: "küsimus on uudne ja sellepärast pole kohe võimalik midagi konkreetset vastata." Kindlat eitavat vastust seega ei antud, kuid kindlale otsusele jõudmiseks näis kuluvat samuti rohkem aega, kui taotlejad olid eeldanud. Oktoobris küsis Hansen peapiiskop Alfred Toomingalt, kas oleks võimalik vähemalt 15. novembriks teada saada, kas konverentsi korraldamine Tallinnas oli võimalik või mitte. Eitava otsuse korral oli kavatsus korraldada see Poolas. "Kogemused on näidanud, et senini peetud konverentsidel on tegeldud mitte üksnes teoloogiliste küsimustega, vaid tähtsaks on peetud samuti ka rahvusvahelist olukorda, rahuküsimusi," valgustas peapiiskop Tooming Eesti usuasjade volinikku[78].


Peapiiskopi initsiatiivikus on tähelepanuväärne. Alfred Toominga asetäitja Edgar Hark oli 29. septembrist kuni 2. oktoobrini võtnud osa Soomes toimunud Praha Kristliku Rahukonverentsi tööst ja kohtunud seal ka peapiiskop Mikko Juvaga. Viimane teavitas Harki oma vestlusest Makartseviga, mille käigus sai talle selgeks, et luterlike vähemuskirikute konverentsi läbiviimine Nõukogude Liidus sõltus kohapealsest, aga mitte väljastpoolt tulevast initsiatiivist[79]. Näib, et EELK juhtkonnas ei teadnud taolisest olulisest seigast oktoobri alguses veel mitte keegi. Informatsiooni ei oldud Tallinnasse vahendatud ei Moskvast ega Helsingist ning see seletabki, miks peapiiskop Toominga initsiatiivikus ilmnes alles oktoobri keskel. Konverentsi muidugi ei korraldatud, sest võimuorganid ei oleks jõudnud ennast selleks nii lühikese ajaga ette valmistada. Ideed ei maetud aga maha (vt Saard 2011).


Luterliku Maailmaliidu Euroopa luterlike vähemuskirikute konverents korraldati Tallinna asemel 1974. aasta 1.-6. aprillini Varssavis. NSVLi delegatsiooni koossseisus viibisid sellel EELK esindajatena assessor Eerik Hiisjärv ja Elmar Salumaa. Viimane kirjutas sõidust pikemalt ka masinakirjalises Teoloogilises Kogumikus. Selles on juttu ka Varssavi Evangeelsest Akadeemiast, mis oli valminud "lausa sotsialistliku riigi toel". Akadeemial oli rikkalik raamatukogu, kus rohke võõrkeelse kirjanduse kõrval oli tema jaoks üllatavalt palju ka poolakeelset teoloogilist kirjandust. Konverentsi peateemaks oli luterlike kirikute osa ja ülesanded Euroopa julgeoleku ja riikidevahelise koostöö raames. Paljudes ettekannetes toonitati dialoogi vajadust kristluse ja marksismi vahel. Oma sõnavõtus toonitas Salumaa, et sõnalise ja ideoloogilise dialoogi asemel, mis jääb paratamatult teoreetiliseks, oli vaja aktiivset tegude dialoogi, milles kirik oma teeniva tegevusega ilma pikemata astub marksismi kõrvale (Salumaa 1974: 90).


10.-14. aprillini 1975. aastal viibis Edgar Hark Bulgaarias Kristliku Rahukonverentsi töökomitee istungjärgul[80]. 22.-26. aprillini viibis Kaide Rätsep Saksa Demokraatlikus Vabariigis Kristliku Rahukonverentsi Internatsionaalse Komisjoni istungil[81]. Hark aga 15.-20. septembrini Ungaris Kristliku Rahukonverentsi töökomitee koosolekul, kus esines ka USA professor James Will rahu ja õiglus ning avameelse informatsiooni teemal. Will esitas Nõukogude Liidu kirikutele väljakutsuva küsimuse: kas neil oli küllaldaselt niisugust vabadust, nii ideoloogilisel kui ka poliitilisel tasemel, et teostada oma prohvetlikku ülesannet tõeliseks koostööks õigluse ja rahu heaks. Hark oli kohustatud sellele reageerima, toonitades vastusõnavõtus, et "meilt ei nõua keegi meie ühiskonna ülistamist. Meie konstanteerime ainult fakte, olgu nad positiivsed või negatiivsed."[82]


23. novembrist kuni 10. detsembrini viibis Hark Kirikute Maailmanõukogu V täiskogu istungil Nairobis, kus tal tuli Vene Õigeusu Kiriku delegatsiooni juhi metropoliit Juvenali käsul pagulaskiriku peapiiskop Konrad Veemiga "võidelda" usklike inimõiguste küsimuse üle. Hark väitis, et kirik Nõukogude Liidus ei ole "kannatav kirik". Ta kirjutab:

Kuna ma töötan kirikuõpetajana Eestis nõukogude võimu kehtestamisest s.o 1940. aastast tänapäevani, siis tean ma tegelikku olukorda paremini, kui need, kes 1944. aastal põgenesid kodumaalt [---] meie kirik eksisteerib, jumalateenistustest võtab osa palju rahvast [---] meie majanduslik baas on tugevam kui varem. Tõsi, kunagi olid mõned meie õpetajatest arreteeritud, kuid siis olid represseeritud mitte ainult kirikuõpetajad, vaid paljud meie riigi kodanikud. See oli isikukultuse aeg. Õnneks on see aeg nüüd kauge minevik. Riigi võimud soodustavad kõigiti kogudusi, et nad saaksid remontideks vastavat materjali. Kui kohapeal tekib ka mõnelpool mõningaid konflikte riigivõimu esindajatega, siis aitab usuasjade volinik need õieti ja erapooletult lahendada [---] Ma võin kinnitada selle auditooriumi ees: meie Eesti ja Läti ning kogu Baltikumi usklikud ei ole milgil määral inimõiguste rikkumise ohvrid [---] ümberpöördult: meile kõigile on kindlustatud [---] õigus oma usuliste tunnete väljendusele niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus meil kehtivate seadustega. Ühe sõnaga meil on õigus elule selle sõna tõsises mõttes.[83]

Hark küsis Veemilt, miks pagulaskiriku esindajad kirjutavad[84] tendentslikult ja halvustavalt Eesti kirikust. Ta soovinuks mõlemalt kirikult "heanaaberlikke" suhteid. Hargi sõnul vabandanud Veem ja öelnud, et ta soovis tähelepanu pöörata ainult poliitilisele olukorrale Baltikumis ja mitte kirikute olule. Valestimõistetud sõnavõtu pärast vabandanud Veem koguni ka Vene Õigeusu Kiriku delegaatide ees. Hargi arvates pidi Veem esinema "võib-olla pagulaseestlaste-rahvuslaste mõjul."[85] Veem kirjeldab Nairobis toimunut aastaid hiljem hoopis erinevates toonides ja ei maini sõnagagi oma alandlikust vabandamisest (1990: 342-343).


1976. aasta 17.-19. juunini viibis Sofias Kristliku Rahukonverentsi Euroopa seminaril Kaide Rätsep, kes võttis seal korduvalt sõna Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingi mudeli kohta, mille eeskuju oli viimasel ajal just Vene Õigeusu Kiriku metropoliit Nikodim korduvalt rõhutanud. Kaide esines pikema sõnavõtuga, tuues näiteid sellest, kuidas Nairobis olid emigrandid tulnud välja valedega moonutades "meie tegelikkust", nagu toimuks meil venestamine. "Meie vabariigis ilmuvad välismaiste kirjanike teosed suurtes tiraažides [---] 1971-1975 ilmunud tuhandest ilukirjanduslikust teosest olid üle 500 tõlgitud. Ja suure osa neist tõlgitud raamatuist moodustasid just lääne autorite omad. Kui vähe (on) aga läänes avaldatud N.-Liidu autorite teoseid? Nii oli võimalik teha ka "propagandat"."[86]
10.-13. augustini 1976. aastal viibis peapiiskop Alfred Tooming Eero Saarineni kutsel[87] Soomes Savonlinnas toimunud Skandinaavia luteriusu kirikuõpetajate konverentsil, kus esitati referaate luterlike kirikute oikumeeniliste suhete ning kristlaste ja marksistide dialoogi kohta. Tagasiteel Tallinna kohtas peapiiskop "endisi emigrante, kes juba julgesid külastada sünnimaad. Nendega vesteldes on ilmne, et emigrantlik ladvik teeb kõik selleks, et meie elu mustades värvides serveerida," tõdes Tooming oma raportis.[88]

SOOME KIRIKU DELEGATSIOONI 1976. AASTA VISIIT

1976. aasta kodumaiseks kiriklikuks kõrghetkeks sai Soome kiriku delegatsiooni visiit eesotsas peapiiskop Martti Simojokiga 26. augustist kuni 2. septembrini. Selleks valmistuti mõlemal pool lahte suure põhjalikkusega. Soome delegatsiooni liikmetele saatis Soome kiriku välistoimkond nn kohustuslikuks suvelektüüriks Inglismaa Kirikute Nõukogu (The British Council of Churches) poolt nii oma liikmeskirikutele kui ka teistele soovitatud Trevor Beesoni raportit Discretion and Valour Religious Conditions in Russia and Eastern Europe (Glasgow 1974). Eessõna oli kirjutanud tuntud Venemaa ekspert Sir John Lawrence[89]. Raportis mainitakse muu hulgas Balti riikide okupeerimist 1940. aastal ja sellele järgnenud arreteerimisi ja küüditamisi.


