Rektori tervitus jaanuar 2016

EELK UI rektor Ove Sander

Uus jõud ootajatele

Õnnistatud ja Issanda armust saadetud alanud aastat, armas UI pere.

Kättejõudnud kuu on mulle suure tähendusega, kuna selle 16ndal päeval möödub 25 aastat päevast, mis toonane peapiiskop Kuno Pajula seadis ametisse kaks noort meest - praeguse kaitseväe peakaplani Gustav Kutsari ja minu. Me mõlemad vaatame suure tänu ja südamesoojusega tagasi sellele veerandsajale Issanda teenistuses, samuti UIle, meie Alma Materile, kes meid selleks teeks ette valmistas. Ning meie mõlema arvates väga hästi.

Järgnev tervitus on mu jutlus, mille pidasin Tallinna Toomi auväärselt kantslilt 16. jaanuaril 1991. Seda on küll tublisti lühendatud, kuid sõnastus ja mõttekäik on jäänud algseteks. Usun, et võin tollase verinoore vaimuliku sõnadest leida midagi sellist, mis on jäänud muutumatuks aegade ja teoloogiliste mõttevoolude tõmbetuultes, - milles me suuremas osas kõik osaleme -, millele võin ka täna kindel olla ja oma lootuse asetada - need, kes Issandat ootavad, saavad uue jõu. Õnnistatud lugemist.

„Kes Jehoovat ootavad, need saavad uut jõudu ja nende tiivasuled uuenevad nagu kotkail: nad jooksevad, ja ei tüdi ära, nad käivad, ja ei väsi ära.“ Js 40:31
...Mõtleme sageli, et kui Jumal on meiega, see on, kui Issand õnnistab meid, siis läheb kõik kergesti ja hästi korda. Jah, viimsena on see muidugi õige - kõik juhindub Jumala tahtest ja liigub sellele vastavalt, ent unustame, et saavutused ja edasiminek võivad olla seotud ka raskustega, isegi hädade ning kannatustega. Kristus pole tulnud meilt võtma meie raskusi ja muresid, küll aga on tõotatud Tema alatine ligidalolu. Raskusteski võib peituda õnnistus. Ka Piiblis pole ju kusagil öeldud, et ristiinimese elu peaks kerge ja mugav olema; vastupidi, meist igaühel on oma rist, mida peame kandma ustavuses ning tõsises jumalakartuses - nii igaüks eraldi kui rahvas tervikuna. Kust aga võtame jõu, et suudaksime kanda oma risti nõrkemata - nõnda, et see oleks meelepärane Jumalale ja seeläbi ka õnnistusttoov ligimesele?

Vastus sellele küsimusele saab olla ainult üks: see jõud on peidul Jumalas, Jeesuse Kristuse nime sees... Jumal annab kinkides, meie aga võtame vastu. Loetud kirjakoht käsitlebki teemat: kuidas peame seda armu vastu võtma ning kuidas end selle armu vastuvõtmiseks valmistama. Kirjakoht annab ühtlasi ka vastuse, milleks on ootus, nõnda nagu on kirjutatud: «Kes ootavad Jehoovat»...

Oodata Jehoovat - see tähendab oodata Jumala armulise tahte teostumist meie elus. Jumala tahe saab sündida meie elus ainult siis, kui anname ennast üks-üheselt Tema juhtimise alla, allutades end Tema heale ja armulisele tahtele. Oodata Jehoovat - tähendab kindlat veendumust Jumala taastulemises siia maailma Jeesuses Kristuses, veel enam aga valmisolekut selleks. Me teame, et Kristus tuleb kohut mõistma kõigile tema tegu mööda. Meie kindel lootus on - see saab sündima armus, et Jumal ei läheks meiega kohtusse meie patu pärast...

Kui me midagi või kedagi ootame, siis see tähendab, et see midagi või kedagi pole meil veel käes. See tõsiasi seletab meile Jumala toimimise, mis meile võib tunduda viivitusena. Sagedased on meie mõttekäigud: Kus on Jumal, miks Teda veel pole, miks Ta ei astu vahele, miks Ta viibib, jne. Jah, Jumal on tõesti pika meelega, võibolla on see aeg antud meeleparanduseks... Meie ootus peab olema saadetud ka tegudest - Jumalale meelepärastest tegudest. Mis kasu olekski sellistest olemistest, kus ei püüta teha ainsatki sammu selle ootuse-lootuse lähenemisel ja avalikuks saamisel...

Peamine aga, mis iseloomustab ootust, selle nähtavale tulekut ja realiseerumist, on kõigest sellest saadav jõud - «Kes ootavad Jehoovat, need saavad uut jõudu.» Heebrea keelest võiks ka veel tõlkida sama koha nõnda: «jõudu tagasi saama», mis väljendab ehk selgemini tõsiasja, et Jumala armust on meil kõigil võimalik sellest uuest loovast väest osa saada, veel enam, meil on selleks ka potentsiaal - me saame jõu tagasi...Kuivõrd uueneme tervikuna ise, uueneb ka meie jõud. Nii nagu uuenevad kotkail tiivasuled, uuenevad ja rohkenevad meis ilmsiks tulevad Vaimu viljad.

Siis me jookseme ega tüdi; siis me käime, ka raskustega teel võideldes, ega väsi. Just nende raskuste läbi saab ootus kinnitatud ja üliväga õnnistusrikkaks nüüd ning igavesti. Nagu laulusalmgi ütleb: „Sa meie jõud ja jäädav ramm, kui lõpeb lootus eluteel. Sa juhid meie õiget sammu ka suures surmaorus veel. Kui vaevamas meid viletsus, Su arm siis igal päeval uus.“ Aamen

 

Ove Sander
Rektor

Eelnevad rektori tervitused:

Rektori tervitus detsember 2015

Rektori tervitus oktoober-november 2015

Rektori tervitus september 2015 

Rektori tervitus suvi 2015 

Rektori tervitus mai 2015

Rektori tervitus aprill 2015

Rektori tervitus märts 2015

Rektori tervitus jaanuar-veebruar 2015

Rektori tervitus detsember 2014

Rektori tervitus oktoober ja november 2014 

Rektori tervitus september 2014 

Rektori tervitus august 2014 

Rektori tervitus juuli 2014

Rektori tervitus juuni 2014 

Rektori tervitus mai 2014

Rektori tervitus aprill 2014

Rektori tervitus märts 2014

Rektori tervitus veebruar 2014

Rektori tervitus jaanuar 2014

Rektori tervitus detsember 2013

Rektori tervitus november 2013

Rektori tervitus oktoober 2013

Rektori tervitus september 2013