Rektori tervitus märts 2019

EELK UI rektor Ove Sander

Töötegijatest mure ja rõõmuga

Mis võiks olla tänasel päeval meie kiriku aga ka usuteaduse instituudi suurim mure? On selleks meie suurus? Võimalik, kuid see võiks ju igal ajal arvukam olla. On selleks piiratud ressursid? Küllap sedagi, sest ustava talendikaupleja lõppsaldo sõltub ikkagi tema käes algselt olnud talentide arvust? On selleks meie töötegijate suhted ja läbisaamine? Ilmselt seegi on aeg-ajalt teemaks, kui napib aega üksteise ära kuulamiseks ning hinnangud saabuvad enne infot.

Pole kahtlust, kitsaskohti on kirikul alati, sest kirik, mille liikmed me täna oleme, pole veel võidutsev, vaid võitlev ja päevakoormat kandev kirik. Ja siiski on üks valdkond, millele tahan tähelepanu juhtida. See ei kätke endas ainult muret, vaid ka rõõmu ja tänumeelt. Selleks on vaimulike ja kirikutöötegijate järelkasv, sh instituudi akadeemiliste töötegijate järelkasv.

Jeesus ütleb oma jüngritele: “Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.” (Mt 9.37)
Need sõnad on omamoodi rahustavad – töötegijaid on alati olnud vähe, vähemasti vähe selle lõikuse tarvis, mida Issand oma aitadesse tahab koguda.
Teisiti pole ka meil - 14 vakantset kogudust ning kaplanaadid ootamas jätkuvat täiendust. Jättes kõrvale linnakirikud, kas võiksime väita, et meil on ilmiktöötegijad küllaldaselt. Vaevalt. Kes on meie õppejõud instituudis 20-ne aasta pärast? Meil on nõnda, nagu Jeesuse ajal, et ikka oleks tarvis mehi ja naisi, noori ja vanu, kes võtaksid südamesse Issanda kutse ja pihkudesse Jumala riigi adrakured.

Rõõmus pool on aga selles, et neid inimesi on ka täna - Issand on vastanud meie palvetele ja saatnud töötegijaid välja oma lõikusele. Eks me pea kahetsema, kui oleme unustanud selle “kirikuehitaja palve” ning lootnud vaid targale värbamistööle või osavale reklaamindusele. Ent nii või teisiti, me võime alati rõõmustada ja imestada, kui näeme uute töötegijate tulemist lõikuseks valendavatele väljadele.

Läinud kuu üheksateistkümnendal päeval eksamineerisime konsistooriumis kuut diakoniameti kanditaati, kes valdavalt on saanud nii oma akadeemilise kui kutseõppe meie koolist – Marek Alveus Nõmme Rahu kogudusest, Kevin Kirs Tallinna Toomapea Kaarli kogudusest, Juhan Rumm Rakvere Kolmainu kogudusest, Urmas Saupõld Tartu Pauluse kogudusest, Jane Vain Pärnu-Jakobi kogudusest ja Ramo Pener Türi Püha Martini kogudusest. Otsus, mida ühiselt tegime, on teoloogilise täpsusega väljendatud diakoni ordinatsiooni korras - “Meie, kelle ülesanne on vaimulikutööks valmistujate eluviisi läbikatsumine ja ettevalmistuse hindamine, oleme leidnud, et nad on eeskujuliku eluviisiga, vajaliku väljaõppega ja nad on saanud Jumala kutse.”

Nendes kuues kutsutus ja kutsele vastanus väljendub kõige kaunimalt Jumala riigi üks seaduspäradest – Jumal kutsub silmnähtavalt kõige erinevamaid ja oma elu erinevatel etappidel olevaid inimesi ning õnnistab neid kõiki tööle oma riigi lõpututele väljadele. Oma imelises ettehooldes on Ta neile kuuele nagu ka meile ja kõigile Tema riigi tulevastele töötegijatele valmistanud selle ainulaadse teenimispaiga, kus meie vili on jääv. Seda kõike tehes, ei kuuluta me iseennast, ega aja enda asja, vaid teenime sulastena Teda, kes meile palga annab omal ajal.

Marek Alveus võttis neist esimesena vastu diakonipühitsuse peapiiskop Urmas Viilmalt Nõmme Rahu kirikus. Oma jutluses rõhutas ta Piibli ja koguduse osaduse tähendust nii kristlaseks olemisele kui vaimulikule teenimisele - “Jumal on jätnud meile oma Sõna, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu. Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetut võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist...” (Hb 10:25) Mulle on meelde jäänud kellegi poolt öeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine, õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Lõke, mis põleb hästi, koosneb alati paljudest halgudest. Ma vajame üksteist. Jumala riigi teed on võimalik käia vaid üheskoos.”

Jumala Sõna ustav tarvitamine, püsiv palve ning sügavuti minev kogemus osadusest Issandaga ja üksteisega, need on, mis vähendavad kiriku muret ja suurendavad tema rõõmu. Meie suurt ja ühist rõõmu olemasolevatest ja uutest töötegijatest. Eelkõige aga Issandast, Tema kutsest, seadmisest ja lähetamisest.

 

Ove Sander

Rektor

 

Eelnevad rektori tervitused:

Rektori tervitus veebruar 2019

Rektori tervitus detsember 2018

Rektori tervitus suvi 2018

Rektori tervitus mai 2018

Rektori tervitus veebruar 2018

Rektori tervitus november 2017

Rektori tervitus september 2017

Rektori tervitus suvi 2017

Rektori tervitus mai 2017

Rektori tervitus aprill 2017

Rektori tervitus jaanuar 2017

Rektori tervitus oktoober 2016

Rektori tervitus september 2016 

Rektori tervitus suvi 2016

Rektori tervitus aprill 2016

Rektori tervitus märts 2016

Rektori tervitus jaanuar 2016

Rektori tervitus detsember 2015

Rektori tervitus oktoober-november 2015

Rektori tervitus september 2015 

Rektori tervitus suvi 2015 

Rektori tervitus mai 2015

Rektori tervitus aprill 2015

Rektori tervitus märts 2015

Rektori tervitus jaanuar-veebruar 2015

Rektori tervitus detsember 2014

Rektori tervitus oktoober ja november 2014 

Rektori tervitus september 2014 

Rektori tervitus august 2014 

Rektori tervitus juuli 2014

Rektori tervitus juuni 2014 

Rektori tervitus mai 2014

Rektori tervitus aprill 2014

Rektori tervitus märts 2014

Rektori tervitus veebruar 2014

Rektori tervitus jaanuar 2014

Rektori tervitus detsember 2013

Rektori tervitus november 2013

Rektori tervitus oktoober 2013

Rektori tervitus september 2013