Peapiiskop Martti Simojoki pidi jutlustama Tartu Pauluses ja Tallinna Toomkirikus. Jutlusi oodati ka Eero Saariselt ja Jaakko Launikarilt. Lisaks jutlustele tuli pidada kindlasti ka ettekanne Soome kirikuelust[90]. Tartus võttis delegatsiooni vastu linnavolikogu aseesimees Tiit Koldits, kes tutvustas linna arengut ja selle akuutseid probleeme, nagu näiteks põhjavee ohtlikult madalat taset. Ülikooli esitles rektor Arnold Koop. Jaakko Launikari usalduslikus raportis märgitakse, et Tartu ülikoolis antakse 80% õpetusest endiselt eesti keeles. Paljudes teaduskondades on eraldi venekeelsed rühmad. "Venelased on elanikkonna koguhulka arvestades selgesti ülikoolis alaesindatud." Tallinnas pidas Simojoki EELK Konsistooriumi liikmetele ja Usuteaduse Instituudi professoritele ja praostkondade praostitele loengu evangeeliumi ja kiriku kuulutuse suhtest ning tutvustas Soome kiriku aktuaalseid päevaküsimusi: naisvaimulikest, Leuenbergi konkordiast ja piiblitõlkimisest. Magister Voldemar Ilja pidas loengu Eesti kiriku elust Rootsi ajal. Toomkirikus jutlustasid Simojoki ja lektor Leena Finnilä, Kaarli kirikus jutlustas Eero Saarinen ja Jaani kirikus Jaakko Launikari. Kirikud olid puupüsti täis. Viru hotellis korraldatud õhtusöögil viibisid õigeusu ja metodisti kiriku esindajad ning usuasjade volinik Piip, kes rõhutas oma sõnavõtus rahvastevahelise suhtlemise tähtsust rahu tugevdamiseks. Piip korrigeeris oma kõnes ettekujutust, nagu oleks ta takistuseks kirikute välissõitude teostumisel. Oma rolli nägi ta pigem nende sõitude koordinaatorina. Simojoki rõhutas oma vastukõnes, et Soome ja Eesti kirikute omavaheline läbikäimine oli Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi põhimõtetega kooskõlas olev vältimatus.
Raporti kokkuvõtvas osas tõdeb Jaakko Launikari, et mõlemal kirikul tuleb kanda saksapärase luterluse ajaloolist taakka. Kirikute tegevus ja usutavus asetatakse kergesti küsitavaks. Ilma kandvate ja välispoliitiliselt usaldusväärsete kontaktideta välisriikide kirikutega, võivad mõlemad kirikud jääda eristusse ja kanduda olukorda, kus nende olemasolu võidakse muuta tõsiselt küsitavaks. Välismaiste kontaktide osas oli olukord Eesti luterlikus kirikus Lätiga võrreldes erinev. Eesti luterlik kirik praktiseeris eriti ettevaatlikku rahvusvahelist suhtlust. Kiriku välismaised kontaktid piirdusid üksnes kontaktidega Soome kirikuga. Eesti luterlik kirik ei osalenud 1976. aasta LML-i eksekutiivkomitee istungil ega võtnud osa LML-i Ida-Euroopa riikide vähemuskirikute konverentsist. Noorem vaimulikkond ei pääsenud välisriikidesse, ja kirik püüdis vältida välismaistest kontaktidest johtuvaid võimalikke konfliktsituatsioone riigivõimuga. Soomlaste hinnangul oli Läti luterlikul kirikul väliskontakte palju rohkem. Peapiiskop Janis Matulis ja vaimulikud Viktors Ozolinš, [Voldemar] Plamsis ja [Harald] Kalninš viibisid sagedasti välismaal. Matulis oli pealekõige ka aktiivne oikumeenilises töös, luues kontakte Läti teiste kirikkondadega. Oluliseks pidas Matulis, et Ida-Euroopa luterlike kirikute esindajaid kutsutaks LML-i ja KMN-i teenistusse. Eesti luterlik kirik oli Lätiga võrreldes õnnelikumas olukorras ainult sellepoolest, et sel oli võimalik koolitada endale nooremat kaadrit, kellel siiski puudusid võimalused jätkata kraadiõpet välismaa ülikoolides. Lätis puudus noorema põlve vaimulikkond peaaegu et täielikult.


Launikari arvates tuli kontakte Nõukogude Liidu luterlike kirikutega süvendada ja õppida lähemalt tundma ka selle ühiskonna arenguid, kuid mitte ainult läbi vähemuskirikute silmade. Eriti tuli Launikari hinnanguil jälgida marksistliku ideoloogia arengut, sest sellest mittehuvitumine oleks ainult kinnitanud käsitlust kristluse illusoorsest iseloomust. Soome kirik oleks võinud koos Eesti ja Läti kirikutega moodustada ühise töörühma, mis töötanuks rahuküsimuse ja kiriku identiteedi teemadel ja kus oleks võinud arendada kirikutevahelist ühisliini, analüüsides mõlemate osapoolte seisukohti KMNi, LMLi, Praha Kristliku Rahukonverentsi, Euroopa Kirikute Konverentsi ja teiste organisatsioonide poolt sõnastatud aktuaalsetes küsimustes[91].


Peapiiskop Alfred Tooming märkis oma raportis, et rektor Arnold Koop käsitles pikemalt küsimust, miks on tung suurem humanitaarteaduskondadesse, Soomes aga ümberpöördult reaalteadustesse. Kohtumisel praostide, Usuteaduse Instituudi õppejõudude ja konsistooriumi liikmetega käsitles Simojoki naisvaimulike ordineerimisküsimust. Kohtumisel Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu juhiga avaldas Simojoki soovi, et Eestist võiksid kirikukoorid sõita külla Soome, kuna Soomest oli juba kahel korral koorid esinenud Tallinnas.[92]

SUHTED SOOME KIRIKUGA TIHENEVAD

Soome Kiriku Välisabi delegatsioon viibis 1977. aasta 11.-14. veebruarini Tallinnas. Nende eesmärgiks oli tutvuda EELK eluga ja kirikute vahelise sõprussidemete tugevdamine. Jaakko Launikari jutlustas laupäeva õhtul Jaani kirikus arvukale kuulajaskonnale, seejärel oli käärkambris kõne- ja muusikaprogramm, kus räägiti soomlastele EELK tegevusest. Kirikul öeldi olevat ligi 250 000 liiget, kellest ligi 75 000 on aktiivsed maksumaksjad.[93]


Luterlik Maailmaliit saatis 8. detsembril 1977. aastal EELK-le kutse osaleda 1978. aasta 4.-11. juunini Skandinaavia ja Ida-Euroopa luterlike kirikute konverentsil. Võimuorganid nägid selles kasulikku võimalust minimaliseerida luterlike kirikute poliitilist desorientatsiooni ja muuta valitsevaid tendentse. Delegatsiooni liikmeks pakuti peapiiskop Edgar Hark, sest "me leiame, et ta on selleks ajaks juba saanud peapiiskopiks". Teiseks delegaadiks pakuti Kingissepa ja Kaarma pastor Ivar-Jaak Salumäe[94]. Võimud olid Edgar Hargi peapiiskopiks saamise niisiis juba otsustanud, aga ometi küsisid Hark, Tiit Salumäe ja konsistooriumi sekretär August Leepin veel 11. detsembril Leningradis luterliku koguduse õnnistamisteenistusel Soome Kiriku Välisasjade toimkonna liikmete Eero Saarise ja Jaakko Launikari käest ka nende arvamust. Erilist huvi tunti selle vastu, kuidas Soome kirik suhtus Hargi võimalikku valikusse. Soomlased vastasid pikema aruteluta, et see oli EELK siseasi. Eestlasi huvitas, kas Soome peapiiskop Juva osalenuks sel puhul ka Hargi ametissepühitsemisel. Varasematele traditsioonidele toetudes pidasid soomlased seda võimalikuks. Omalt poolt lootsid aga soomlased, et EELK võiks saata 1978. aasta suvel kolm delegaati LMLi Skandinaavia ja Ida-Euroopa luterlike kirikute konverentsile[95].
Kolme delegaadi asemel sõitsid 4. juunil 1978 konverentsile Edgar Hark ja Ivar-Jaak Salumäe. Salumäele oli see esimene välisreis. Sellest sõidust ilmus hiljem pikem kirjutis masinkirjalises EELK Saarte praostkonna kroonikas, mis pikkuselt ja sisult oli ainulaadselt erandlik luterliku kiriku raames[96]. Meeleoluka jutustuse sisse põimis Salumäe Porvoo piiskop John Vikströmi sõnavõtust lõigu: "See asjaolu, et me peame kasutama oma vaadete või kiriku kohta iseloomustavat täiendit "luterlik", on väljendus sellest, et me oleme ebanormaalses olukorras, ja meil tuleb tegutseda nii, et see täiend muutuks tarbetuks." Salumäe refereeris ka Hargi ettekannet, mille too pidas teemal "Kiriku identiteet rahuteenistuses". Hark rääkis Eesti kiriku rahutööst ja märkis ära ka Kuressaares peetud rahuteemalise palvenädala. "Püüdlemine rahu poole on üks osa iga koguduseliikme kristlikust vastutustundest. Leiti, et üheks kriteeriumiks rahutöö vaatlemisel peaks olema ka oma (kõrge) elatustaseme revideerimine, sest praegune olukord ei anna kolmanda maailma elanikkonnale võimalustki oma elatustaseme tõstmiseks. Statistika USA-s näitab, et kui elatustase üha veel tõuseb, siis eluiga hakkab lühenema." "Praegu laialdaselt levinud sõpruslinnade liikumise juures leiti vajalik olevat, et ka pastorid pääseksid just pastoritena osa võtma delegatsioonidest ja sünniksid sõprussidemed nende linnade usurahvagi vahel." Leiti, et sarnane konverents võinuks toimuda 1981. aastal mõnes sotsialistlikus riigis.


Edgar Hargil tuli konverentsil vastata ka ajakirjanike küsimustele, millised on luterliku kiriku ülesanded Eestis. Kas seda vajatakse? Mil viisil saab kirik kaasa aidata desarmeerimisliikumises või kas üldse saab? Kas on märgata Helsingi lõppakti mõju Nõukogude Liidu kirikute elule? Vastused tulid kiiresti, lühidalt ja täpselt. "Kiriku ülesandeks on jumala sõna kuulutamine ja sakramentide talitamine ning kuna luterlaste arv on umbes 250 000, siis järelikult vajatakse kirikut. Kuna kogu rahutöö on samal ajal seotud ka desarmeerimisliikumisega, on sellega kaasas kõik heatahtega inimesed ja kiriku esindaja kuulub alati Rahukaitsekomiteesse. Helsingi-konverentsi vaim on märgatav kasvõi näiteks selles, et Leningradis asutati soomekeelne luterlik kogudus ja selle tarbeks on saadud piibleid ja lauluraamatuid." Konverentsil tutvustas Lorenz Grönvik põhjalikult ka 1970. aastal alanud Soome luteri kiriku ja Vene Õigeusu kiriku õpetuskõnelusi, mis olid kahe erineva kiriku läbikäimise muutunud üha elavamaks, siiramaks ja viljakamaks[97]. Eenok Haameri sõnul ei jagatud seda huvitavat oikumeenilist informatsiooni aga kodumaal EELK vaimulikele[98].


