Rektori tervitus september 2014

EELK UI rektor Ove Sander

Püüeldes Jumalalt saadud sihtmärgi poole

Armas UI pere, armsad õed ja vennad Kristuses. Rõõmu ja tänuga oleme võinud alustada taas uut õppeaastat. Tõesti, rõõmuks ja tänuks on põhjust - meenutan neist hetkel vaid kahte.

Esmalt meie väga hea vastuvõtt. Tänavu asus UI-s õppima 32 uut esmakursuslast kõrghariduse esimeses astmes ja magistrikursustele. Eesti üldisemas hariduskontekstis, eriti teoloogilise hariduse seoses on need arvud vägagi arvestatavad.

Teisena nimetan asjaolu, et esmakordselt toimus vastuvõtt rakenduskõrghariduse õigeusu kõrvalerialale. Sisseastus kaks õigeusklikust ülipilast lisaks neile õigeusu vaimulikele, kes meil juba varem õpivad teoloogia peaerialal. Septembrisse mahub ka UI esindajate järjekordne kohtumine metropoliit Stefanosega, mis annab viimast lihvi EAÕK ja UI vahel sõlmitavale koostöö lepingule, mille kohaselt UI juurde rajatakse õigeusu õppetool ning antakse panus EAÕK hariduselule.

Järgnevalt mõned lõigud UI avateenistuse jutlusest, mis olid loomulikult kantud tänust ja rõõmust, aga ka tõsisest enese läbikatsumise vajadusest ja kindlast lootusest Issanda peale.

Tekstiks olin valinud Jumala Sõna Fl 3:13.14 - „Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."

Ma ei tea, kas minu kirjaseletus muutub liialt allegooriliseks või meelevaldseks, kui püüan apostli poolt kirjutatut seostada UI ka võibolla isegi EELK-ga. Kui seda teha, - ma arvan - , et esimeses asjas, mida meie südamele asetatakse - nimelt, et meil oleks vaimulikult realistlik arusaam enesest ja enda toimetamistest - sellega meil vist raskusi ei ole. Oleme väike kool ja väike kirik ja loomulikult ka väike rahvas. Meil on pigemini kalduvus ennast väiksemaks ja ebatäiuslikumaks mõelda, kui me seda ehk olemegi. Usun, et see on siiski palju parem, kui endast enam arvamine ja suuremaks pidamine, kui me tegelikult oleme.

Kuidas aga suhestume oma kooli ja kirikuna selles, mida apostel kirjutab järgnevalt - kõige endatehtu ja -saavutatu ning omaõiguse unustamine? Siingi arvan, et lood pole pahad, kuid tundub küll, et peame olema valvel. Kui hakkame UI-s uskuma, et senini saavutatu - olgu siis selleks kooli täisakrediteering või taas väga hea vastuvõtt, on kuidagi meie enda saavutatu või ühiste pingutuste tulemus, siis tuleb mõtlemisaega varuda.

Sama on kirikuga, kui hakkame enda kontole kandma kasvu ja edasiminekut, - nii palju või vähe kui seda meil on parajasti olnud - , siis sellest ei ole Jumalal hea meel. Jah, tööd on palju tehtud nii UI-s, kui igapäev tehakse EELK-s, kui see kõik on olnud Issanda arm ja halastus.

Just seda tahame silmas pidada ning seda meenutada. Tema on andud ja meie oleme vastuvõtnud. Tema on teinud ja meie oleme seda tunnistanud. Tema on õnnistanud ja meie oleme kogenud edasiminekut. Olgu selleks usk, tunnetus või teenimine, me ei saa ennast tänada nende eest. Igati järgimistvääriv nii meie koolile kui kirikule on Pauluse kogemus ja julgust, et mida enam avaneme võimalusele loobuda eneseaust ja -õigusest, seda enam avaneme Jumala armule, abile ja edasiviivale tegevusele meie keskel.

Ja viimaks, millised on meie sihid - mõeldes eriti apostlile, kelle sügavaimad igatsused ületasid alati maise elu piire. Küsigem, millised on meie soovid ja püüdlused, millele on meie tegevus suunatud?

Just selles osas võime leida ilmselt kõige rohkem mõtlemisainet nii kooli kui kirikuna. See on ka igati mõistetav, kuna oma töös seame paratamatult lähieesmärke, mis võivadki saada peaeesmärkideks. Üsna sarnaselt vahendite saamisega eesmärkideks. UI ei ole kindlasti selleks, et anda lihtsalt head humanitaarharidust või teadmistetäiendust neile, kes seda soovivad. Meie kool töötab vaid selgelt selle eesmärgi nimel, et valmistada ette inimesi, kes suudaksid Kristust kuulutada ja tunnistada ning seda eelkõige viisil, kuidas apostel näeb - suunata inimeste usk ja püüdlused Kristuses igavesse elu. Ühtlasi tähendab see sedagi, et meie, kes me seda tööd teeme nii õppijate kui õpetajatena, jääksime ka ise samasse usku, mille viimseks sihiks on õnnis ja katkematu osadus püha Kolmainu Jumalaga.

Samuti tuleb valvas olla kirikuna, et igapäeva teenimine oma väga mitmekesistes väljendustest ei varjutaks meile antud Jumala igavest kutset ja eesmärki. Ideaalis peaks just igapäeva teenimine viima ja viitame igavese päeva teenimisele taevas. Taevas ja hingeõndsus Kristuses on see ainuke kriteerium, millega saame mõõta oma kooli ja kirikut. Eelkõige aga iseennast. Aidaku meid Jumal, et võiksime alati ennast leida Kristuses ja Temalt saadud ja seatud elueesmärgi poole püüdlemises. Aamen.

 

Ove Sander
Rektor

 

 

Eelnevad rektori tervitused:

Rektori tervitus august 2014 

Rektori tervitus juuli 2014

Rektori tervitus juuni 2014 

Rektori tervitus mai 2014

Rektori tervitus aprill 2014

Rektori tervitus märts 2014

Rektori tervitus veebruar 2014

Rektori tervitus jaanuar 2014

Rektori tervitus detsember 2013

Rektori tervitus november 2013

Rektori tervitus oktoober 2013

Rektori tervitus september 2013