Rektori tervitus märts 2014

EELK UI rektor Ove Sander

Paast - aken igavikku

Jumala arm on taas kinkinud meile uue kuu - märtsikuu, paastukuu. „Mis siis see paast on?", küsis minu käes mõne päeva eest üks vanem mees.

Usun, et sedasama küsimust tasub küsida ning seda ikka selleks, et paastuajal võiks olla mõte meiegi jaoks ning et Ülestõusmispühade rõõm võiks täita südameid, kodusid ja kirikuid.

Mis siis on paast? Nagu juba sõna „paast" ise osutab, on tegu millestki loobumisega, millegi maha jätmisega või mingit muud laadi piirangu seadmisega enda elule. Tavaliselt puudutab selline loobumine eelkõige meie söögiharjumusi, aga ka söögi koguseid ja kordi. Selline paastupraktika on kirikuajaloos vägagi tuntud ning iseloomustab tänaselgi päeval mitmete uskkondade vaimulikku elu pühade eel.

Arusaadavalt on meie võimalused paastu kui loobumise juures palju avaramad. Nii on neid kes loobuvad sel ajal ajalehtedest, televiisorist või raadiost. On neid, kes püüavad otsustavalt piirata arvutile või nutitelefonile kingitud aega. On neidki, kes seisavad neil nädalatel vastu erinevatele elumõnudele, mille kohta näib, et lahus nendest elu polekski justkui võimalik. Võime saada paastuajal üllatava ja väärtusliku kogemuse, et seda polegi tegelikult väga palju, mida me igapäeva eluks vajame.

Ent paastule võib vaadata ka diametraalselt vastupidisest vaatenurgast - paast, kui millegi uue, olulise ja väärtusliku lisandumine meie ellu. Seepärast on paastuajast ikka räägitud kui heategemise ja heade tegude ajast. Ja võimalusi selleks pakub kaasaeg üliküllaselt - lüüa kaasa mõnel heategevusüritusel, koguda raha abivajajatele, külastada mõnd inimest vanadekodus jne. Eelviidatud loobumine ja millegi uue omandamine ongi kui mündi kaks külge, mis võiksid ka meie paastuaega iseloomustada.

Siiski, mis siis ikkagi on paastuaja vaimne ja sügavaim tähendus? Koormavat kõrvale panna ning millegi ilusaga oma elu ehtida võime ju igal ajal.

Vastates lähtun meie ihu ja hinge vahelisest seosest, mis toimib mõlemas suunas - hingelt ihule ja ihult hingele. Evangeelses kirikus rõhutame enam esimest liikumissuunda. Kui hingega asjad korras, küll siis ka ihu, võiks ka öelda - kogu meie elu -, saab korda. Eks see nii ongi, kuid samas ei tohi unustada kiriku sajanditepikkust tarkust ja kogemust, et hingeelu on võimalik korrastada ka väliste vahendite (armuvahendite), sh meie enda ihu kaudu. Sellest arusaamast lähtuvad erinevad askeesi traditsioonid, mis kõik teenivad ühte ja sama eesmärki - inimese vaimuliku elu süvenemine ja meie osaduse kinnitamine Kristusega, kelles saame osa igavestest õndsusest.

Sellisena mõistetud paast on kindlasti midagi enamat enesedistsipliini tõusust, eetilisest täiustumisest või sotsiaalse aktiivsuse suurenemisest. Paast kiriklikult mõistetuna on sügavalt vaimulik tegevus - kindlasti algatab seda ja hoiab üleval Issanda arm -, mille eesmärgiks on meie hinge selline avardumine, et Kolmainu Jumala täius saaks meisse elama asuda. Kus on aga Tema elu, seal ongi tõeline ja päris elu. Igavene elu. Just seda uue elu reaalsust ja kogemust Kristuses tahabki meile paastuaeg kinkida.

 

Ove Sander
Rektor

 

Eelnevad rektori tervitused:

Rektori tervitus veebruar 2014

Rektori tervitus jaanuar 2014

Rektori tervitus detsember 2013

Rektori tervitus november 2013

Rektori tervitus oktoober 2013

Rektori tervitus september 2013