Edgar Hark otsustas võtta Ivar-Jaak Salumäe oma saatjaks kaasa ka Mikko Juva ametissepühitsusele 1. oktoobril 1978 Turus. Sinna oli saabunud ka pagulaseestlaste peapiiskop Konrad Veem, kellega Salumäel oli "lühike vestlus ja kes oma sõbraliku ja sooja olemusega jättis väga meeldiva mulje."[99] 31. oktoobril 1978. aastal olid Tallinnas Soome peapiiskop Juva, emeriitpeapiiskop Martti Simojoki ja teoloogiadoktor Tapio Saraneva, et osaleda Edgar Hargi peapiiskopiametisse pühitsemisel. Hark avaldas arvamust, et 1980. aasta kevadel võiks Tallinnas korraldada luterlike vähemuskirikute konverentsi. Juva esitas omalt poolt mõtte, mida Soomes ja Ungaris oli viimastel aastatel korduvalt käsitletud, et oleks hea pidada taas üle pika aja Soome-Eesti-Ungari teoloogide-vaimulike kokkusaamine. Hark uuris, kui suure osavõtuga selline koosolek oleks, ja kui kuulis, et soomlased ootaksid Eestist vähemalt paartkümmend vaimulikku, siis pidas ta seda hulka liiga suureks. Tema arvates oli viiest küllalt, kuid vestluse lõpuks vähendas sedagi paarile kolmele[100]. 1981. aasta juunis toimunud Soome-Eesti-Ungari teoloogide konverentsile läksid Hark, assessor Kuno Pajula, praost Robert Kannukene ja Voldemar Ilja[101].


Eesti ajaloolaste kohta on kirjutatud, et nende välissõidud jäid nõukogude ajal valikuliseks, sest olid otseses seoses teadlaste parteilisuse ja võimulojaalsusega (Rosenberg 2001: 19). Ka vaimulike välissõidutoimikutes võib kohata märkust, et tegemist oli "5. osakonnale tuntud isikuga." Julgeolekužargoonis tähendas see fraas harilikult agenti või usaldusisikut. Usaldusisikute kontaktid KGB operatiivtöötajaga polnud iseenesest salajased ja nendelt ei võetud salajase koostöö kohta allkirja, neile ei antud varjunimesid ega avatud ka nende kohta isiklikke toimikuid (Pihlau 2003: 80). "Koostööle organitega sunniti tavaliselt pärast esimest välissõitu. Arvan, et kõik need, kes sõitsid korduvalt välja, tegid organitele ka mõningaid mööndusi. Need isikud kaotasid midagi oma kristlaseks olemise terviklikkusest," tunnistas Jaan Kiivit noorem[102].


"Usuasjade Nõukogu plaani kohaselt käib meie usutegelasi välismaal paarikümne ringis. Paljudel on isiklikke sidemeid Soomes," raporteeris EKP KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna lektor Villi Ehatamm 1984. aastal[103]. Kes olid need paarkümmend usutegelast, kes "organite" loal ja plaanimajanduse kohaselt välismaal said käia (mõned korduvalt), pole antud juhul nimeliselt väljaselgitamist väärt, kuigi mitte võimatu. See hulgake saadi kokku kõigi Eestis tegutsevate usühenduste ja kirikute juhtorganite baasil. Suurem osa EELK noorematest vaimulikest ei käinud neil aastakümnetel välismaal, sest neid lihtsalt ei lastud sinna ega lülitatud ka välisriikidesse suunduvate delegatsioonide koosseisudesse, kui nad ei olnud eelnevalt läbinud mõnda lojaalsuse testi.


Režiimivastases tegevuses 1970ndatel kaasa aidanud Jaan Kiivit noorem osales taolistes delegatsioonides juba 1964., 1965.ja 1966. aastal[104]. Koos peapiiskopist isaga, assessor Edgar Hargi ja Elmar Salumaaga olid nad näiteks viibinud 1965. aastal Tšehhoslovakkias Praha Kristlikul Rahukonverentsil[105]. Aga Kiivit oli andnud "organitele" ka lojaalsuseks koostöö allkirja[106]. Pärast isa peapiiskopiametist tagandamist 1967. aastal, katkesid ka Kiivit noorema välisreisid. Kiivit jäeti siiski Tallinna, sest ta oli endise peapiiskopi poeg. Põhimõtteliselt oli Tallinna kirikutes töökoha saamiseks kaks teed, kas nn. oma mehe kohale sokutamine või "organitelt" väljakauplemise tee[107].

Vaimulikkonda on ehk valusamaid jälgi jätnud julgeolekukomitee nähtamatu, kuid destruktiivne tähelepanu. Kes tahab linnakogudusse kohta saada, ametiredelil tõusta, olla valitud kirikuvalitsusse, välismaale pääseda, see peab lojaalsust üles näitama. Nõnda toimib demoraliseeriv selektsioon. Ametisse määramistesse vahelesegamine pole kusagil fikseeritud, aga usuasjade volinik on see, kes väljastab ametitunnistused, iseloomustab olukorda Kiivit noorem[108].


Jaan Kiivit noorem kirjeldab: "Kõrgemaid asju aeti tavaliselt ainult telefoni teel, mitte kirja teel. Kirikuvalitsuse liikmetest Eerik Hiisjärv suhtles KGB-ga otse, aga peapiiskop Edgar Hark läbi usuasjade nõukogu voliniku, mis põhjustas pingeid nende kahe vahel. Konsistooriumi peasekretär August Leepin võis mängida volinikega, sest ta oli üle elanud mitu volinikku. Ka Hark oskas ja võis mängida süsteemiga," kirjeldab Kiivit[109]. Edgar Hark võis endale lubada ka erivagunit, millega sõitsid EKP Keskkomitee liikmed. Pärast üht Ida-Saksamaa sõitu olevat öelnud: "Nüüd võin kiidelda, et olen riigimeestega võrdne" (Raudsaar 2002). Nõukogudeaegsete vaimulike hulgas läbiviidud lojaalsustestidest on artikli autorile tunnistanud senini ainult üks EELK vaimulik.


13.-16. novembrini 1978 korraldas Vene Õigeusu Kiriku patriarh Pimen Moskvas Praha Kristliku Rahukonverentsi jätkukonverentsi, millel osalesid ainult NSVL kirikute, uskkondade esindajad[110]. Leopold Piip pani selleks kokku EELK delegatsiooni koosseisus Edgar Hark, Kuno Pajula ja Kalle Kasemaa. Hark nõudis aga ootamatult ka Eenok Haameri kaasa tulekut, mida Piip ei saanud ilma Moskvasse teatamata üksi otsustada. Lõpuks sõitsid Moskvasse ainult Hark ja Haamer. Hark soovis, et Haamer peaks konverentsil lühikese sõnavõtu ja ütleks midagi USA vesinikupommi katsetuste vastu. Ta andis ühtlasi mõista, et sellest võiks olla abi uste avanemiseks tulevasteks välissõitudeks. Haamer seadis tingimuseks, et peab kõne eesti keeles ja Hark tõlgib. Hark polnud ideest vaimustatud, sest konverentsi töökeeleks oli vene keel ning seda, et keegi võtab sõna rahvuskeeles, oleks tõlgendatud ilmse natsionalismina. Selleks, et Haamer oma ülesande Moskvas siiski täidaks, kirjutas peapiiskop Eenok Haameri nime lipikule ja andis selle edasi üle õla eesreas istuvale, et see lipiku sõnavõtuks registreeruvate kasti laseks. Eenok jõudis viimasel hetkel lipiku oma kätte haarata. Uksed välismaale jäid tema jaoks suletuks[111]. Ametlikus aastaaruandes Haamer sellest muidugi ei kirjutanud, vaid tänas võimaluse eest koos Hargiga EELKd seal esindada[112].


Mõnede teiste jaoks olid need aga jätkuvalt lahti. Usuteaduse Instituudi vanatestamendi õppejõud Kalle Kasemaa oli näiteks Kirikute Maailmanõukogu välissuhete alalise komisjoni liige. See positsioon oli sedavõrd arvestamistväärne, et usuasjade volinik Piip tõi selle koguni argumendiks, miks Jõgeva Rajooni TK esimees G. Valgur oleks pidanud Kasemaa kui Palamuse koguduse õpetaja elamispinna taotluse kiiresti lahendama[113]. Sagedane välislähetustes viibija oli ka Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud Elmar Salumaa, kes 23. märtsist kuni 31. märtsini 1979 viibis NSVLi kirikute delegatsiooni koosseisus Taanis. Kopenhaageni ülikooli usuteaduskonna õppejõud avaldasid arvamust, et oleks viimane aeg luua sidemed Põhjamaade Usuteaduskondade ja Tallinna Usuteaduse Instituudi vahel. Salumaa kõneles kirikutegelastele luterliku kiriku tööst NSV Liidus. Esitatud küsimused puudutasid seadusandlust ja usulis-kirikliku kirjanduse ja evangelisatsiooni problemaatikat. Mõningatest küsimustest kõlas Salumaa arvates läbi ilmne desorientatsioon, mida "teatud kitsad ringkonnad on püüdnud levitada." Ta kritiseeris eriti Kristeligt Dagbladi korraldatud kinnist pressikonverentsi, kus tuli jutuks vaimuliku kirjanduse illegaalne saatmine NSV Liitu.

Meiepoolseis sõnavõttudes viidati taolise ürituse mõttetusele ja koguni kahjulikkusele, kuna sellise tegevusega püütakse levitada ja süvendada umbusaldust mitte ainult kirikute, vaid ka rahvaste vahel, kus need kirikud tegutsevad. Delegatsiooni poolt näidati arvuliste andmete varal, kui palju on NSVL-is trükitud Piibleid ja kui palju neid on ka legaalsel teel imporditud. Selgitati, et mitmel kirikul on valmimas uued ajakohased piiblitõlked, mis on keeleliselt paremad ning täpsemad läänes avaldatud samakeelsete tõlgetega võrreldes[114].

