Rektori tervitus jaanuar-veebruar 2015

EELK UI rektor Ove Sander

Kristuses on meie tulevik

Veebruari kuud võiks nimetada Eesti Vabariigi kuuks, kuna temasse mahub meie jaoks kaks väga olulist teetähist - vabariigi sünnipäev ja Tartu Rahu aastapäev.

Need mõlemad pühad annavad meile põhjust mõelda tänumõtteid Jumalale, kes meile meie riigi on andnud ja tänini hoidnud. Loomulikult on inimestel selles oma suur osa, kuid siiski on kõik viimaks Jumala kätes. Just seepärast mõtlemegi Jumalale, sest Temas on õnnistus. Enamgi veel, õnnistus üle riikide ja meie maise eksistentsi piiride. Ent mida tähendab selline fookusemuutus inimestelt Jumalale?

Eelkõige tänulikkust. Meie silmade avanemist kõigele sellele, mida elu tänases Eestis võimaldab. Tänulikkust loomulikult ka olnu eest, kõigi nende inimeste eest, kelle elud sillutasid tee meie rahva elule ja vabadusele. Mõelgem kasvõi hetkeks, millest meie riik oma ajaloo vältel on läbi tulnud. Sellest tunnistab hästi Elmo Nüganeni suurepärane linateos 1944, ühtaegu traagiline ja kurb, samas helge ja lootuslik - me oleme olemas.

Tänu tõustes taanduvad nurin ja rahulolematus. Ärgem võrrelgem endid ainult nendega, kelle õnn ja vabadus on pikemalt kestnud. Mõelgem täna oma palvetes Ukrainale, meenutage Süüriat ja Iraaki, sõjakoleduste koldeid. Meil on lugematuid kordi parem. Muutku see äratundmine meid viljakaiks, et võikime senisest enam saada Jumala armastuse ja abi, lepituse ja rahu tööriistadeks.

Tänu kaksikvend on lootus. Kas Eestil on lootust? Kindlasti. Ja siiski, ükski riik, kes ei mõista ega mõtesta ennast üheskoos Jumala ja Tema tahtega, ei jää püsima. Iga riik, kelle juhid ja rahvas arvestavad Jumalaga, nendel on tulevik. Tuulte ja vetevoogude tõustes - mis iganes ilmakaarest nad ka võivad tulla - me jääme püsima, sest me oleme rajatud Kristusele.

Jumalaga arvestamine ei saa olla vaid üldine ja abstraktne. Jumal päästab küll rahva, kuid seda pea alati tema liikmete kaudu. Nõnda kutsutakse kõigepealt meid endid muutumisele. Me ise peame saama lepitatud ning täidetud armastuse ja heatahtlikkusega. Sel viisil muutume pikkamööda rahva ja riigina. Siis muutuvad arusaamad ja hoiakud, muutuvad seadused ja nende tegemiste viisid.

On põhjust mõtiskleda ka maise ja taevase, riigi ja kiriku vahekordade üle. Millised need on? On nendega kõik hästi või saaks paremini? Vastustest nendele küsimusele ei sõltu ainult meie vastastikkused suhted, vaid kaalul on palju enamat.

Väga üldiselt on vaid kaks viisi, millest kirik ja riik oma läbikäimistes on aegade voolus lähtunud. Nad võivad oma ideedes ja püüdlustes samastuda sel määral, et polegi aru saada ühe lõppemine ja teise algamine. Selline suhe võib olla küll ahvatlev, kuid üldjuhul tähendab see kiriku paratamatut hääbumist, parimal juhul taandumist kolmanda sektori teenusepakkujaks.

Palju parem pole ka jäik vastandumine ja polarisatsioon, mis on järjest enam iseloomustamas kaasaegset maailma. Nii majandust, poliitikat kui vaimuelu.
Võib säilida küll õpetuslik ja vaimulik puhtus, kuid kontakt kaob. Tegeldakse oma teemade ja õigustustega, tõmbutakse kaitsesse ja ollakse kriitiline. Aegajalt plahvatavad vaid mõned eetilised diskusioonid, mis süvendavad eraldumist veelgi.

Kiriku osaks ei saa olla ei riigistumine, ega ühiskonnas valitsevate arvamusega kõiges kaasaminemine. Kindlasti ei tohiks kirik võtta omaks solvunu ja nurkasurutu mentaliteeti, et selle läbi veelgi enam kahaneda ja kibestuda.

Minu arvates ootab Jumal meilt kirikuna enamat avatust ja kuulamist, et Eestis elavate inimeste teemad võiksid saada ka kiriku teemadeks. Mitte, et Kristus kuidagi kõrvale jääks, otse vastupidi - just Tema läbi saame pakkuda lootust ja väljapääsuteid. Ühtlasi, vähem sõnu, rohkem tegusid - materialiseerunud ja nähtavaks saanud usku.

Alanud paastuaeg tahab meile meelde tuletada kahte väga olulist küsimust Piibli esimestelt lehekülgedelt - Jumala küsimus meile igaühele: Kus Sa oled? Ning teine küsimus: Kus on sinu vend? Pole kahtlust, et seal, kus leiame taas tee Jumala juurde ning kaasinimestest saavad meie õed ja vennad, seal oleme millegi suure ja lootusrikka alguses.

See kõik aga on võimalik ainult Kristuses. Seepärast ongi kiriku peamine kutsumus kuulutada ja tunnistada Kristust, Tema andestust, uut elu ja lootust. Nõnda muutume paremaks meie ise, muutub paremaks meie riik ja rahvas.

 

 

Ove Sander
Rektor

Eelnevad rektori tervitused:

Rektori tervitus detsember 2014

Rektori tervitus oktoober ja november 2014 

Rektori tervitus september 2014 

Rektori tervitus august 2014 

Rektori tervitus juuli 2014

Rektori tervitus juuni 2014 

Rektori tervitus mai 2014

Rektori tervitus aprill 2014

Rektori tervitus märts 2014

Rektori tervitus veebruar 2014

Rektori tervitus jaanuar 2014

Rektori tervitus detsember 2013

Rektori tervitus november 2013

Rektori tervitus oktoober 2013

Rektori tervitus september 2013