Ivar-Jaak Salumäe välissõidud katkestati pärast 1978. aastat, sest ta keeldus tegemast "organitega" koostööd[115]. Teisiti oli lugu Räpina koguduse vaimuliku Georg Lillemäega[116], kes võttis 1980. aasta 6.-12. juunini esimest korda osa Saksa Demokraatlikus Vabariigis Hirschluchis toimuvast üleeuroopalisest noorte teoloogide konverentsist. Lillemäe valgustas seal EELK Teise maailmasõjajärgset arengut ja märkis ära, et "suure lünga jättis EELK ellu see, et paljud koguduste õpetajad emigreerusid siis, kui Punaarmee tuli vabastama meie maad fašismi ikkest. Nad jätsid oma kogudused maha, tehes seega meie kiriku ees suure eksisammu."[117] Edgar Hargi sõnul oli aseõpetaja Lillemäe esimene välisreis "õpetlik"[118]. Lillemäe delegeeriti sama aasta 19.-25. oktoobrini Londonis toimunud noorte teoloogide täiskogu koosolekule, kus arutleti teemadel: rahu teema jumalateenistusel, kirikute vastutus võidurelvastumise pärast Euroopas, pingelõdvendus Euroopas. Hargi sõnul väärisid Lillemäe sõnavõtud ka seal kiitvaid hinnanguid[119]. Nii jätkas Lillemäe Hargi usaldusalusena ka järgmise aasta oktoobris Portugalis toimunud XIII Euroopa Oikumeenilisel Noortenõukogu täiskogukoosolekul oma ilukõnet: "Ka meie paljurahvuslikus Nõukogude riigis on kõikjal saatmas usukuulutustööd rõõm ja tänu, nagu kevadine linnulaul."[120] Ja samas stiilis ja vaimus ka 1982. aasta jaanuaris Hollandis, kus püüdis teha selgeks, et Poola armee ja kommunistlik valitsus esindavad maailmas "häid jõude", niisamuti nagu Nõukogude armee Afganistanis ja deklareeris, et probleeme, millele ei oleks lahendusi, "niisuguseid meil ei ole"[121]. Lillemäega samas praostkonnas töötanud Harri Mõtsniku silmis oli Lillemäe selge kollaborant.[122]


Georg Lillemäe oli Edgar Hargi usaldusalune ja täitis välismaal viibides Hargi kaudu talle antud ülesandeid. Lillemäe koostatud välissõitude raportite põhjalt võib öelda, et ta kasutas välismaal esinedes sagedasti samu fraase, mida Hark oma poliitilistes karjaseläkitustes. EELK Kirikukogu presiidiumi liikmed peapiiskop Hark, praost Aldur Parts ja saadik Reinut Põldoja pöördusid 10. juunil 1981 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbini, ENSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klausoni poole:

Meie, EELK Kirikukogu koosolekust osavõtjad, tahame Teile ja Teie kaudu kogu eesti rahvale kinnitada, et EELK juhtkond, EELK Konsistoorium ja kogudused ei säästa ka edaspidi jõudu ja energiat selleks, et omalt poolt kaasa aidata NLKP XXVI kongressi poolt vastu võetud rahuprogrammi elluviimisele. Selles suurepärases programmis kätkeb kontsentreeritud kujul kogu progressiivse inimkonna parim püüdlus ja tahe, kätkevad ka kõigi ausate luterlaste kindlad veendumused seoses võitlusega rahu, desarmeerimise ja progressi nimel. Me kinnitame Teile, et me ei säästa ka edaspidi jõudu ja energiat, et kaasa aidata kogu maailma luterlaste koondamiseks rahujõudude ridadesse. Võttes osa mitmesugustest kirikutegelaste rahvusvahelistest foorumitest ja nõupidamistest, püüame teha kõik selleks, et tõde meie riigi rahuprogrammist jõuaks iga maa usklikuni ning aitaks neil mõista, kui tähtis on praegusel ajal rahujõudude koondamine, usklike ja mitteusklike ühine ja monoliitne võitlus imperialistlike sõjasepitsuste vastu selleks, et ära hoida katastroof, mida nad salakavalalt kavandavad[123].

Soome peapiiskopi Mikko Juva sekretär Tapio Saraneva tõdes 1979. aastal, et oli päris selge, et väliskontaktid tugevdasid kirikute positsioone ametivõimude silmis ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööprotsessi vaatenurgastki oli neist kasu. Soome kiriku osa nende suhete arendajana ja hoidjana oli esmaväärtusliku tähtsusega[124]. Usuasjade Nõukogu volinik Leopold Piip kirjutas 1984. aasta aruandes:

Vaimulike keskuste välispoliitilised suhted olid 1983. aastal võrdlemisi aktiivsed. Rahvusvahelistele usutegelaste foorumitele saatsime 15 delegatsiooni, võtsime vastu 36. Vaimulike keskuste delegatsioonid käisid Inglismaal, Šveitsis, Saksa FV-s, Kanadas, Soomes, Itaalias, Taanis, Saksa DV-s ja Rootsis. Vaimulikke keskusi külastasid usutegelaste delegatsioonid Saksa FV-st, Euroopa Kirikute Konverentsi sekretariaadist, Inglismaalt, Soomest, Kirikute Maailmaliidu sekretariaadist, USA-st, Rumeeniast, Rootsist, Saksa DV-st ja Tšehhoslovakkiast. Kõigi nimetatud suhete kohta võib öelda, et nad olid poliitiliselt kasulikud ning aitasid kaasa rahvusvahelisele rahuüritusele ning kogu maailmas süvenevale usklike poliitilisele ümberorienteerumisele, mis koosvõetult tugevdas meie riigi välispoliitilist positsiooni välisriikide usklike silmis. Kogu see töö toimus tihedas koostöös vastavate administratiivorganitega (RJK), kes osutasid meile alati tänuväärset abi ja nagu praktika näitas, kandis see soovitud vilja.[125]

Tagantjärgi ideoloogilisemalt vabamas olustikus antud hinnanguil aitasid just kontaktid Soomega hoida oluliselt eestluse (kultuurilist) tugevnemist tolleaegsetes tingimustes (Kuuli 2002: 114). Jaan Kiivit noorem kinnitas 1989. aastal, et "suhtlemine naaberriikidega ja vennaskirikutega (eestlaste jaoks esmajoones soomlastega), ühe sõnaga inimestega, kes on kantud Lääne kultuurist ja oma olemuselt kristlikust ellusuhtumisest, on aidanud hoida eestlastes elavat mälu demokraatlikust riigist" (1991: 23).

KOKKUVÕTTEKS

Omades enne nõukogude okupatsiooni rahvusvahelisi suhteid, ja kuuludes 1960ndate algusest rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, tõi see EELK-le kaasa võimaluse ja kohustuse olla neis esindatud vähemalt peapiiskopi tasemel. Käesolevast uurimusest selgub, et ka vaimulikud jagati välissõitude osas kategooriatesse. Esimese moodustasid peapiiskopid, koguduste liitude juhid ja superintendendid. Teise kuulusid kirikuvalitsuste liikmed, konsistooriumi assessorid ja Usuteaduse Instituudi õppejõud. Kolmandasse kuulusid koguduste vaimulikud. Enne EELK rahvusvaheliste organisatsioonide KMNi ja LMLi liikmelisust olid välissõidud ajendatud mitte otsesest kohustusest nende organisatsioonide ees, vaid "organite" huvist kasutada kiriku huvitatust oma huvides ja vastupropagandistlikel eesmärkidel. Peapiiskop Jaan Kiivit seniori väliskontaktid algasid 1950ndatel ja said võimalikuks "organite" loal ja huvil. 1960ndatel said välissõidud uue põhjenduse, kui seda õigustas EELK rahvusvahelistesse kirikuorganisatsioonidesse kuulumisest tulenev staatus. See lõi eeldused LMLi liikmeskirikute, eriti Soome kiriku ametlike delegatsioonide saabumisele Eestisse ja kirikute vahelisele koostööle, mis aitas getostatud kirikul leevendada oma isoleeritust. Aktiivselt osales EELK ka Praha Kristliku Rahukonverentsi töös, mida Moskva pidas oma välispoliitilisele orientatsioonile kõige lojaalsemaks kiriklikuks organisatsiooniks üldse. Juhuslikumat laadi välissõidud olid seotud Soome kiriku vaimulike kirikupäevadega kuhu tavaliselt kutsuti peapiiskop ja temaga koos veel keegi, keda peapiiskop soosis. Kutsed, mis olid adresseeritud mõnele tuntumale kirikutegelasele (näit Harri Haamer, Paul Saar, August Arumäe), aga sõit oleks pidanud toimuma ilma peapiiskopita, jäid üldjuhul toimumata.


Välisraportite sisu ja tooni hindamisel tuleb arvestada, et nõukogude okupatsiooni tingimustes töötanud ja välisdelegatsioonidesse lülitatud vaimulikud ei olnud päris vabad esitama seal omi arvamusi. Küsimus, millal keegi neist rääkis ausalt ja kooskõlas oma südametunnistusega, ning millal võimuorganite suuga, on ja jääb ka tulevikus allikakriitiliseks põhiküsimuseks. Uurija satub siin sageli pimedaks jäänud Iisaki olukorda, kel tuleb tõdeda: "Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!" (1 Mo 27:22).

Dr Riho Saard

(ilmunud väikeste kärbetega: AKADEEMIA nr 7, 2014, lk 1164-1205)


[1] Joosep Tammo e-kiri Riho Saardile 07.02.2002. Joosep Tammo oli 1984. aastast Eesti Evangeeliumikristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu vanempresbüteri asetäitja ja 1992. aastast liidu president.

[2] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[3] Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv (=EELKKA) Kirjavahetus Soomega 1975-1981. - Jaakko Launikari ja Mikko Juva Edgar Hargile 07.06.1981.

[4] Joosep Tammo e-kiri Riho Saardile 07.02.2002.

[5] vt Eesti Kirik 1/1987, lk 45-52 Tarmo Soomere ülekuulamine.

[6] EELKKA ECCE 1986, lk 2. Selles masinakirjas paljundatud ajakirjas on lk 1 – 9 kirjeldatud Tarmo Soomere tegevust ja tema ülekuulamist.

[7] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[8] EELKKA ECCE 1986, 5. KGB töötaja, leitnant Eero Bluman korraldas 1983. aasta sügisel käesoleva töö autoriga Tallinna Polütehnilise Instituudi sööklas kolme tunnise vestluse, mille lõpul toonitas, et sellest kohtumisest ei peaks kellelegi rääkima.

[9] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[10] Samas.

[11] ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 4. osakonna ülem polkovnik Beljajev Riikliku Julgeoleku Komitee esimehele polkovnik Karpovile, 31.03.1955 Vt Aruanded... 1999, 23, 34-35.

[12] Jaan Kiivit arvestas pealtkuulamisseadmete võimalikku olemasolu konsistooriumis. 1959. aastal külastas teda Moskvasse akrediteeritud ajakirjanik Bernd Nielsen-Stokkeby. Vestlus oli kulgenud esialgu pisut kõhklevalt, kuid lõpuks, kui oli vesteldud juba ligi tund aega, tegi Kiivit ettepaneku veel pisut Toompeal jalutada. ”Kui olime välja jõudnud, küsisin temalt, kas ta arvab, et konsistooriumihoones võiks olla KGB ”lutikaid”. ”Arvatavasti mitte, aga kunagi ei tea täpselt. Mul polegi ju teile riigisaladusi avaldada, aga värske õhu käes asetuvad rõhud ikkagi veidi teisiti.” (Nielsen-Stokkeby 1993: 78-79).

[13] Vt Aruanne... 1999, 47; Kiiviti visiidist Helsingisse vt Saard 2005: 51-65.

[14] ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 4. osakonna ülem polkovnik Beljajev Riikliku Julgeoleku Komitee esimehele polkovnik Karpovile, 31.03.1955 - Aruanded 1999: 23, 34-35.

[15] Herbert M. Waddams oli olnud 1938. aastal Lätit ja Eestit külastanud Anglikaanikiriku delegatsiooni sekretär. Teise maailmasõja ajal pooldas Waddams NSV Liidu ja Inglismaa tihedat koostööd ning 1943. aasta septembris kuulus ta Anglikaanikiriku kolmeliikmelisse delegatsiooni, mis viibis Moskvas Vene Õigeusu Kiriku kutsel. Delegatsioon kohtus ka Molotoviga. Waddamsit kasutati 1944. aasta novembris Rootsi luteri kiriku Nõukogude Liidu vastaste hoiakute muutmises. Kohtumisel Rootsi peapiiskopi Erling Eidemiga võeti jutuks ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Johann Kõpu küsimus, kes oli just novembri alguses vabanenud põgenikelaagrist ning Eidem oli ta võtnud enda juurde elama. Waddams pidas seda negatiivse mõjuga takistuseks Rootsi luteri kiriku ja Vene kiriku suhete arengule ja teoks, mis ei paranda Rootsi kiriku mainet Nõukogude võimu silmis. Waddams kohtus Stockholmis NSV Liidu suursaadiku Aleksandra Kollontaiga ning nad puudutasid ka Balti riikide küsimust. Waddams pooldas nende liitmist Nõukogude Liiduga, kuid soovis, et nende riikide luteri kirikutega oleks võimalik Inglismaa anglikaani kirikul sõlmida enne Teist maailmasõda sõlmitud sidemed. Rootsist sõitis Waddams edasi Soome, et meelestada Soome kirikutegelasi Nõukogude Liidu suhtes positiivsemaks. Balti küsimus ei jäänud ka seal kõrvale. Eesti ja Läti riikide annekteerimist pooldas peale Waddamsiga ka Helsingi Olaus Petri koguduse kirikuõpetaja S.J.F. Palmgren. Vt Ketola 1997: 223, 226, 227, 230, 231, 239.

[16] Aruanne Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva RJK 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1955. aastal. Vt Aruanded 1999: 47.

[17] Eesti Riigiarhiiv (=ERA), f R-1989, n 1, s 27; Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku aastaraamat 1956. Tallinn 1957, 174.

[18] Aruanne Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1956. aastal. Vt. Aruanded... 2000: 117, 120-121.

[19] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[20] Inga-Brita Castrén Martti Simojoelle 11.02.1953. Oulu maakonnaarhiiv (=OMA) SIM4 Ab: 4/1.

[21] Selostus Kirkon kulttuuriasiain neuvottelukunnan yhdessä Bosseyn ekumeenisen instituutin kanssa toukokuussa 1958 Seurakuntaopistolla järjestämistä keskustelukokouksista. Seurakuntaopiston arhiiv Järvenpääl (=SOA) Luther-opiston ja Seurakuntaopiston johtokunta Pöytäkirjat 1950-59.

[22] Kirkon kulttuuriasiain neuvottelukunnan kirjeenvaihtoa 1956-60. SOA Muut toimintaa kuvaavat asiakirjat 1952-1963.

[23] Selostus Kirkon kulttuuriasiain neuvottelukunnan yhdessä Bosseyn ekumeenisen instituutin kanssa toukokuussa 1958 Seurakuntaopistolla järjestämistä keskustelukokouksista; Matkakertomuksia + niihin liitt. muuta materiaalia - Ekumeeninen toiminta 1950-1965; Kirkon kulttuuriasiain toimikunta 1956-1960 - Kokouksia 1958 ja niihin liittynyttä aineistoa. SOA Luther-opiston ja Seurakuntaopiston johtokunta Pöytäkirjat 1950-59.

[24] Seppo A. Teinonen Eelis Gulinile 10.04.1959. Kansallisarkisto Helsingis (=KA) Eelis Gulinin kokoelma 602:258, kansio 19.

[25] J. Kiivit I. Salomiehele 05.08.1959. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 15.

[26] Aimo T. Nikolaisen laatima 17.11.1959 KUT kokouksen pöytäkirja §5. Kirkkohallituksen arhiiv Helsingis (=KHA) KUT Pöytäkirjoja 1954-1973.

[27] J. Kiivit I. Salomiehele 08.02.1960. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 15.

[28] Jaan Kiivit Eelis Gulinile 21.06.1960. KA Eelis Gulinin kokoelma 602:258, kansio 25.

[29] E. Gulin I. Salomiehelle 11.07.1960. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 11.

[30] Aimo T. Nikolaisen päiväämätön kirje Eelis Gulinille. KA Eelis Gulinin kokoelma 602:258, kansio 13.

[31] Eelis Gulin Jaan Kiivitile 21.07.1960. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1956-1964.

[32] A.T. Nikolainen I. Salomiehele 09.10.1960. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 12.

[33] Kiivit Salomiehele 29.12.1960. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1955-1963.

[34]Beszámoló az evangélikus egyházi delegáció finnországi és dániai útjáról 25.4.1961 – Háló 2. Egyházvezetök 1. Káldy Zoltán, Ottlyk Ernö. (Katalin Mirák) Budapest: Luther Kiadó 2014, lk 572-573 (kogu raport lk 570-583) Soome vaimulikud informeerisid Káldyt, et Simojoe vennapoeg Elias

Simojoki oli olnud halvamaineline fašist, kes langes sõjas Nõukogude Liidu vastu. Tema nõbu Sakari Simelius oli aga Soome armees kõrges kindrali auastmes. Raporti koostas agent „Szamosi” kapten Imre Lovászile. Tänan Jussi Rytköneni abi eest ungarikeelsete dokumentide tõlkimisel.

[35] Kiivit Gulinile 22.12.1961. Samas.

[36] Kiivit Gulinile 05.07.1962. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1955-1964.

[37] Väljavõte EELK peapiiskopi otsuste raamatust 03.08.1962. EELKKA sari 11 säilik 234 Jaan Kiivit; vt lähemalt Mikko Malkavaara. Kahtia jakautuneet Baltian luterilaiset kirkot ja Luterilainen maailmanliitto 1944-1963. Suomen kirkkohistoriallisen seuran toimituksia 189. Helsinki 2002, s 287.

[38] Martti Simojoki Jaan Kiivitile 16.02.1962. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1956-1964.

[39] Martti Simojoki Jaan Kiivitile 16.02.1962. Samas.

[40] J. Kiivit I. Salomiehele 25.02.1963. KA Ilmari Salomies 602:241, kansio 15.

[41] A. Arumäe M. Simojokile 29.03.1963. OMA Sim4 Ab:2.

[42] Martti Simojoki Jaan Kiivitile 27.01.1964. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1956-1964.

[43] M. Simojoki Jaan Kiivitile 27.01.1964. Samas.

[44] Lyhennetty keskustelupöytäkirja luterilai-ortodoksisia neuvotteluja valmistelevasta seminaarista 07.12.1973 Helsingissä, 2§. KHA KUT Järvenpää 1974 Valmisteluseminaarien aineisto; Martti Simojoen puhe Eero Huovisen vastaanotolla 27.05.1992. KHA KUO videonauha VOK:n ja ELK:n neuvottelut 5/1992.

[45] Piiskop Aleksius (agent ”Drozdov”) oli olnud piiskop Martti Simojoe visiidi korraldaja. Andrei Sõtšov. Eesti Õigeusu Piiskopkond Nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954-1964. Dissertationes Theologie Universitatis Tartuensis 14. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, lk 134-135. Sõtšov eksib visiidi toimumise ajaga, pidades veebruari asemel selleks aprilli.

[46] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[47] Kaide Rätsep ei olnud 1964. aastal enam Oxfordis. Rätsep õppis Oxfordis perioodil 1958-1961.

[48] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[49] Jaan Kiivit an Aimo T. Nikolainen 03.04.1964. KA Aimo T. Nikolaisen arkisto kotelo 4.

[50] Aimo T. Nikolainen M. Simojoele 06.06.1964. OMA Sim4 Ab:21/17.

[51] Suomen KUT 06.02.1965 kokouksen pöytäkirja §5. KHA KUT Pöytäkirjoja 1954-1973.

[52] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[53] Rahvusvahelised suhted 1964-1974. ERA, f R-1989 n 1, s 82.

[54] Soome luterliku kiriku delegatsiooni (M. Simojoki, A. Nikolainen, S. Lehtonen) külaskäik 12-27.2.1964 ja piiskop A. Lauha ja toompraost O. Paarma külaskäik NSVL-i 19.8.-2.9.1965. EELKKA.

[55] J. Kiivit Aimo T. Nikolaisele 12.09.1966. KA Aimo T. Nikolainen kansio 4.

[56] Kiivit M. Tederile 29.11.1966. EELKKA sari 11 säilik 234 Jaan Kiivit.

[57] Suomen KUT 05.03.1965 kokouksen pöytäkirja §4, §6. Samas.

[58] Jaan Kiivit A. Lauhale 16.02.1967. EELKKA Kirjavahetus Soomega 1966-1967.

[59] Jaan Kiivit Eelis Gulinile 25.02.1967. KA Eelis Gulini kogu 602:258, kaust 25.

[60] EELKKA sari 11, säilik 234 Jaan Kiivit. – J. Kiiviti avaldus EELK Konsistooriumile 31.8.1967; EELK Konsistooriumi väljavõte protokollist nr 6, 31.8.1967; Eesti Kirik 7/19.2.1997. lk 5 Raamitud ruumipeegeldused. Kõnelused peapiiskop Jaan Kiivitiga.

[61]EELKKA sari 11, säilik 234 Jaan Kiivit. – Peapiiskopi asetäitja J. Kiivitile 15.7.1968.

[62]Kaide Rätsep. Peapiiskop dr. J. Kiivit ja oikumeenilised kontaktid. – Sexaginta. Kogumik kirjutisi pühendatud peapiiskop D.dr. Jaan Kiivitile tema kuuekümnendal sünnipäeval. Tallinn MCMLXVI, lk 40 (Masinakirjas)

[63] Tõenäoliselt pidas Tooming silmas 1963 ja 1967. aastal ajalehe ”Edasi” algatusel Tartus toimunud kinniseid diskussioone teoloogide ja ateistide vahel. Edasi nr 81, 23.04.1963; nr 76, 31.03.1967.

[64] Elmar Salumaa, Jaan Kiivit in memoriam. Käsikiri 26.IX.1971. EELKKA sari 11 säilik 235 Jaan Kiivit peapiiskop.

[65] K. Oja V. Väljasele 21.06.1971 Salajane. Siseministeeriumis olev Usuasjade Nõukogu voliniku arhiiv (=SUNVA) Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971-1973. T nr II (1971).

[66]Eerik Hiisjärv. Luterlike vähemuskirikute konverentsilt Rumeenias. – Kakskümmend viis aastat Usuteaduse Instituuti. Tallinn 1971, lk 20-29 (Masinakirjas)

[67] M. Teder V. Väljasele 24.05.1971. Samas.

[68] K. Oja V. Väljasele 21.06.1971 Salajane. Samas.

[69] Aruanne Soome sõidu kohta 10.-16. augustini 1971. ERA, f R-1989, n 1, s 127; Saard 2006, 125.

[70] Edgar Hark 11977. Suojelupoliisin arhiiv Helsingis (=SUPOA).

[71] L. Piip EKP Keskkomiteele ja Ministrite Nõukogule 24.03.1986. SUNVA Karp 8 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1985-1987. T nr 296 (1986).

[72] L. Piip 23.10.1986. Samas.

[73] Elmar Salumaa esimene välissõit oli toimunud 1965. aastal Soome Tamperele. SUNVA T nr 251 Elmar Salumaa.

[74] L. Piip A. Greenile ja V. Väljasele ning ka vene keeles V. A. Kurojedovile 04.10.1973 Salajane. SUNVA Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971-1973. T nr II (1973).

[75] L. Piip EKP KK välissidemete osakonna juhatajale J. Jürnale 30.05.1973. ERA, f R-1989, n 1, s 145.

[76] L. Piip EKP KK sekretär V. Väljasele 07.05.1973. Samas.

[77] A. Tooming usuasjade volinikule 19.10.1972. ERA, f R-1989, n 1, s 135.

[78] Samas.

[79] E. Hark. Välissõidu raport 29.10.1972. ERA, f R-1989, n 1, s 135.

[80] E. Hark usuasjade volinikule 16.05.1975. ERA, f R-1, n 15, s 885.

[81] K. Rätsep usuasjade volinikule 02.05.1975. Samas.

[82] E. Hark usuasjade volinikule 30.09.1975. Samas.

[83] E. Hark usuasjade volinikule 13.01.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[84] KMN V täiskogu eel oli pagulaskiriku konsistoorium trükkinud nõukogude Eesti luterlikku kirikut ja pagulaskirikut käsitleva brošüüri ”A Message to the Churches from the Estonian Evangelical Lutheran Church”, millele lisati juurde memorandumid ja apell okupeeritud Eesti dissidentidelt ehk ”vabadusliikumiselt” ÜRO peasekretärile. Kogu materjal saadeti KMN liikmeskirikutele ja eraisikutele mitu kuud enne Nairobi konverentsi. Veem kohtus 1.09.1975 Genfis KMN peasekretär Philip Potteri ja LML-i peasekretär Carl Mauga. Viietunniliseks veninud kohtumisel lähtus Veem just nendest materjalidest, ja sai Potterilt kinnituse, et KMN võtab Narobis aluseks Helsingi kokkuleppe. Ülevaade EELK Konsistooriumi ja EELK delegaadi tegevusest seoses Kirikute Maailma Nõukogu V Täiskogu koosolekuga. Koostanud K. Veem, 15.01.1976. EELKKA EELK Lõuna-Rootsi kogudus. EELK Konsistooriumi ringkirjad ja konsistooriumi majandusaruanded 1968-1979.

[85] E. Hark usuasjade volinikule 13.01.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[86] K. Rätsep usuasjade volinikule 02.07.1976. Samas.

[87] A. Tooming E. Saarisele 30.05.1975. Helsingi ülikooli kirikuajaloo osakond (=HÜKO) Eero Saarise kogu.

[88] A. Tooming usuasjade volinikule 10.09.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[89] Jouko Martikainen E. Saarisele 15.06.1976. HÜKO Eero Saarise kogu.

[90] Jaakko Launikari 16.08.1976. Samas.

[91] Jaakko Launikari. Raportti kirkon valtuuskunnan matkasta Viroon ja Latviaan 26.08.-02.09.1976. Koostatud 07.09.1976. KHA KUT Matkaraportit 1976.

[92] A. Tooming usuasjade volinikule 10.09.1976. ERA, f R-1, n 15, s 915.

[93] Yrjö Höysniemi 22.02.1977 ”Kirkon Ulkomaanavun vierailu- ja tutustumismatka Tallinnaan Neuvosto-Eestiin 11.-14.02.1977”. HÜKO Eero Saarise kogu.

[94] L. Piip V. A. Kurojedovale 05.04.1978 Salajane. SUNVA Karp 3 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1978-1980. T nr II (1978).

[95] Jaakko Launikari 19.12.1977 ”Raportti osallistumisesta Leningradin luterilaisen seurakunnan vihkimisjuhlaan 9.-13.12.1977”. HÜKO Eero Saarise kogu.

[96] Luterlased ei koostanud oma välissõitudest reisiraamatuid. Niisuguseid koostasid aga evangeeliumikristlased ja baptistid, nagu näiteks Rakvere koguduse jutlustaja Arpad Arder, kes viibis augustist detsembrini 1967. aastal Rootsis ja Soomes, ja kirjutas 1968. aasta veebruaris Rakveres 64-leheküljelise masinakirjas reisiraamatu ”100 päeva. Mälestusi matkalt Rootsi ja Soome 1967.a.”, koos 17 fotoga. Kaks masinakirjalist reisiraamatut koostas oma välissõitudest ka vanempresbüter Robert Võsu: ”Pika reisi päevik” ja 184-leheküljeline Rootsi ja Itaalia sõidu raamat ”Põhjas ja Lõunas”.

[97] Jaak Salumäe. Suvel ja sügisel sõbralikus Soomes. – EELK Saarte praostkonna kroonika 1978/1979. (EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu).

[98] Riho Saardi intervjuu Eenok Haameriga 02.04.2003 Tartus.

[99] Jaak Salumäe. Suvel ja sügisel sõbralikus Soomes. – EELK Saarte praostkonna kroonika 1978/1979. (EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu).

[100] Mikko Juva 14.11.78, Raportti EELK:n arkkipiispan Edgar Harkin virkaan vihkimisestä Tallinnassa 31.10.1978. KA Mikko Juva kogu 602:367, A15.

[101] E. Hark L. Piibule 22.12.1981. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 242 (1981).

[102] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[103] EKP KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna lektor V. Ehatamm 02.02.1984 "INFO Mõnede usualaste küsimuste kohta Eesti NSV-s". Eesti Riigiarhiivi filiaal (=ERAF), f 1, n 302, s 403.

[104] Jaan Kiivit. EELKKA.

[105] Ümbrik fotodega Luterlikkude vähemuskirikute konverents Sliačis IV 1968. Tšehhoslovakkias. EELKKA Edgar Hargi isikufond.

[106] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002; Saard 2005: 55.

[107] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[108] Kolk 1988; vt ka Eesti Kirik nr 2, 1989, lk 71-73.

[109] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[110] Ettekanne Kirikukogul 10.06.1981. EELKKA Edgar Hargi isikufond. Aastaaruanded.

[111] Riho Saardi intervjuu Eenok Haameriga 02.04.2003 Tartus.

[112] EELK Mustvee koguduse 1978. a sõnaline aruanne, lk 4. EELKKA sari 9, allsari 8, säilik 433 Tartu praostkonna 1978. aasta aruanded.

[113] L. Piip G. Valgurile 28.10.1977. SUNVA Karp 23 Avaldused ja kaebused 1975-1984. T nr 218.

[114] E. Salumaa usuasjade volinikule 07.04.1979. ERA, f R-1, n 15, s 1009.

[115] Jaan Kiiviti intervjuu Riho Saardile 19.03.2002 Tallinnas.

[116] Georg Lillemäe eemaldus 1990ndate lõpul luterlusest ja liitus Eesti Karismaatilise Episkopaalkirikuga (asut 1997) ning rajas 2000. aastal Põlvas Eesti Karismaatilise Osaduskiriku. Kiriku patriarhina tuntakse teda täna nime all Rabi Chaim Benjamin bin Awraham Lillemäe.

[117] Georg Lillemäe. Ülevaade konverentsist. – ECE nr 3, november 1980, lk4. – Estnischer Samizdat. Varia. Dezember 1981. (EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogu).

[118] E. Hark L. Piibule jaan. 1981. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 242 (1981).

[119] Samas.

[120] G. Lillemäe L. Piibule 12.11.1981. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 242 (1981).

[121] G. Lillemäe. Ülevaade Euroopa Oikumeenilise Noortenõukogu seminar-konverentsist Hollandis 9.-16. jaanuaril 1982. Koostatud 01.02.1982. SUNVA Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980-1985. T nr 253 (1982).

[122] H. Mõtsnik E. Hargile 20.05.1984. EELKKA, Sari 11, s 389 Harri Mõtsnik; Mõtsnik 1982: 176, 1985: 95.

[123] ERA f R-1 n 15 s 1069, lk 12.

[124] Tapio Saraneva. Raportti matkasta Tallinnaan, Riikaan ja Moskovaan 21.-24.09.1979. KHA KUT Venäläisneuvottelut Pirisen työryhmä 1969-1986.

[125] Usuasjade Nõukogu volinik Leopold Piip EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajale A. Soidlale ja ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale A. Greenile 16.02.1984. SUNVA Karp 4 T nr 2 (1984).

 

 

Aabrahamile viitavate uskude võimalikust ühisosast: juutlus - kristlus - islam

Võttes vastu ettepaneku pidada ettekanne kolme suure monoteistliku religiooni omavahelistest suhetest küsimusega, kas seal on piisavat lootustandvat ja positiivset ühisosa, pidin leidma mingi sobiva fookuse, sest võimalikke võrreldavaid aspekte on tohutu hulk mitme uurimistöö jaoks. Iga töö alustamine on alati valik käsitletavast. Esiteks loobun seekord usundite ja usu eristamisest ning kasutan kõikidel kordadel usu mõistet, sest kõik kolm püüavad end seestpoolt vaadates usuna mõista ja nii end ka teistele esitleda. Teiseks ei aseta ma kristlust viimaseks vaid vaatlen uskusid ajalooliselt. See tähendab arvestamist arusaamaga, et paljut varem usutut ja praktiseeritut saab mõjuajaloo tõttu otsida ja leida hilisemates uskudes. Kuidas ühe usu sisulised ja vormilised elemendid ajaliselt järgnevates uskudes esinevad, see ongi uurimuste teema.

Viimasel ajal kasutusele tulnud inglisekeelne väljend Abrahamic religions on üsna noor ja selle mõiste kasutamisele on kaasa aidanud rahvusvahelise poliitilise olukorra pingestumine, vajadus anda uskude endi poolt postuleeritud lähtekohtadele suurem kaal ning taotlus dialoogi järele. Kui dialoogi või trialoogi ei peeta vaid teadlaste omavahelise suhtlemise huvides vaid laiemalt, siis kumab ettevõtmisest läbi mingi püüdlus parandada „maailmasisest suhtlemist“. Inglisekeelse kujundi Abrahamic religions põhjal on ka teistes keeltes otsitud keelekujundit, mis püüdleks minimaalse ühise aluse leidmise poole veendumustes ja praktikates nendes kohtades, kus see oleks võimalik ja mille leidmine oleks rahumeelsele kooselule kasulik.

Ühisosa tähendab osaliselt kattuvat ala kujundite ja nähtuste vahel suurema või väiksema hulga erinevuste keskel. Arvamused erinevad selles kui suurt tähtsust saab omistada ühisosadele, mille alusel neid otsida ja kas otsima asumine juba eeldab leidmiskindlust. Vastus oleneb paljus sellest, kas ühisosa otsida triviaalsete, sekundaarsete või kesksete usuartiklite ning praktikate hulgast.

Kui hakata rääkima ühisosast, siis ei saa selle suurus ega laad olla ette antud. See ei või lähtuda eelveendumustest ega tohi tuleneda ka poliitilistest soovidest vaid see tuleb leida. Ühisosa olemasolu iseenesest on alguses alles hüpotees ja hüpoteesi kohaselt ühisosa kas leitakse või mitte ja sellisel juhul niisugune idee hüljatakse. Kolmas võimalus on sarnaste nähtuste olemasolu tuvastamine ilma et neist oleks võimalik väga üheseid ja korrektseid järeldusi teha.

Täna vaatleme mõningaid usku konstitueerivaid valdkondi ning võrdleme neid omavahel. Kristlik teoloogia mõistab kristlust usuna ja teisi uskumisviise usunditena, Eestis on seda mõistelist erisust toonitanud süstemaatik Elmar Salumaa. Olen aga juba põhjendanud vaadet, et kõigil kolmel juhul uskumise sees olevad inimesed ehk uskujad näevad oma veendumuste valdkonda just usuna ja seepärast tänases kontekstis nimetan kõiki uskudeks. Teistes seostes kõneledes või arutledes ei pruugi nõnda toimida.

1. Ajalooline kujunemine ja asend

Iisrael koges ja kogeb end Looja Jumala kutsutuna, valituna, lepingusidemesse asetatuna, erilisena nii oma loomuse kui ka saadud ülesande poolest. Iisrael on kui preesterrahvas teiste seas. Iisrael ei ole ajatu vaid tajub end ajaloos kujundatuna, maa    ja maa kohta antud tõotuste saajana ning nendega seotuna.

 Aabrahami kutsumisega ongi seotud inimkonna üldajaloost lahku viiv eriline kutsumine (1Ms 12:1jj) ning järgnevatele põlvedele omaks saav lapseõigus nii Jumala ees kui ka ilmselt ümbritsevate rahvaste keskel, kes peaksid seda tunnistama ja Iisraeli niisugusena nägema. Nõnda usutakse ja nõnda näeme Iisraeli usku ka väljastpoolt.

Kristlus on sünnilt juutlik uskumis- ja eluviis, lähimad juudakristlusega liitunud muulased olid kreeklased, süürlased ja egiptlased. Esimese sajandi lõpuks olid kristlased rahvusliku kutsumise mõttest eemaldunud ning asemele astus personaalne usule kutsumine ja äratamine. Rahvusliku valiku idee kadus. Kujunes dialektiline pinge, kus korraga eksisteerisid nii arusaam Jumala poolsest valikust usust tulevale õigusele (nt Paulus - Rm 8:29j) ja ka inimese valikuvõimest teha olulisi otsuseid, eristada kitsast ja laia teed (Mt 7:13j) ning seega ka inimese omast vastutusest. Lepingu teema puhul nähti VT-s ette kuulutatud Jumala ja inimese vahelise uue       lepingu (Jr 31:31jj) realiseerumist läbi Naatsareti Jeesuse ja Jeesuses. Maaga seotud tõotuste mõiste kadus. Kristlus ei ole seotud maaga. Osaliselt aga mõisteti end Jumala uue omandrahvana, preesterrahvana, lausa uue preesterkonnana (1Pt 2).

Islam mõistis end prohveti kutsumise ja talle osaks saanud ilmutuste läbi sündinud osaduskonnana, kus inimeste individuaalse valituse idee välja ei kujunenud. Osade uurijate järelduste kohaselt tõlgendatakse islamis iga inimese sündi nii, et kõik sünnivad islami usku ja seega muud kutsumist enam ei ole. Siit aga järgneb, et muu-usulised on vaid islamist ära langenud. Preestrite roll puudub, samuti usu seotus rahvusega, islamis mõistetakse end lihtsalt kuuletuvate usklikena. Tähtis ei ole maa vaid Meka suund kui palvetamise suund.

Juba ajaloolise kujunemise alusel on mõistetav missioloogiline erinevus. Iisrael rahvususuna ei saa misjoneerida, proselütismi õitseaeg oli teise templi periood ja lõppes siis. Kristlus on usule võitmise usk lahus maast ja rahvusest. Islam ei misjoneeri sõnumina vaid pigem võimaluste avanedes ja piisava jõu olemasolul ühiskondlikke olusid nõnda survestades, et inimesed naaseksid nn algislamisse.

2. Baaskirjutised

Kolme usu osaline ühine pühakiri on Toora, vähem prohvetid ja muud VT kirjutised. Nende kirjutiste autoriteet on astmeline nii juutluses, kristluses (võrrelda nt 1. Moosese raamatu ja 2. Ajaraamatu kaalukust) kui ka islamis. Kõik kolm usku tunnustavad VT kirjutiste ajaloolist kujunemist ja seotust Iisraeli ajalooga, paljude  inimeste, kuningate, prohvetite tegudega ja nende valikutega. Toora ülimuslikkus seondub erilise ilmutusega Moosesele ja Jumala tahte teada andmisega Siinail. Jumala  kõne on siiski tõlgitav (seda tõendab Septuaginta asend antiikaja juutluses) ja uutes ajaloolistes olukordades rabide poolt tõlgendatav (Mišna ja Talmud).

Kristlikus tõlgendusajaloos on VT tähendusest saanud kahetise tähendusega raamat - üldise ilmutuse ja Jumala kehtiva jääva tahteavalduse kõrval nähakse seal konkreetselt juudi rahvaga piirduvaid osi ja need ei ole enam siduvad. Teiseks on Jumal sõlminud uue lepingu ning selle Uue lepingu sünni ja autoriteedi aluseks on Naatsareti Jeesuse isik. Jeesuse isik on prisma mille läbi tõlgendatakse ka Vana Testamenti. Pühakiri on kristluses kõikidesse keeltesse tõlgitav ja seda tulebki tõlkida. 

Islamis (ar. keeles ’alistumine’) on Muhammadi kaudu sõnasõnaliselt araabiakeelsena antud Koraanil ainsana absoluutne autoriteet ja Koraan esineb õigupoolest vaid araabiakeelsena. Tooral on relatiivne tähendus ning samuti Evangeeliumil, mis islami käsitluses esineb ainsuses ja tähistab Jumala ilmutuse kaudu Jeesusele antut ning üldsegi mitte ei tähista Jeesuse elulugu. Siinkohal rõhutan, et see evangeeliumikäsitlus on lähedane Pauluse vaatele evangeeliumist ja selle vaate juuri islamis võibki Pauluse juurest otsida. Islami vaate kohaselt elas Muhammad veatut elu mistõttu ta on usklikele eeskujuks. Juute ja kristlasi tunnistatakse raamatu rahvasteks ja sellega peaaegu et usklikeks, teistest natuke eristatavateks ja niiöelda uskmatute seast islamile lähemal olijaiks.

3. Veendumused

Iisraelile oli ja on omane maa tõotus, sellest ka õiguse nõudmine omas maa saamise ja selle haldamise järele millega on ka seletatav ennastsalgav töö oma maa heaks. Niisugused maaga seotud veended puuduvad nii kristluses kui islamis.

Iisraeli Jumal on ajaloo Jumal ning tema heldust kehastavad paasapühad kinnitavad ajaloos õndsuslooliselt toimiva Jumala jätkuvat hoolt oma rahva eest. Kristluses on Jeesuse üles äratamine keskne õndsuslooline (seega ka ajalooline) sündmus. Islamis ei ole ei Iisraeli paasat ega kristlaste ülestõusmispüha tunnustavat ega muud nende sündmuste tähtsusega sarnast püha.

Usutunnistus Iisraeli jaoks kõlab - Kuule Iisrael, JHWH meie Jumal on ainus (5Ms    6:4). See usutunnistus esitab selget monoteismi nii nagu ka islam seda põhimõtteliselt mõistab. Miks? Sest Allah on keeleliselt „jumal“ ja seetõttu seisneb islami usutunnistuse hermeneutiline sisu ütluses, et ’ei ole muud jumalat kui Jumal - ... ja Muhammad on tema saadik’. Kristliku kolmainsuse sisu ei suuda kumbki end monoteistlikuks pidav usk mõista ega tunnustada.

4. Isikud

Aabrahami tähendus esiisana on muidugi esmatähtis Iisraelile, tema usk näitena on põhjapanev pauluslikule kristlikule teoloogiale. Kaudsemana on Aabraham / Ibrahim oluline ka islamis. Aabrahamiga (suura 2:124-130) seostatud pärimuse kohaselt olla Aabraham ehitanud koguni Kaaba templi. Kuid Messia isik ning ajaloo nägemine on kõiki uske lahutav tegur. Juudid ootavad riigiga seotud Messiat, kristlased Naatsareti Jeesuse teist tulemist ja islamile ei ole messialikkus kummalgi puhul kuigi arusaadav. Üksnes teoreetilises plaanis on aegade lõpul ehk eshatonis võimalik juutide ja kristlaste ühisele arusaamale jõudmine. Selle kujutluse kohaselt tervitavad juudid saabuvat Jeesust kui viimaks tulnud oma Messiat ja kõrval seisvad kristlased  tervitavad Jeesust kui taastulnud Jeesust.

Iisraeli jaoks on ka messiaanlik aeg seotud oma maa kohta käivate tõotuse täitumisega. Kristluses on tugevam uue loomise teema. Islamis nimetatakse küll Messiat kui Maarja poega, aga korduvalt rõhutatakse, et ta ei ole Jumal (Koraan, suura 5:72-75).

5. Praktikad

Ümberlõikamine Jumala ja valitud inimeste vahelise lepingu märgina ühendab islamit juutlusega. Esiisa Aabraham (Ibrahim) on sama, kuid Iisakist ja Ismailist lähevad genealoogiad ja tähendusmaailmad üksteisest lahku ning see peegeldub ka tänapäevani ulatuvas poliitilises lahutatuses. Aabrahamist alguse saava ümberlõikamise näide on vastava kombe aluseks, mis lahutab mõlemat usku kristlusest, kelle liikmed on Kristusesse (Kolmainu Jumala nimel) ristitud.

Vana Testamendi prohvetite institutsioon on kristluses au sees, ent juurde tuleb midagi oluliselt uut. Nimelt kiriku kollektiivne prohvetlik funktsioon ühiskonnas. Seda on vahetevahel esile tõstetud ja siis taas unustatud, kuid põhimõtteliselt on kiriku prohvetlik ülesanne UT põhjal nähtav ja olemas ning vajab seetõttu suuremat läbitunnetatust ning ühiskonnas nähtavaks saamist.

Islami suurimad prohvetid Aadam, Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus (suura 2:253) on islami vaate kohaselt aga eelkäijad viimasele ja suurimale prohvetile - Muhammadile. Nii on prohvetlus juutidele ja islamile põhiasjus minevikuline, kristluses aga nii minevikuline kui ka põhimõtteliselt püsiv ja vajalik.

Palvetel on koht kõigi kolme usu jaoks. Islamis on palve korraldatud peetavana 5 korda päevas ja reglementeeritud suunaga Meka poole.

Paast on enim esil islamis toimudes 1 kord aastas 1 kuu jooksul ja olles ka sotsiaalses plaanis enim nähtav.

Heategevus pärineb juutlusest, on olemuslikuna läbinud kogu kristluse ajalugu ning almuste kujul tuntud ka islamis. Almus on islamis maks, mida peavad maksma vaesuspiirist kõrgemal olevad inimesed puudust kannatajate heaks.

Palverännak Jeruusalemma oli templi aegadel juutidel hinnatud, kristlastel on Jeruusalemmale lisandunud teisi palverännu teekondi ja sihtpunkte, islamis on aga nähtud ette teha reis Mekasse majandusliku võimaluse korral 1 kord elus.

6. Teisi usulisi karakteristikuid

Erinevalt juutidest, kelle usus sealpoolsus vähe esile tuleb, tuntakse islamis Paradiisist värvikaid pilte, samuti kohtust ja Põrgust (suura 56:1-56). Islami usu kohaselt mõistetakse inimese üle kohut tegude järgi nagu me seda võimalikust UT eeskujust järeldada võime. Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31jj) esitatakse kohtupidamist just tegude alusel peetavana. Islami päästeõpetus eeldab, et         pääsemiseks peavad inimesel olema nii usk kui ka teod. Paradiis ja Põrgu on aga islamis kohanimed ja igal juhul loomult täiesti materiaalsed. Päris kohus leiab aset lõpuaegadel.

Inglite institutsioon ja selle tunnused on laenatud Iisraeli ja kristluse arusaamadest ning Jumala käskjalgadena on neil juutluse ja kristluse veendumustega sarnane ülesanne toimida maailmas usklike heaks.

7. Jeesuse isik

Eesti autoritest on prof Ago Viljari kirjutanud uurimuse Jeesuse isiku käsitlustest juutluses. Vaata Ago Viljari, Jeesuse elu juudasoost uurijate käsitluses. EELK UI toimetised VIII, Tallinn 1996. Raamat on kättesaadav Usuteaduse Instituudis ja eellest uurimise ajaloost läbi 2000 aasta ma siinkohal pikemalt ei räägi. Nimetan vaid ühte tänapäevalgi esitatavat seisukohta, et Jeesus oli väljapaistev juut kuid mitte see, kelleks kristlased teda peavad ja mitte see keda juudi rahvas oma ajaloo, usu ja identiteedi jaoks vajaks. Kristlaste vaatest Jeesuse tähenduse kohta ma tänases kontekstis ei räägi, küll aga heidan pilgu islami arvamustele.

Araabias elas 7. sajandil nii juute kui kristlasi ja Muhammad oli viimastega tuttav.   Kristlik ümbrus ei saanud jätta avaldamata mõju islami usu tekkimisele selle algusaegadel. Mitme sajandi vältel, kuni 11. sajandini, toimus küll islami kiire laienemine, kuid islami poolt vallutatud aladel elavatele kristlastele islamit jõuga peale ei surutud. nad olid samuti raamatu rahvas. Kristlased pidid muidugi maksma makse. Kuna oli mingil määral kristlusest islami usku pöördujaid, siis viisid nad endaga kaasa kristliku Jeesus-pildi mõjusid. Seetõttu meenutab islami Jeesus-pilt mõnes asjas kristlaste oma. See on aga loomuliku kultuurilise infiltratsiooni kaasnähtus.

Olulised on aga 2 suurt erinevust ehk 2 eitust, mida islamis Jeesuse puhul teadlikult ei             tunnistata:

                        *Eitatakse Jeesuse ristilöömist ja Jeesuse lunastustööd

                        *Eitatakse Jeesuse jumalikkust

Jeesust kujutatakse vahel lembe õpetajana, aga vahel ka askeedina.

Kuna Koraani peetakse sõnasõnaliseks tõeks, ei saa Jeesus olla vähemat ega rohkemat  kui see, mida Koraanis tema kohta öeldakse. „Koraani Jeesus“ on suur prohvet, vaga  mees ja Jumalale meelepärane inimene. Jeesuse kohta kirjutatakse, et ta sündis neitsi Maarjast, jutlustas, tegi imesid ning õpetas ainsat Jumalat.

Jeesuse jutlustamine pärines Jumalalt ning nii nagu muistsed prohvetid, nii sai ka   prohvet Jeesus oma erilise sõnumi, evangeeliumi raamatu (ainsuses) Jumalalt ning praegused neli teksti on ühe evangeeliumi modifikatsioonid. Sarnast vaadet ühe sisulise evangeeliumi ja selle nelja kirja panija kohta esitasid ka 2. sajandi kristlikud teoloogid nagu Irenaeus. Erinevalt meie kristlikust veendumusest väidetakse aga islamis, et need 4 evangeeliumi ei ole enam Jumala sõna.

Islami vaate kohaselt võttis Jumal Jeesuse otse taevasse ning ta elab seal ja ootab aega, mil ta viimse päeva sündmustes uuesti maa peale tuleb. Seega islam ositi tunnustab Jeesuse teist tulemist, aga mitte Issandana vaid prohvetina. Jeesust ei peeta islamis Jumala pojaks ja öeldakse, et ka Aadam sündis ilma isata ja emata, aga ta ei ole seepärast Jumala poeg. Koraanis nimetatakse Jeesust Maarja pojaks, kelle sündimist  kuulutasid inglid, sh Gabriel. Prohvetina on Jeesus prohvetite ajaloolise rea teises,   hilises pooles. Esimene prohvet oli Aadam ja viimane Muhammad. Jeesuse kohta tunnistatakse, et ta tegi imesid, tema imeteod olid aga tema kui Jumala sulase teod, mis olid tehtud Jumala loal ja toel.          

Suuras nr 4 käsitletakse Jeesuse ristilöömist ning väidetakse, et juutidel ei läinud korda   Jeesust ristilöömise läbi võita. Suura lõpul taunitakse kristlaste liiga kaugele läinud usku Jeesusesse kui Jumalaks nimetatusse.          

Islami maailmas arvatakse, et kristlaste kolmainsuseõpetuse alusel kummardavad  kristlased Jumala, Jeesuse ja Maarja poolt moodustatud ’kolmainsust’ ja seda peab islam vääraks. Aga islam kritiseerib ka juutide suhtumist Jeesusesse. Suuras 4 kritiseeritakse korraga nii juute kui kristlasi öeldes, et teie, kellel on kiri, ärge ületage piiri: juudid sellega, et nad panevad Jeesust halvaks pidades teda abielurikkumisest sündinuks ja kristlased sellega, et nad väidavad Jeesuse olevat Jumala. Islami             seisukohalt hindavad juudid Jeesust tegelikkusest madalamaks ja kristlased tegelikkusest kõrgemaks. Isegi Ristija Johannese isikut esitatakse kristlike evangeeliumidega võrreldes põhimõtteliselt erinevana rõhutades ka Johannese kaudu, et Jeesus oli vaid inimene.

Olen toonud seitsme valitud teema all igas valdkonnas välja väiksemaid ja suuremaid sarnasusi, olulisemaid või vähem olulisi erinevusi ning üksteisele vastu rääkimisi. Iga teemalõik on võimalikult faktipõhine ning sisaldab kuulaja - lugeja jaoks iseseisva otsustamise jaoks materjali ning võimalusi. On niisuguseid tunnuseid, kus kahel usul kolmest on omavahelisi ühisosasid, näiteks monoteismi mõistmisviisis on juutide ja islami arusaamad omavahel sarnasemad ja kristlus erineb põhimõtteliselt ja ühitamatult mõlemast. Suhtumises maasse on aga kristlaste ja islami vaadetes ühisosa mis seisneb selles, et kristluses ja islamis ei ole Jumala tõotusega ja Messia ootusega seotud usku oma maa, ainsa kodumaa, erilisusesse.

On loomulik, et sekundaarsetes küsimustes leidub mitmeid aspekte, kus on sarnasust ja võimalusi üksteisemõistmiseks, olgu selleks siis Aabrahami isik või mõned moraalsed vaated. Heatahteline koostöö ühiskondlikes küsimustes inimkonna häda leevendamisel on kõigi kolme usu veendumuste poolt parasjagu fundeeritud. Lepituse leidmist ja andeks palumist ajaloo jooksul üksteise vastu tehtud pahategude eest ei tohi eirata ja peab hoopis soovitama. Eriti kui Aabrahamile viitavad usud end tõsiselt võtavad ja üksteist respekteerivad. Ka usulise praktika valdkonnas on sarnasusi, kuna usud on omavahelises geneetilises seoses. Iisraeli usust on paljud motiivid tulnud kaasa kristlusesse ja sealt omakorda islamisse.

Jeesuse isiku tähenduse kui usu kristliku usu keskpunkti juurde tulles aga ühisosa leidmine võimalik ei ole. Kristlased ei saa pidada ühisosaks seda arusaama Jeesusest mida juudid ja islam Jeesuse ajaloolisusega piirdudes parimal juhul ehk möönda võivad. Kristluses on alustpanevad need usu elemendid mida juutlus ja islam kuidagi ei mööna. Esmalt see keskne usuveene, et Jeesus on risti löödud, on üles äratatud ning on kõikidele rahvastele lunastuse tooja. Kristlus peab kinni veendest, et Lunastajana on Jeesus ainus ja eksklusiivne nagu seda eriti Johannese evangeeliumi ja Pauluse põhjal mõistetakse. Teisena on arusaam Kolmainsast Jumalast just see monoteismi kristlik nägemisviis ning usu ja õpetuse keskpunkt, mida juutlus ja islam ei tunnusta. Kolmainsus esitab kristluse niisugust loovutamatut veendumust, kus just kõige põhilisemas ühisosa ei ole ja kuhu seda ei saa ka juurde kirjutada.

 

Randar Tasmuth, EELK Usuteaduse Instituut

Eesti Piibliseltsi üldkogu konverentsil peetud ettekanne. 26. aprill 2014, Mustpeade maja, Tallinn